Kribin

Saabusid Sven ja tema poeg. Sven ütles, et ta õppis joonistamise selgeks. Ta töötas nüüd kunstnikuna. Ta hakkas joonistama. Tema käed liikusid suurel paberil väga kiiresti ja ta kattis suurt pinda korraga. Algul võis paista, et see on ainult sodi, aga aegamööda kasvas sellest välja pilt. Mina poleks pildi muutumist niimoodi ette arvestada osanud. Sven soovitas, et ma ka mõne elukutse selgeks õpiks. Minu jaoks oli see raskem. Mõtlesin, et hakkan tõlkima võõrkeelseid ajalehti.

Õpetaja õpetas meile eesti keele sõnu, aga kuna ta polnud eestlane, siis ta ise hästi eesti keelt ei osanud. Ta kirjutas kriidiga tahvlile ja ütles, et see hääl, mis tekib, on kribin. Siis kirjutas ta teistsuguse häälega ja ütles, et nüüd tekib krabin. Mina vaidlesin vastu, et see pole õige sõna, see hääl on hoopis kriiksumine. Meile näidati noolte skeemi ja pidin ise samasugused nooled joonistama. Õpetaja korjas valikuliselt mõnelt õpilaselt vihikud ära, et nende eest hindeid panna. Aga mina polnud üldse vihikut laua pealegi pannud, rääkimata sinna kirjutamisest. Õpetaja ütles, et kodune ülesanne on kirjutada töövihikusse. Mõtlesin, et sellest saan ettekäände terve töövihik täis kirjutada. Seni olin arvanud, et see pole lubatud. Läksime saali aktusele. Ema rääkis seal, et oma nooremaid lapsi kasvatab ta täpselt vastupidi sellele, kuidas kasvatas vanemaid lapsi. Seisin ühe väikse maja õuel. Sinna tuli Tõnu, kes küsis, kas siin wc ka on. Vastasin, et wc-d pole, sest seal pole vett, aga on kuivkäimla. See asus teisel pool kuuri naabrite õuel. Tõnu läks sinna, aga ma polnud kindel kas ta jõuab kohale, sest seal õuel oli kuri koer. Seekord koer siiski kallale ei tulnud. Võibolla ta kett ei ulatunud. Aga mõtlesin, et võibolla käimlasse pääseb, aga ei pääse sealt välja. Istusin Raekoja platsil ja vaatasin ühte võrgulehekülge. Suurmeister kasutas sama lehekülge.