Sünniaeg teadmata

Olin ühele mehele rääkinud, et otsin uurimistöö teemat. Nüüd kohtusin temaga uuesti ja rääkisin, et olen teema leidnud. Ma ei võtnud seda autorit, keda algul kaalusin, vaid Tõnissoni. Koostan kaks köidet Tõnissoni artiklitest ja kolmanda köitena kirjutan enda uurimistöö. Mees ütles, et tema jaoks on Tõnisson Paide inimene. Mulle tuli meelde öelda, et Tõnisson elas küll lapsena Paides, aga sündis ühes teises kohas. Ennast ma Paide päritoluga inimeseks ei pea, sest minu isa elas seal nii vähe. Tahtsin vaadata Tõnissoni kohta andmeid entsüklopeediast. Läksin võtsin selle riiulist. Selgus, et seal Tõnissoni sünniaega ei olegi. Seda ei olnud vist ka teistes raamatutes, mida ma lugenud olin. Entsüklopeedia artikli autor vabandas, et see teema vajaks suurt uurimistööd, seetõttu jääb tema artikkel poolikuks. Ta tõi ära mõned Tõnissoni kirjad. Tuled kustutati ära. Hakkasin kartma, et mind on kogemata lukutaha pandud. Kuigi ühe öö oleksin võinud raamatute juures ka olla. Aga ust katsudes selgus, et see oli veel lahti.

Ema tuli mind hommikul äratama, et ma kooli läheks. Ütlesin, et mina sinna ei lähe. Mõtlesin, et kui mult pärast küsitakse, miks ma puudusin, siis ütlen, et ma lihtsalt ei taha enam koolis käia. Käisin vannitoas ja seejärel läksin kööki nõusid pesema. Pärast nõude pesemist läksin voodisse tagasi. Vaatasin arvutipostkasti. See oli ümber korraldatud. Tahtsin lugeda Helina kirja, aga esikohal oli hoopis üks ingliskeelne. Kõik Helina kirjad olid läinud eraldi kataloogi. Teine kataloog oli selle all kellegi Helena nimelise kirjadest. Kõigi edaspidi kirjade saatjate kirjade kohta pidid tekkima eraldi kataloogid. Mul oli käsi padja all, mille põhjal vend järeldas arvatavasti ekslikult, et hoian käes Helina kirja. Ema tuli mulle ütlema, et ma lõunasöögi nõusid pesema läheksin. Vastasin, et hommikusöögi nõusid ma juba pesin ja kaks korda päevas ma nõusid ei pese. Läksin kooli, aga vist liiga vara. Täna pidi kaks esimest tundi ära jääma, aga ma läksin kohale juba teiseks tunniks.

Olime väljas oma maja lähedal. Tõnu tagus mind sulgpalli reketiga. Võtsin selle talt ära. Varsti andsin selle siiski teise venna kätte, et ta selle Tõnule viiks. Seejuures tuli öelda, et mina saatsin. Aga võis oodata, et Tõnu pole ennast parandanud. Kui Henn oli mind ükskord roppude sõnadega sõimanud ja ma olin teda keelanud, oli ta sõimamist jätkanud. Vennad tagusid jalaga korvpalli palli. Pall lendas vastu ühte autot. Ütlesin, et selle koha peal ei tohi autod seista. Seal on küll parkimisplats, aga varem oli muruplats ja seda ei tohtinud ära kaotada. Kui nii edasi läheb, hävitatakse kõik Tartu muruplatsid. Kui inimesed näevad, et autosid on nii palju, siis võiks nad endale auto ostmata jätta. Mõtlesin, et vähemalt ei peaks ühes peres üle ühe auto olema. Vennad hakkasid palli vastu naabermaja seina taguma. Ütlesin, et nad ei lööks palli nii kõrgele. Niiviisi võis see katusele lennata. Tahtsin lisada, et ükskord taoti palli vastu selle maja seina ja üks naine tuli keelama, et laps ei saa toas magada ja paneel võib sisse langeda. Nüüd lendas pall meie maja aknasse. Maja keskmise korruse paneelid vajusid ripakile. Mõtlesin, et see löök läheb ajalukku kui löök, mis hävitas 60 korteriga maja. Isa oli toas ja ta tuli evakueerida, enne kui maja kokku variseb. Isa tuli ise välja ja me läksime temaga maja teise otsa sauna. Ma ei tahtnud lavaruumi minna, sest seal oli liiga kuum. Treppi ümbritseva võre küljes ronis kaks titat. Neile meenutas see nende pulgavoodite võret. Tuli vaadata, et nad trepist alla ei kukuks. Hakkasin ise ronima, kuigi mina võisin ka kukkuda.