Tulekindlad mälestused

Kui rääkisin, et avaldan blogis malefolkloori, siis kiideti selle eest, aga soovitati panna eestikeelsem pealkiri. Lisaks soovitati kirja panna ka kodufolkloori. Mina ütlesin, et maletajatel pole aega palju rääkida, mistõttu nad ütlevad lühikesi vanasõna sarnaseid lauseid, millest suurem osa jääb meelde, aga kodus räägitakse keerulisema struktuuriga juttu, mille algus läheb juba enne meelest kui lõpp kätte jõuab. Ütlesin, et olen kirjutanud mälestusi nende kohtada kohta, kus me suvitanud oleme. Selle peale öeldi, et kõiki kohti enam ei mäletagi. Lugesin oma sünniaastast alates kõik kohad koos aastaarvuga üles. 1988 ja 1989 olin põhiliselt Tartus. Lühemalt Paides ja Peedul käisin siiski iga aasta. Eelmine aasta oli vist esimene, kus Paidesse ei jõudnudki. Paidet unes siiki nägin. Üks onupoeg, kes elas kunagi Paides, elab sellest ajast saadik Tartus, kui ta ülikooli astus. Tartus on ta elanud erinevates korterites. Ühest ta tahtis sellepärast ära kolida, et seal oli külm. Kui minu esimene raamat ilmus, siis läksin seda talle kohe koju viima. Ta küsis, millal esitlus tuleb, aga esitlust ei tulnudki. Ükskord, kui kirjanduse majas korraldati järjekordset üritust, siis soovitati, et kuna ma oma teist luulekogu olen juba esitlenud, siis võiksin nüüd esitleda esimest. Seda ma siiski ei teinud, vaid esitlesin võrguluulekogu, blogi ja võrgujutustust. Tol korral hakkas rahvas naerma siis, kui ütlesin, et olen ise oma luulekogu põhilugeja. Tegelikult pärast on selgunud, et teised inimesed kokku külastavad seda ikka palju rohkem kui mina üksi. Aga ma ei tea, kas keegi nii palju kordi on lugenud, nagu mina. Kuna minu luulekogude arv koos elektroonilstega on juba päris suur, siis ma ei saa ühe lugemisele enam nii palju aega kulutada, kui vahel loen hoopis teist. Oma blogi ei loe ma ilmselt enam kunagi otsast otsani läbi. Uku Masing kirjutas kuskil, et ta peaks endale karistuseks kõik oma luuletused läbi lugema. Aga räägitakse, et osad ta põletas hoopis ära. Juhan Liiv samuti. Koidulal viskas koristaja terve luulekogu ahju. Kui minul visataks, siis ma oskaks paljud luuletused mälu järgi taastada. Aga kõiki mitte. Kui ma hakkan mõnda oma luuletust mälu järgi ette kandma, siis on parem see enne üks kord mõttes läbi lugeda, et ei peaks hääle tegemise ajal meeldetuletamispause tegema. Täna väljas kõndides tuletasin meelde ühte luuletust ja ühte malepartiid. Malepartiiga ei jõudnud ma lõpule, sest kõndisin tavalisest lühemalt, kuna pole haigusest täielikult taastunud. See nädal on vist reitinguarvestuslik maleturniir ja reitingu üles mängimiseks soovitavasse vormi ma vist ei jõua.