Unenägu võis veel kaua jätkuda

Oli matemaatika tund. Õpetaja jagas kätte parandatud kontrolltööd. Mina olin saanud nelja, kui arv neli just mingi arvutuse osa ei olnud. Õpetaja ütles, et mul endal oli kaheseis ja tegin töö nii halvasti, nüüd saan veerandi ka kahe. See oli viimase klassi viimane veerand. Ütlesin, et mind see ei huvita, sest sain eelmine kord koolis käies lõpueksami eest viie. Naerdi. Ütlesin, et minu matemaatilise arvestuse eest oleks õpetaja võinud mulle kontrolltöö eest ka viie panna. Läksin sööma. Kuna oli toimunud mitmesuguseid lõpetamisi, põhikooli lõpetamine ja keskkooli lõpetamine, läks mul unenägudes asi segamini ja nägin unes, nagu käiksin teist korda keskkoolis.

Üks mees oli kirjutanud blogis Hispaaniast. Seetõttu valmistasin talle kingituse, mis oleks nagu Hispaania eepose illustratsioon. Sel ajal, kui eeposeid kirjutati, oli inimeste mõtlemine veel palju primitiivsem kui tänapäeval, mistõttu eepostes oli tüüpiline tegevus soolikate välja laskmine. Tassisin kingituseks mõeldud külmutuskapi toast kööki. Mees ütles, et ma arvan, et teen talle kingituse, aga tegelikult on see külmutuskapp juba varem ka köögis olnud. Aga külmutuskapiga koos vedasin sinna õpilaspäeviku ja sain öelda, et see päevik on ikkagi kingitus. Seda oleks ta võinud kasutada mingite andmete kirja panemiseks. Mõtlesin, et kui see mees enam meie perekonnaga hästi läbi ei saa, siis võib kahju hakata, et ma päeviku talle andsin, nii nagu hakkas kahju sellepärast, et andsin Kerstinile kamba vihiku tagasi. Aga teiselt poolt, sellest et minu käes on Kerstini vihikuid, ei ole kellelgi kahju.

Toomas ütles, et tal ei ole veel ükski kord olnud kahju malet mängida. Sellega ma ei olnud nõus, sest mina mäletasin, et vahepeal oli ta maletrenni kaotuse järel pooleli jätnud. Aga hiljem oli ta trenni tagasi läinud ja nüüd oli ta tugevam. Vaatasin oma vana märkmikku. Mõtlesin, et see on nii ilus, kuidas ma küll saan oma märkmikuid laiali jagada. Olin juba kaks märkmikku ära andnud - ühe Kerstinile ja teise sellele mehele. Sain aru, et näen und. Hakkasin kõndima ühe maja suunas, et selle juurde jõudes ärgata. Aga majad muutusid teistsugusteks, nii et seda maja enam ei olnudki näha, mis tähendas, et unenägu võis veel kaua jätkuda. Need majad, mida ma nüüd nägin, olid teise linna omad. Majade küljes oli palju silte. Kõik sildid olid ingliskeelsed. Mõtlesin, et vanasti oleks selle põhjal võinud arvata, et olen Inglismaal, aga tänapäeval on Eestis ka kõik sildid inglise keeles. Või siiski, need sildid, mida ma nägin, olid ka stiili poolest Inglismaa omad. Olin ühes majas ja vaatasin aknast välja. Väljas olid kaks meest, kes tahtsid mind maha lasta. Esimene lask ei läinud pihta. Panin akna kinni, et nad ei saaks tulistada. Akna sulgemise ajal oleks nad saanud minu pihta sihtida, aga seda nad ei teinud. Mõtlesin, et kui nad prooviksid, siis oleks vist tulemus, et neil käsi väärataks ja lask läheks täiesti vales suunas. Magasin oma voodis ja veeretasin ennast voodist põrandale.