Sokid öösel

Kirjutasin öösel hämaras toas põrandal istudes oma raamatu käsikirja ümber. Raun oli käsikirja lugenud ja andnud nõusoleku see välja anda. Aga pärast olin teinud veel parandusi ja ei teadnud, kas ta siis tahaks seda välja anda, kui ta teaks, millised need parandused on. Märkasin, et olin kirjutanud välja Triinu ees- ja perekonnanime. Tõmbasin perekonnanime maha ja jätsin ainult eesnime. Teised klassiõed, kes olid hiljem sisse toodud, olid samuti õige eesnime all. Algses käsikirjas olid osad klassikaaslased õige nime ja osad varjunime all. Üks hiljem juurde kirjutatud lõik võrdles, mida söövad Kemalid ja mida Kelamid. See oli üks neist lõikudest, mis oli kirjutatud suuremalt jaolt fantaasia põhjal. Käsikiri oli kirjutatud sokkidele ja kirjutasin seda ümber kaustikusse. Üks lause tegi soki ümber ringi. Tahtsin vaadata soki teiselt küljelt, mis on selle lause esimene täht. Aga selgus, et teiselt küljelt oli kiri maha kustunud, sest see külg oli olnud päikse käes. Kui keerasin uuesti ette selle külje, kust olin seni maha kirjutanud, ei näinud ma ka sellel enam tähti. Võibolla oli asi selles, et vaatasin vale nurga all. Toas, kus olin kirjutanud, magasid vennad. Magajad hakkasid nüüd üles tõusma. Ema ütles, et kella kuueks peame kohale minema. Küsisin, kuhu kohta. Tegelikult mäletasin, et sel kellaajal pean ühe naisega abielluma ja toimuvad pulmad. Kartsin, et naine valetas ja tegelikult ei tule kohale. Kui ta oleks tulnud, oleksin ennast rahva ees ja naise kõrval halvasti tundnud. Oleks võinud öelda tseremoonia läbiviijale, et ta teeks võimalikult kiiresti. See naine ei teadnud veel minu kohta midagi. Kavatsesin talle rääkida pärast abiellumist. Rääkimise tulemus oleks küll võinud olla, et ta jätab mind kohe maha. Ema läks ees kohale, et lauda katta. Mõtlesin, et isegi kui seda naist kohale ei tule, keegi peole ikka tuleb. Isa ütles, et Tulviste tahab peol midagi juua.