Kaks saadetist

Hakkasin televiisorit vaatama. See oli liiga vali. Keerasin häält vaiksemaks. Aga selgus, et seda oli ainult üks punkt. Vaatasin edasi ilma hääleta. Mõtlesin, et hakkan kõike õigesti tegema ja ei karda kedagi. Ema rääkis, et ta oli palunud mul lapsevankrit valvata, aga mina vaatasin vahepeal teises suunas. Vaidlesin vastu, et ma vaatasin kogu aeg vankrit. Emale võis tunduda, et ei vaadanud. Küünistasin Klausi sõrme. Tal tuli naha küljest tükk lahti ja ta läks nuttes kööki. Mul hakkas temast väga kahju. Vaatasin, et olen lahti tõmmanud tervelt kaks nahatükki ja need on liiga suured. Verd tuli vist liiga palju.

Jõudsin oma trepikotta. Võtsin postkastist välja mulle saadetud kirja ja arheoloogia ajakirja. Istusin nendega enne trepist üles minekut laua taha maha. Kirja oli saatnud Rämmel. Ma ei hakanud kirja kohe lugema, aga mulle tundus silmanurgast, et ta kirjutab, et luges minu blogist välja, et mulle meeldivad paberkirjad rohkem, ja kirjutab seetõttu seekord paberil. Ta kirjutas vist veel, et ta püiab selgeks teha, et nende seisukohad on teistsugused, kui mulle tundub. Kuna ta oli Raunaga samas parteis, siis mõtlesin vastata, et üks Rauna raamat meeldis mulle väga. Aga siis märkasin, et kiri kubiseb piibliviidetest. Raun neid ei kasutanud, järelikult nende seisukohad siiski erinesid. Kui kiri oli tulnud paberil, siis pidin ka vastama paberil. Ja kuna paberil oli kirjutatud Helina eeskujul, siis mõtlesin kirjutada lisaks Helinale, et talle on õpilane tekkinud. Tahtsin hakata lugema arheoloogia ajakirja, aga üks mees võttis selle minu käest ära, et tema vaatab enne. Sellega ma ei olnud rahul, sest see oli üldse esimene kord, kui meile arheoloogia ajakiri toodi. Mõne hetke pärast andis mees siiski ajakirja tagasi ja kõndis minema.

Oli vene keele tund. Üks mees mängis kitarri ja laulis koos ühe klassiõega. Laulu lõpul laulis klassiõde natuke valjema häälega, et armastab seda meest. Mõtlesin, et minu kohta ta siis nii ei laulagi. Või ta armastab kõiki mehi. Või ta laulis nii ainult sellepärast, et laulu sõnad on sellised. Tund sai läbi. Hakkasin päevikust otsima, mis on järgmine tund. Ma ei leidnud kuidagi õiget nädalat. Päevik oli peaaegu lõpuni täis kirjutatud. Õpetajad olid mulle sinna palju hindeid sisse kirjutanud. See oli vastuolus sellega, et hiljuti olin kirjutanud, et päevikut meilt enam ei nõuta. Aga asi oli vist nii, et kui õpetajad nägid, et mul ikkagi on päevik, siis arvasid, et sel juhul võib sinna ka hindeid kirjutada. Lõpuks leidsin käesoleva reede koha üles. Aga tunniplaan, mis sinna oli kirjutatud, oli vananenud. Kirjas oli isegi õppeaineid, mida ma enam üldse ei õppinud. Täna pidi olema üheksa tundi, mis oli maksimaalne arv, mille kirjutamiseks oli üldse lahtreid. Järgmine tund pidi olema viimane ja see pidi olema inglise keel. Ma olin mõnes aines kirjutanud üles, mis õppida on antud, aga mitte inglise keeles. Viimasel ajal kirjutasin õppimise sageli päeviku asemel vastava aine vihikusse, aga kodus ei olnud kunagi meeles vihikusse vaadata. Ma ei mäletanud ka täna, kas midagi õppida anti. Sander küsis Erikult, mis õppida anti. Erik vastas, et õpikust järgmine peatükk lugeda. Nad ei olnud õppinud, aga neil polnud seda ka tingimata vaja, sest nad teadsid juba varasemast piisavalt sõnu, et ära vastata. Eelmiseks tunniks oli antud üks peatükk lugeda ja tänaseks sama jutustada. Paljusid poleks õpetaja küsida jõudnud, sest täna olid lühendatud tunnid, mis kestsid ainult 30 minutit. Sellest hoolimata tundus koolipäev väga pikk.