Porgandialune

Täna pidi hakkama kehtima Lissaboni leping. See tähendas vist, et ei tohtinud enam kasutada silti "Eelista Eestimaist". Kindel see ei olnud, võis liialdatult aru saada, tuli lepingu tekst läbi lugeda. Mõnda kommet võiski aja jooksul muuta. Ma oleks võinud lepingu kohta ajalehele artikli saata. Juba kahel aastal oli minu artikkel või kiri ilmunud otse pärast minu sünnipäeva. Võtsin raamatu selle lepinguga kätte. Nii palju lehekülgi see pikk ei olnudki, nagu ma olin arvanud. Igale Euroopa Liidu liikmesriigile oli oma lehekülg. Nende riikide kohta, mis ei olnud veel eurole üle läinud, oli öeldud, mis on nende rahaühik, teiste kohta mitte. See tähendas vist, et kes on eurole läinud, ei tohi sellest enam loobuda, aga euro kasutusele võtta võivad kõik. Samuti oli öeldud, mis on liikmesriigi riigikeel ja teised selle liikmesriigi keeled. Eesti puhul oli nimetatud saksa, inglise ja vene keelt. See tähendas vist, et vene keel sai Eesti teiseks keeleks. Sellepärast oligi vahepeal arvatud, et vene keel tuleb riigikeeleks kuulutada. Otsus oli vist vastu võetud sellepärast, et jõuti arusaamisele, et tulevikus on venelasi Eestis rohkem kui eestlasi. Ma tahtsin veel üle kontrollida, mis keel on eesti keele järel tähtsuselt teine. Vist ajaloolistel põhjustel saksa keel. Või oli see inglise. Inglise keelt kasutati kõigis liikmesriikides. Tõnu ütles, et leping ei ole nii halb, nagu selle kohta räägitakse. Hüüdsin, et ta vaadaku, milline see välja näeb, kas see on kellegi põhiseadus. Lepingu paragrahvid olid täielik soga, mis viitasid teistele lepingutele. Oli olemas ka korrastatud variant, aga see ei olnud ametlik. Tõnu soovitas, et ma loeks lepingu ise läbi. Vastasin, et loengi, aga mitte täna, täna on niigi halb päev. Tõnu hakkas ise lugema. Ütlesin, et ta lugedes järele mõtleks, et mitte seda propagandat uskuma jääda, sest tal on vähe mõistust.

Klaus ütles, et teda hammustas eile rästik. Küsisin, kas ta arsti juures kaitsesüsti tegemas käis. Klaus vastas, et ei käinud. Minu arvates oleks võinud veel minna, sest mürk võis hiljem ka mõjuma hakata. Kuigi ma ei teadnud, miks kaitsesüst peaks midagi muutma, sest tegu pole puugiga. Aga Klaus seletas, et see rästik polnud ohtlik, sest see oli murtud rästik, keda oli juba teine rästik hammustanud. Mina teadsin, et rästikult hammustada saanud inimestest sureb kolm protsenti. Tõmbasin põranda seest mullast porgandi. Küsisin, kas võib juhtuda, et porgandiaugust tuleb välja rästik. Vastati, et võib küll. Ema rääkis, et ta hoiab külmutuskapi alusel praol tõket ees, et rästik külmutuskapi tagant välja ei saaks. Vahel nad siiski roomasid keset kööki.

Läksin pööningukorrusele isa tuppa. Seal oli palju raamatuid ja mõned vennad. Vendi võis rohkem usaldada kui isa. Isa oleks võinud kergesti pahandama hakata, et miks raamatud viltu on. Tahtsin lugeda vanu "Keele ja Kirjanduse" numbreid. Mõtlesin, et loen igast numbrist ühe artikli. Mõtlesin, et miks kriminaalromaanides tabab kuul ohvrit alati pähe või südamesse, aga mitte mõnda kohta, kus ta ei tapa. See tuli ilmselt sellest, et autorid ei saanud ise katseid teha. Athosega läks siiski teisiti. Tema muutus uimaseks alles teisel päeval pärast haavata saamist. Ta lamas voodis, võttis vaga asendi ja suri. Tema poeg oli surnud samal päeval.