Ei tulegi maailmameistriks

Astusin magistriõppesse ja tuli kinnitada magistritöö teema. Kinnitamisega asus tegelema president Päts isiklikult. See tuli sellest, et vanasti oli magistriõppesse astujaid vähe. Oli parajasti Saksa okupatsiooni Nõukogude okupatsiooniga asendumise aeg. Vahepeal taastati Eesti Vabariik. Sellele faktile ei olnud ajaloos suurt tähelepanu pööratud. Uluots tagus Laidoneri vastu nägu ja ütles, et ma lollist Laidonerist ei kirjutaks. Laidoner saadeti erru ja ta ei öelnud ühtegi sõna. Asusin uurima Toompea arhiive. Neis olid Riigikogu istungite protokollid. Aga arhiiv läks põlema. Algul arvasin, et see süüdati Pätsi käsul, et saabuvate Nõukogude vägede eest informatsioon hävitada. Siis nägin, et süütajaks on siiski Nõukogude väed.

Sain riigi presidendiks. Oli majanduskriis, aga ma õpetasin terve rahva malet mängima. Selles osas sarnanesin Kalmõkkia presidendiga. Mängimiseks kogunes suur rahvahulk kokku. Üks inimene ronis mulle korraks otsa. Ütlesin palun väga. Vanasti oleks sellest skandaal tulnud. Toomas tahtis minu vastu mängida uutmoodi nuppudega. Ütlesin, et on raske aru saada, milline on mis nupp. Aga kui isa ja ema koju tulid, oli rahvahulk tänavalt laiali läinud. Nad mängisid malet ainult koos minuga, mitte isa ja emaga.

Lamasin Paides voodis. Üks uus inimene hakkas minu blogi lugema. Tema eesnimi oli Kertu. Saatsin talle kirja: "Head uut aastat!" Järgmisel päeval ei kavatsenud ma enam tema blogi vaadata ja tema mulle ka ei vastanud. Rohkem ei olnud mul kavas talle kirjutada. Või vähemalt ei saanud ma sellise kirja järel kirjutada enne aasta vahetumist. Aastavahetuseni oli veel mitu päeva. Ma tahtsin lihtsalt, et oleks üks tuttav rohkem, kellega vajaduse korral saaks kaugemas tulevikus uuesti ühendust võtta. Vaatasin seda blogi, kust ta oli tulnud. Seal blogis kirjutas ka Oudekki. Ta kirjutas seal fašismi vastu. Võibolla oli Kertu tegelikult Oudekki varjunimi. Võibolla ta tahtis vaadata, mida ma teen, kui ma näen nime, millega teda lapsena hüüti. Oli parajasti Saksa okupatsioon. Rei rääkis, et läheneb Hitleri teine sünnipäev, mille puhul toimub maleturniir, kuhu kõiki mängima oodatakse. Hitler ei saanud mitte kaheaastaseks, vaid see oli teine tema sünnipäev, mida tähistati. Rei püüdis hoolitseda, et iga võimu ajal saaks malega tegeleda. Aga sellega Saksa ajal tegelemine võis tähendada, et Nõukogude aja saabudes keelatakse see ära. Nõukogude väed olid juba kohal ja otsisid maja läbi. Magasin alles, aga tulin voodist välja. Küsisin teises voodis lamavalt vennalt, kas ta näeb mind pikali või püsti. Ta vastas, et pikali. Ütlesin, et endale mulle tundub, nagu oleksin püsti.

Mängisin Toomaga malet. Lõpetasime mängu ära. Olin hakanud unes nägema pimemalet, aga pimemale ajal nägin ka malelauda pildina. See tekitas segadust, kuidas selliseid unenägusid üles kirjutada. Ma ei mäletanud täpselt mängus tehtud käike, aga mäletasin lõppseisu. Panime selle uuesti peale. Toomas ei pannud nuppudena peale mitte lihtsalt paberitükke, vaid selliseid, mis olid lõigatud nupu kujuliseks. Sellega oli see juba vähem pimemale. Mulle öeldi, et kuna ma tegin esimeses voorus Partsiga viigi, siis jõuti järeldusele, et ma ei tulegi maailmameistriks. Küsisin, kas enne seda siis arvati, et tulen. Vastati, et jah, publik oli seda arutanud ja üks tugev mängija oli öelnud, et Tal ka ei teinud üldse trenni. Ütlesin, et Tal mängis vähemalt palju turniiridel ja treenis mängides. Aga Fischer ei mänginud vahepeal 25 aastat ja ikkagi tuli ja võitis. Ma polnud päris kindel, kas ma ei oleks pidanud ütlema 20 aastat.