Venna luuletus

Ühes minu kodulehekülje alajaotuses oli kaks võõrast luuletust. Nüüd panin sinna lisaks Klausi oma. Mõtlesin selle hiljem ka listi saata. Klausi luuletust üles riputades muutsin selle kirjapilti. Aga kui ta oli juba üleval, siis taipasin, et seda poleks pidanud tegema, sest Klausil moodustasid ülevalt alla minevad suurte tähtede read eraldi laused. Neid oli neli tükki. Luuletus oli kahes tulbas ja üks ülevalt alla minev lause koosnes kummagi tulba esimestest tähtedest, teine natuke tagapool olevatest. Esitähtede read olid sirged, aga tagapool paiknevad hüplesid siia-sinna, sest eesti keele sõnad on ebaühtlase pikkusega. Et ma olin asendanud suured tähed väikestega, ei paistnud need laused enam välja. Tahtsin nüüd tagasi parandada, aga mõni esimene lugeja võis juba valeparandusi näinud olla ja mind väga rumalaks pidada. Luuletuse pealkiri oli "Šifreeritud kiri". Nüüd sain aru, et suurtähtede asukohad pidid olema justkui ainult šifri tundjale teada, kuigi lugejale kätte näidatud. Kui tahtsin teksti uuesti muuta, siis märkasin, et käsikirjas ja raamatus on selle luuletuse tekst natuke erinev. Kui küsisin Klausilt, kumb variant on õige, hakkas ta arvutist otsima ja leidis kolmanda variandi. Ei olnud teada, milline variant on vanem ja milline uuem. Klaus ütles, et tegemist on väga keerulise probleemiga, ja loobus edasistest uuringutest. Mõtlesin, et tõe võib ka välja selgitamata jätta, sest vahel tuleb lihtsalt langetada otsus.

See talv oli pikem. Oli juba aprilli algus, aga lumi oli veel maas. Kõndisin maja juures kasvava kolme puuni. Ütlesin, et mulle meeldib, et siin puud kasvavad, sest need varjavad valgust ja ma vajan magades pimedust. Mõtlesin, et kuigi puud on need, mis peavad kasvama minu maja juures, on maja ise tegelikult naaberhoovi oma.