Õudusunenägu

Üks mees pani veekogu põhja sööda, et jälgida, mis sellega juhtuma hakkab. Teine mees võttis sööda välja.

Kuulasin öösel pimedas toas raadiot. Seal rääkis üks naine, et tappis oma mehe niiviisi, et kirjutas luuletuse, et soovib, et mees sureks. Naine lisas, et soovib ka minu surma. Ta rääkis, et minu pihta võiks visata ainet, mille valemit ta nimetas. Asjatundjad teadsid, et tegemist on kohutava happega. Saatejuhile tuli see jutt üllatusena ja ta ütles, et selle peale ei oska kohe midagi kosta. Pille küsis sellelt naiselt, kas ta hapet visates ise kannatada ei saa. Tundus, et see naine ründab mind. Röökisin õudusest. Aga selgus, et rünnakut polnudki. Ronisin voodist välja ja ütlesin Hennule, et mu voodi tükid pole õiges järjekorras. Jälle tundus, et naine ründab mind, röökisin jälle, aga ka seekord oli tegemist vaid minu ettekujutusega. Läksin suurde tuppa. Seal meenutati, et olin käinud hiljuti reisil saarele, kus olin kohtunud teiste hulgas sugulasega, kelle nime ma täpselt ei mäletanud, võibolla oli see Merle. Mulle öeldi, et Simsonil on depressioon. Ta oli saanud ümbriku kutsega ühte kohta. Ümbriku peale oli kirjutatud, et selle on saatnud Simo Runnel. Mina polnud seda kirjutanud. Röökisin õudusest. Olin jälle voodis. Püüdsin ärgata, et neile õudustele lõpp teha. Läksin vannituppa. Seal nägin peeglist, et halle juukseid on ühe ööga väga palju juurde tulnud. Läksin voodisse tagasi ja püüdsin ärgata.

Läksin ühte maakohta. Sinna tuli teiste hulgas Kati S. Teda ma kartsin, sest ta võis olla minu raamatut lugenud. Aga kuigi sel juhul teadis ta minu kohta kõike, ei hakanud ma temaga nüüd ka rääkima. Kaks poissi mängisid malet. Üks neist oli Mikk. Miku kohta oli Rei öelnud, et ta on andekas õpilane. Mina võisin pidevalt mängida ja sain alati sama tulemuse, aga Mikk sai harva mängima tulles punkte hoopis rohkem. Kui mäng läbi sai, tahtsid mängijad seda algusest peale analüüsida. Nad panid algseisu peale ja Mikk lõikas tordi küljest viilu lahti, nagu mäletas olevat mängus juhtunud. Aga viil tuli liiga suur ja seetõttu püüdis ta panna sellest osa tordi külge tagasi. Mäng oli toimunud kirsipuu all ja seisnenud maha langenud kirsside söömises. Mõtlesin, et selle avangu mängimiseks on kõige parem valmistuda, lugedes kirsipuude saagikusest.

Vaatasin, kas "Loomingu" värskes kirjanduse aastaülevaates on minu raamatut mainitud. Ei olnud. Protesteerisin, et minu esimest raamatut küll mainiti ja seejärel on kolm järgmist raamatut välja jäänud, ega minu kirjutamisoskus ei ole esimese raamatu järel väiksemaks jäänud. Olin muutunud isegi targemaks, sest esimeses raamatus olid poliitilised seisukohad osalt valed. Kunagi olin rääkinud, et mulle meeldib minu esimene raamat teisest rohkem, aga nüüd ma enam nii ei arvanud. Seletasin, et esimese raamatu kohta kirjutas ülevaate Rummo, kes on lihtsalt järgmiste ülevaadete autoritest targem. Seetõttu on ta neist viisakam, järgmiste autorid tahavad kellestki suuremad olla kiusamise teel. Vaatasin, kuidas vennad kaarte mängivad. Nad mängisid kaardimängu, milles oli kokku liidetud kaks mängu, magic ja üks teine. Ütlesin Tõnule, et tema kaardid paistavad vastu valgust läbi. Aga see polnud isegi valguse viga, vaid need kaardid olid nii õhukesed, et nad paistsid läbi ka maha pandnuna. Tuli juttu relvadest. Hüüdsin, et relvadest räägivad ainult relvastatud inimesed. Seejuures läksin teise tuppa. Teised naersid. Mul oli alles väljast tulles kott selga jäänud. Nüüd tuli väljast isa, kes tuli minuga samasse ruumi. Püüdsin teda sealt ruumist välja ajada. Ema hakkas internetist vaatama, kumb on saanud ülikoolis käidud aastate jooksul rohkem stipendiumi, kas mina või Toomas. Minule oli esimesel ja ühel hilisemal korral stipendium jupikaupa välja makstud, aga enamasti olin saanud 600 krooni kuus korraga kätte. Tuletasin meelde, et Toomas on minust noorem ja käis ülikoolis hiljem, kui raha väärtus oli juba langenud.