Mõistatus

Erik ütles mulle, et pean oma raamatukogu lugejapileti ära andma ja ei saa enam kunagi sealt raamatuid laenutada, sest minu magistrantuuris õppimiseks lubatud aja lõpptähtaeg on käes. Andsin pileti talle. Aga küsisin, et võibolla võin ma edaspidi olla linnalugeja. Ma polnud viimastel kuudel magistritöö kirjutamisega üldse tegelenud, sest olin ära unustanud, et tähtaeg läheneb. Erik ütles, et töö võib siiski kaitstuks lugeda nädala pärast toimuval väiksel koosolekul. Mul oli küll töö valmis, aga korrektuur lugemata, ja seda poleks ma nii kiiresti teha jõudnud. Suundusime õppealajuhatajate ruumi, et küsida, kas ma võin veel kaitsta. Koridoris vaatasin stendilt, et seal oli ka nimekiri, kes võivad kaitsta, ja nimetatud oli ka minu nime. Õppealajuhatajate ruumis oli väga palju inimesi. Ma ei teadnud, millal mina rääkima hakata võin, seetõttu jäin vaikselt seisma. Üks tüdruk ütles, et ma ei karda mitte ainult teda, vaid ka tema õde. See õde seisis natuke maad eemal. Sellest sai tüdruk õigesti aru, et ma ei pruugi karta teda, aga eksis, kui arvas, et ma tema õde kardan. Laua taga istus Pajur. Ta kõnetas mind eesnime pidi ja ütles, et ma ukse taha läheksin ja teda praegu õpetaja Šmitiga kahekesi jätaksin. Ootajad läksid uksest välja. Aga kohe sisenesid uued, kes ei olnud Pajuri soovitust kuulnud. Tristan esitas mõistatuse: alt tai, pealt pekk, hiirekelder keskel. Vastus oli, et see on männiriisikas. Sõime seeni. Minu seene varre sees oli niit. Mulle meenus ütlus, et kui seenel on niit või krae, siis on ta mürgine. Sellele võidi küll vastata, et kõik seened koosnevad niitidest, aga see niit oli ikkagi silmatorkavam. Tõmbasin ta välja, aga ülejäänud seene kavatsesin ära süia. Kuigi marinaadis võis mürk olla levinud ka mujale.