Ookeanide vahelt

Väljas on lumesulamisvee ookeanid. Eile panin väljast tulles kohe kuivad sokid. Täna olid lombid sama suured, aga olin vist natuke ettevaatlikum, nii et sokke vahetama ei hakanud. Või oli mu tähelepanu koju jõudes nõrgem. Kui olla ühe asja suhtes tähelepanematu, võib see tulla sellest, et ollakse mingis muus suhtes väga tähelepanelik. Minu meelest autojuhtimine peaks nõudma suurt tähelepanu, aga üks mees ütles, et tema autot juhtides mõtleb nende asjade üle, mille üle muul ajal pole aega mõelda. Ja üks maletaja rääkis, et on bussijuhiga sõidu ajal pimemalet mänginud. Hiljuti kirjutati, et Nõukogude Liidus oli kunagi pimemale keelatud, sest arvati, et see kahjustab vaimset tervist. Ma ei saa seda ümber lükata, sest olen pimemalet mänginud ja vaimse tervisega on mul samuti probleeme olnud. Ükskord mängisin venna vastu pimemalet nii, et tema istus malelaua taga, mina olin laua poole seljaga ja panin 15 käiguga mati. Päris pimesi ma tol korral siiski ei mänginud, sest kirjutasin käike paberile üles. Aga diagrammi ma ei joonistanud. Diagrammi joonistamiseks ei pea nuppe joonistada oskama, vaid nuppe võib ruudustikus kujutada tähtedena. Koolis mängisime malet sellise ruudustiku abil. Üks malest vähem teadev klassikaaslane küsis seda nähes, kas me mängime kirimalet. Kirimaleks nimetatakse siiski kirja teel mängitavat. Seda ma mänginud ei ole. Ükskord tahtsin Randviiru raadiosimultaanis osaleda, aga ta andis alustuseks nii keerulise variandi, et ma ei jõudnud juba esimest käiku tähtajaks välja mõelda. Üks trennikaaslane hakkas mängima kirimaleturniiri, aga enne turniiri lõppu hakkas tegelema muude asjadega ja kaotas kõik mängud ajaga. Kui ma blogi ei kirjutaks, oleks mul võimalik malele rohkem aega pühendada. Aga pole kindel, kas ma seda teeks, võibolla loeksin hoopis rohkem ilukirjandust. Ja lugema hakates võiks lõpuks ikkagi tekkida tahtmine ise midagi kirjutada. Täna oli mul tahtmine kirjutada suurem kui enne valmis mõeldud mõtete hulk, seetõttu hakkasingi kirjutama mõttekäiku ehk kirjutamise käigus välja mõtlema. Või seda ei saa hästi välja mõtlemiseks nimetada, kui panen suurelt osalt kirja mälestusi. Sildi all "mälestused" olen toonud süstemaatilisemaid mälestusi. Või siis teistsuguse süsteemi alusel. Paljud inimesed hakkavad vanas eas kirjutama mälestusteraamatut ja surevad enne selle lõpetamist. Mõni hakkab juba noorena päevikut pidama, aga päevik hävib mingil põhjusel juba enne elu lõppu. Koolis õpilaspäeviku kasutamist ma ei nimetaks päevikupidamiseks. Ma ei tea, kas neid veel praegu kasutatakse. Minult viimastes klassides enam ei nõutud. Aga samal ajal nooremate klasside õpilastelt ilmselt nõuti edasi.