Kõige suurem vaarikas

Hakkasin sööma vaarikaid. Nende sees oli elukaid. Üks tüdruk ütles, et ma ei kardaks. Elukad olid erinevat liiki. Tüdruk ütles, et kõige suuremat vaarikat tahab ta ise. Vastasin, et ma võtsin selle sellepärast, et mul on täna sünnipäev, muidu ma poleks võtnud. Öeldi, et lasteaiakasvatajad on öelnud, et lastele ei tohi sünnipäevaks raamatuid kinkida, muidu nad räägivad sellest teistele lastele. Küsisin, miks sellest ei või teistele lastele rääkida.

*
Kui Eesti oli ära vallutatud, oli Eesti piiril piirivalve edasi valvanud, et lisaks sõjaväele muud rahvast liiga palju sisse ei tuleks. Krister näitas, et plommi saab plahvatuse abil hamba külge sulatada ühe hetkega. Ta hoidis seda hammast käes ja pärast plahvatust keeras teist pidi. Sel põhimõttel tulistamine käiski. Klaus ütles, et Otter on geenius, ta avastas malmi. Otter oli avastanud, et malmiga saab väga head äri ajada. Klaus oli saatnud ajalehele kirja, mida ajakirjanik oma artiklis pikalt refereeris. Ühes lõigus oli kirjas nimi Timo. See võis olla minu nimi moonutatud kujul.

Ma ei pea teiste blogisid lugema, kui saan lugeda enda oma. See ei tähenda, et ma poleks lugenud. Loevadki pigem need, kellel on endal ka blogi, et enda omaga võrrelda. Mina kõigepealt lugesin ühte teist blogi ja siis hakkasin enda oma pidama. Blogi avasin vist sel päeval või päev pärast seda, kui ajalehes kirjutati, et blogid hakkavad ajalehti asendama. Hiljem on ajalehes kirjutatud ka, et blogimine on surnud. Ilmselt on mõlemad väited valed. Aga minu jaoks asendab minu blogi ajalehti nii palju, et ma ei pea tingimata ajalehtedele kaastööd saatma. Kuigi alguses asendasid listid seda sama moodi. Kui ma sain teada, mis asi on list, siis mõtlesin algul, et mina sinna kirjutama ei hakka, vaid kirjutan ajalehele. Listiga liitusin selle peale, kui üks minu kiri sinna ettehoiatamata edasi saadeti. Aga üldiselt ma olen kogu elu proovinud erinevaid kirjutamisviise. Linti rääkinud olen sellega võrreldes väga vähe. Ja kui oma kirjutisi pärast üle lugeda meeldib ka, siis oma häält lindilt kuulata mitte. Aga kui isa andis lastele esimese kasseti, kuhu lapsed said peale rääkida, siis alguses see tegelikult meeldis ja uhkustasin sellega. Praegu meeldiks mulle ka kuulata rohkem enda lapsena kui suurena tehtud häält. Kui mul hääl hakkas muutuma, süüdistati mind selles, et ma püian hästi jämedat häält teha. Mulle endale tegelikult ei meeldinud, et see muutub. Võibolla see oli üks põhjus, miks ma keskkooli ajal rääkisin vähem kui põhikooli ajal. Kuigi varem ma pole sellisest seosest mõelnud.

Lünk luuletuses

Sander ütles, et tal on ühe tüdrukunimega luuletus. Mõtlesin, et ta mõtleb selle nime all vist teise nimega tüdrukut ja hakkab sellele nüüd luuletust ette lugema. Aga selgus, et selle luuletuse oli ta kirjutanud hoopis oma isa eest ja see käis ühe teise inimese kohta. Luuletuses järgnes sõnale "mina" lünk, kuhu kõik asjaosalised pidid kirjutama oma nime. Mõtlesin, kas nad tahavad kirjutada, kui luuletuse autor ei ole professionaal.

*
Leppisin malevastasega kokku, et me ei alusta algseisust, vaid natuke kaugemast. Ütlesin, et aga siis pärast vastupidiste värvidega mängides alustame samast seisust. Sellega ei olnud vastane nõus. Sel juhul ma ei olnud nõus esimest mängu ka niiviisi alustama.

Minu huvi ajaloo vastu on liiga suur, muu jaoks jääb aega vähe. Õnneks on vähemalt ajalugu ise rikkalik, mitte kitsas valdkond. Sellevõrra vast ongi huvi suurem, sest paljud asjad ei ole endiselt selged. Neid asju, mis on enda meelest selged, kõik ei usu, kui ma rääkima hakkan. Eksamitel usuti minu juttu paremini, siis vast kuulasid asjatundjad. Kuigi mõnda asja ise pärast kontrollima hakates paistis, et olin eksinud, aga viga oli läbi lastud. Vähemalt ühel korral kindlasti. Eksisin ühe väejuhi surma asjaoludega. Aga see polnud selle kursuse loengutes räägitud, vaid lisasin täiendusena. Nagu ma praegu raamatuarvustusi kirjutades otsin seoseid teiste raamatutega, nii rääkisin ka ülikooli eksamitel rohkem kui loengutes oli jutuks olnud. Ülikoolis osati seda hinnata, aga keskkoolis alati mitte, kui mõeldi, et kui õpikus kirjas ei ole, siis ma eksin, sest õpilase teadmised ei saa suuremad olla. Alati ma ei eksinud, aga vahel võibolla küll, kui kirjutasin oma järeldusi, aga minu tolleaegsete järelduste juures oli põhiline, et nad oleks naljakad. Aga ka maailma parim ajaloolane võib teha valejäreldusi. Eriti kui uuritava ajajärgu enda allikad ei ole tõepärased. Allikates kahelda on originaalsem mõtlemine kui neid refereerida. Originaalne võib olla ka argumentatsioon, miks allikat uskuda.

Installeerimine

Arvuti soovitas endasse uusi programme installeerida. Hakkasin seda tegema. Siis vaatasin, et neid tuleb liiga palju, mistõttu katkestasin installeerimise. Lisatud programmid läksid kustutamisele. Tundus, et kustus ka varem arvutis olnud programme. Kui Tõnu ja Klaus kuulsid, et ma olin programme installeerinud, ütlesid nad, et seda ei tohi teha, niimoodi saab nuhkvara. Ühest arvutist oli juba nuhkvara leitud. Aga ülejäänud kahest kontrollimisel ei leitud. See oli mulle üllatus, sest ma olin muusikavideosid vaadanud. Arvutil oli nimekiri, millised programmid on usaldusväärsed, mida võib installeerida. Aga ma ei teadnud, miks see nimekiri peaks usaldusväärne olema.

Laste lahutamine

Televiisorist tuli uudis, et üks vend ja õde lahutati üksteisest. Näidati nende laste pilti. Tõnu ütles eesnimepidi, kes need vist on. Ta oli nendega õues mänginud ja tundis nad näo järgi ära. Ma olin ka kunagi nendega mänginud, aga ei tundnud.

*
Mängisin Fischeri male turniiril. Mängu tulemus sõltus sellest, kas viimasena lõpetan söömise mina või vastane. Selleks, et mõjutada, kumb viimasena lõpetab, püüdsin valida, millisest kausist süia. Võtsin endale leivaviile varuks. Hakkasin neid lauale eelviimasele reale panema, et saaks nendega järgmisel käigul lippu minna. Vastane blokeeris lippumineku ähvardused ära. Ta hakkas omakorda leivaviile lippuminekuks lauale panema. Tema pani neid ühele liinile mitu tükki, et kui ma ühe ära blokeerin, siis minna järgmisega, mida ma enam blokeerida ei jõua. Pakkusin viiki. Vastane võttis pakkumise vastu. Läksin teise ruumi kohtunikule tulemust teatama. Kohtunik ütles, et see on väga haruldane, kui Fischeri male partii lõppeb viigiga. Rääkisin vastasele, et ega see, kui me leivaviile lauale panime, ei tähenda, et nad oleks saanud lippu minna, sest reeglites ei ole nimetatud ühtegi käiku, mida leivaviilul oleks õigus teha. Vaatasin, et vastane ei ole seda partiid oma elulukku kirja pannud. Võibolla sellepärast, et ta sai aru, et me olime reeglitest eemaldunud. Aga võibolla hoopis sellepärast, et leivaviilude lauale panemine oli uus mõte ja ta tahtis sellega järgmisi vastaseid üllatada. Mindi kinoruumi vaatama filmi. Läksin kõige tagumisse ritta.

*
Üks vend ja õde olid kohtuotsusega üksteisest lahutatud. See oli üldse uuema aja suundumus, et inimesi püüti selle eest lahutada, et nad sugulased on. Kuna vend ei tohtinud enam lasteaias õe juurde minna, ei saanud ta mängida ka teiste lastega, sest õel oli sõpru, aga temal mitte. Kui teised lapsed olid õe sõbrad, ei tohtinud ta minna ka nende juurde, sest nad viibisid õe lähedal. Kõndisin mööda tänavat kodu poole. Mõtlesin, et kirjutan Helinale, et mina ei saa sellest aru, kui perekonna liikmeid ei hinnata. Või kui oma inimesi ei hinnata. Kirjutan ajalehele, et põhiseaduse järgi peavad perekonnaliikmed üksteist aitama. Põhiseadusele on lisatud küll täiendamise seadus, mille järgi põhiseaduse paragrahve võib tõlgendada. Aga öeldakse, et põhiseaduse täiendamise seadus on õigustühine. Jõudsin koju. Seal istusid ühel pool lauda Helena, Livia ja Eva ning teisel pool seisid vennad. Öeldi, et Helenalt, Livialt ja Evalt küsiti ühte dokumenti. Vastasin, et minu meelest nad küsivad praegu ise dokumenti. Vaatasin portfelli. Klaus ütles, et mul peab ka portfellis see dokument olema. Vastasin, et ühtegi Euroopa Liidu pooldajate sõna ei saa uskuda, sest nende arvates võib kõike tõlgendada. Kuna ma portfellis kohe dokumenti ei näinud, sulgesin selle, hakkamata kätega sorima. Isa ütles, et mulle pandi portfelli see dokument. Vastasin, et teise inimese portfelli ei tohi avada. Ema ütles isale, et ma olen praegu halvas seisus. Isa vastas, et ma olen selles juba 20 aastat.

Mesilased ohus

Kirjutasin eile eurolisti:

Mathura kirjutab tänases "Sirbis": "Albert Einstein olla öelnud, et kui mesilased ühel päeval maakeralt kaovad, jääb inimkonnal elada neli aastat. /.../ Ka meil kukkus mesilasperede hulk 2002. ja 2008. aasta vahel lausa poole võrra ning on praeguseks sellest langusest vaid pisut toibunud. /.../ Tõenäoliselt ei ole ülekohtune seejuures öelda, et olukorda on mõjutanud ka Euroopa Liidu põllumajandusraha, mis kipub väiketalupidajat välistama ning toetab vaid suurtootjat. See aitab ühelt poolt kaasa suurte monokultuuripõldude rajamisele, teiselt poolt aga muudab väikemesinike toimetuleku raskeks või võimatuks."

Klubidest läbiastumised

See nädal ma malevõistlustel ei osalenud, sest oli palavikuhaigus. Aga käisin kahes klubis kohal. Eile käisin ülikooli maleklubis Sandriga raamatuid vahetamas. Paistis, et mängima ei tulnud sinna kedagi. Täna läksin päevakeskusesse küsima, kas on plaanis minu sünnipäeva tähistada. Vastus oli, et kui ma tahan, võib selle ära märkida. Klubisse oli tulnud üle tüki aja suurmeister Volpert. Öeldi, et ta tuli enne Eestist lahkumist hüvasti jätma. Räägiti veel, et pühapäeval on Tartu välkmale meistrivõistlused. Vaatasin eelmise nädala turniiri tabelit. Seal oli olnud 12 osavõtjat ja esikolmikusse tulnud Trohhalev 9,5, Peebo 8,5 ja Kõiv 8 punktiga.

Vale seis

Olin ühes haiglas. Seal oli suur basseinikujuline saal. See oli rahvast täis ja igaüks tegeles erineva asjaga. Läksin ühte majja. Ütlesin, et mul varastati kaks arvutit korraga ära, aga üks koopia failidest jäi veel alles.

*
Mängisin malet. Vastane valis terava avanguvariandi. Mõtlesin, et selle jaoks tunnen teooriat liiga vähe. Peaasi on teha neid käike, millest ise aru saab. Väljaarvatud alguses ei tohi lüia neid nuppe, mille löömist teooria ei soovita, ka arusaamise puudusel. Vaatasin, et kaotan lipu, aga vastu saan vankri ja oda. Või ei olnud kindel, kas ma saan nad mõlemad lüia, sest kõigepealt pean kuningalt tule kõrvaldama. Ütlesin, et e2 oli teist värvi oda. Vahetasin selle ära. Vastane lõi mu lipu käiguga Ld1. Käisin Ke1. Vastane ütles, et ei saa, enne peab f1 käima. Ütlesin, et siis on laual täiesti vale seis. Katkestasin mängu ja lükkasin nupud kokku. Nimetasin selle alistumiseks. Algseis tuli uuesti peale panna. Aga enne panin teisele lauale.

Vajalikud maanteed

Olin ruumis, kus istus arst ja hulk inimesi ootas, et ühekaupa tema vastuvõtule pääseda. Auhinnaks pandi välja dekoltee. Vanamehed hakkasid võistlema, kes selle endale saab, sest nad tahtsid kõik, et nende naine selle selga paneks. Mõtlesin, et istun nüüd vastuvõtutoolile. Aga selgus, et üks vanamees peab sinna minema veel enne mind. Seetõttu istusin hoopis söögilauda. Arst pakkus söögiks kollaseid seeni. Kui söömine oli lõpetatud, mõtlesin, et nüüd saaksin minna arsti vastuvõtule, aga ma ei tea, millest talle rääkida. Seetõttu ma ei läinud. Ühe vitriini sees oli pilu, kuhu sai pista magnetkaardi. Üks mees seletas mulle, et seal on kaart, millele võib märkida, milline maantee tuleb lumest puhtaks lükata, kui on soov seda mööda sõita. Tema tahtis sõita Võrust Tartusse. Mina pidin sõitma Tartusse Põlvast, mis oli veel pikem maa.

*
Vaatasin uut spordilehe numbrit. Seal oli tehtud uuendus, et pooled leheküljed olid vene keeles. Ütlesin, et sel juhul mina seda lehte enam ei loe. Ma poleks selle vastu, kui üks lehekülg oleks vene keeles, aga nii palju on liig. Üks naine oli avaldanud ajalehes ilukirjandusliku jutu. Kui ta esimese jutu kirjutas, siis olin arvanud, et kirjutan temast paremini. Aga nüüd vaatasin, et võibolla ma eksisin. Ta kirjutas hästi sellepärast, et pani kirja päriselt juhtunud asju.

Logisev käsipuu

Mängisime ühte mängu, kus kaks vaenupoolt seisid vastamisi. Kohe alustuseks avanes diagonaal, millel ühel poolel oli kaks oda. Seejärel tulin mina ühelt poolt ja Lauri N. teiselt poolt välja ja võitlesime. Panin ta selili. Küsisin, et ma ei tea, kas sellega on mäng läbi. Vastati, et on küll. Lauri oli varem must tugevam olnud, aga hiljem ma olin treeninud. Siiski tundus kahtlane, kas ta ei lasknud ennast meelega pikali panna. Olin pikali pannud Lauri K. Küsisin, kas see on võimalik, et ma võitsin maadluses džuudo Eesti meistrit. Seisin üksi oma maja vaibakloppimispuude juures. Mõtlesin, et vahepeal ma arvasin, et ma käisin kaks korda keskkoolis ainult unenägudes, aga minu klass tegi seda vist ikka päriselt. Kuna kõik olid üliõpilased, oli meid lisaks ülikoolile ka kooli sisse lastud. Või siiski, siis ma oleksin pidanud lõpueksameid ka kaks korda rohkem mäletama. Panin kanalisatsioonikaevudele luuke peale, et keegi öösel sisse ei kukuks. Läksin trepikotta ja hakkasin minema trepist üles. Trepp läks kahe käsipuu vahelt. Mõlemalt poolt hakkas ta trepi küljest lahti tulema. Kui see oleks juhtunud, oleks edaspidi trepist käia olnud väga õudne. Ülevalpool sulges käsipuu trepi ja sellest tuli üle ronida, mis oli ka hirmus. Ema seisis teisel pool ja ütles, et ma tuleks rahulikult. Mõtlesin, et võibolla ta ütles siiski natuke teise lause. Küsisin üle.

Cromwell

Oliver Cromwell’s Letters and Speeches: Including the Supplement to the First Edition. With Elucidations. By Thomas Carlyle. In two volumes. Vol. I. New York 1855. 560 lk. E-raamat books.google.ee all.

Aastal 1995 tegin ülikooli sisseastumiseksameid. Selleks valmistudes püüdsin lugeda ajalooraamatuid nii, et iga raamat oleks erineva sajandi kohta. Muuhulgas lugesin suvel 1994 Eesti ajal "Suurmeeste elulugude" sarjas ilmunud raamatut "Cromwell". See oli aasta jooksul loetud ajalooraamatutest kõige huvitavam. Kui 12. klassi lõpus ajalooõpetaja küsis kõigilt, mis aeg ja mis maa neid ajaloost kõige rohkem huvitab, siis vastasin, et Inglismaa uusajal. Ülikooli ajal ma selle kohta ühtegi uurimistööd siiski ei kirjutanud ja tegelen sellega alles nüüd.

Täna läbi saadud raamat mulle Cromwelli kohta enam nii head muljet ei jätnud. Aga raamatu autor Carlyle peab Cromwelli suureks kangelaseks. Ta leiab, et paljude raamatute puhul oleks parem, kui neid poleks kunagi kirjutatud ega avaldatud. Muuhulgas arvab ta, et Cromwellist ei peaks kirjutama keegi, kes ei saa aru, et tegemist oli kangelasega.

Raamatus on toodud üle saja kirja 17. sajandist, mida Carlyle on kommenteerinud. Suurema osa kirjade autor on Cromwell. On ka teiste talle saadetud kirju. Põhiliselt räägivad kirjad sõjast, palju ka Jumalast. Mõnes kirjas korraldab Cromwell oma laste abielusid. Cromwelli naise Cromwellile saadetud kirju on säilinud ainult üks, Cromwell on naisele kirjutanud üle ühe korra, aga vähe. Carlyle on lisanud lühematele kirjadele pikemad kommentaarid, et lünki täita.

Carlyle kirjutab praegusega võrreldes arhailises keeles ja Cromwell veel arhailisemas. Aga kirjad ei ole toodud ära päris täpselt, vaid neis on parandatud keelevigu. Cromwelli kirjade väärtus polnud Carlyle’i arvates kirjanduslik. Cromwell polevat kunagi kirju lõikudeks jaganud, aga Carlyle on teinud seda tema eest. Carlyle arvab, et tema aja lugejale on need kirjad igavad, kuid et kes usub Kõrgeimat, sellele on need väga ilusad. Carlyle peab oma vaenlaseks kuivikust ajaloolast (otsetõlkes Kuivkuitolm), kes heidab Cromwellile ette kompositsiooni puudumist, kuid nende kirjade väärtus olevat muus kui kompositsioonis. Carlyle ütleb, et hindab Cromwelli kõrgemalt kui oma lugejat, sest lugeja tahab ainult kõhu täis süia, aga Cromwell uskus, et tal on hing, mis tuleb päästa.

Carlyle hindabki Cromwelli eriti usulisest seisukohast. Usulised küsimused mängisid Inglise revolutsioonis üldse olulist osa. Kui sama autori raamatut Prantsuse revolutsioonist lugedes ma kahetsesin, et puudusid võrdlused Inglise ja Prantsuse revolutsiooni vahel, siis siin on need võrdlused olemas. Carlyle ütleb, et Prantsuse revolutsiooni aegsel parlamendi lõhenemisel ja Inglise Pika Parlamendi lõhenemisel presbüterlasteks ja independentideks on nii erinevusi kui ka sarnasusi. Põhierinevus olnud see, et Prantsuse revolutsiooni ajal usuti Rousseaud, aga Inglise revolutsiooni ajal Jeesust. Selles osas pole Carlyle aga päris järjekindel. Kui sõjavägi hiljem parlamendist enamuse välja puhastab, peab Carlyle seda õiglaseks, kuna parlament olevat olnud jumalatu. Raamatut Prantsuse revolutsioonist lugeda oli natuke meeldivam, sest seal mõisteti verevalamine hukka. Aga raamatus Cromwelli kohta selgub, et sõltub, kelle verd valatakse. Olevat hea võidelda Jumala ja halb Kuradi poolel. Cromwelli väed olid usklikumad kui kuninga väed, kellega nad võitlesid, Cromwelli vägedes oli tugevam distsipliin. Seetõttu peab Carlyle kuningas Charles I hukkamist sama positiivseks kui lõunamere saare kuninganna pöördumist ristiusku.

Siin raamatus eriti revolutsiooni sõna ei kasutata. Kuskil vist nimetati Cromwelli tegevust revolutsiooniliseks, aga raamatu perioodideks jagamisel on saadud läbi ilma revolutsiooni mõisteta. Esimeses köites on umbes järgmised perioodid: 1) Kodusõja eellugu, 2) Esimene kodusõda, 3) Kodusõdade vaheaeg, 4) Teine kodusõda, 5) Kampaania Iirimaal, 6) Sõda Šotimaaga. Cromwell on enne sõda parlamendisaadik, aga seal ta eriti silma ei paista. Kui raamatu pealkirjas nimetati kirju ja kõnesid, siis mina leidsin esimesest köitest küll kirju, aga kõnesid mitte. Esimeses kodusõjas saavutavad parlamendiväed Chareles I üle võidu, aga kuningas taganeb Šotimaale. Šotimaa andis ta Inglismaale välja, aga kuningas jätkas uue sõja õhutamist. Teises kodusõjas lüiakse kuninga pooldajaid lõplikult ja sõja lõppedes ta hukatakse. Seejärel läheb Cromwell Iirimaale ülestõusu maha suruma, mis on puhkenud juba 1641. Carlyle peab küll iirlaste ülestõusu usulisi nõudmisi õiglasteks, kuid leiab, et Cromwell oli Iirimaa ja Šotimaa sõber ja need oleks võinud sellest aru saada. Kui raamatus Prantsuse revolutsioonist korrati refräänina, et nõuti leiba, siis siin on suurema nälja kirjeldus ainult seoses Iirimaaga ja juba sõja tagajärjena. Iirimaa alistamise järel läheb Cromwell sõdima Šotimaaga, mis peab kuningaks juba Charles II. Šotimaal nagu Inglismaalgi valitsesid puritaanid. Kuid Carlyle leiab, et Šotimaal oli teokraatia ilma inspiratsioonita ja et kõige suurem kuritegu on mitte kuulda Jumala häält. Ka Cromwell oma kirjades ütleb, et tahtis Šotimaal verevalamist vältida, sest seal inimesed kardavad Jumalat, kuigi on eksitatud. Kui sõda Šotimaaga lõppeb, ütleb Carlyle, et peetud sai Cromwelli viimane lahing, kuigi laiemas mõttes olevat kogu tema elu lahing olnud.

Raamatus Prantsuse revolutsiooni kohta jäi mulle mulje, et kui Carlyle räägib Rousseau’st eesnime pidi, siis see on üleoleku märk. Aga siin räägib ta kohati ka Cromwellist eesnime pidi, kuigi rohkem raamatu algul.

Cromwell saab kindralleitnandiks ja edasi lordkindraliks. Kuid kirjadele alla kirjutades ta neid tiitleid ei kasuta, vaid nimetab ennast "alandlikuks teenriks". See tuletab meelde, et ka Hitler, kelle puhul võiks eeldada suurushullustust, kirjutas oma allkirja väga pisikeselt. Kuigi Hitler lasi ennast vähemalt füüreriks ehk juhiks nimetada. Cromwell nimetab ennast teenriks ingliskeelse sõnaga "servant". Seda peab Carlyle teises raamatus positiivse tähendusega sõnaks, kirjutades, et käskija on inimeste teener. Seevastu sõna, mille esimene sõnaraamatu vaste on "lakei", kasutab ta halvustavas tähenduses.

Maksimaalne lugemus

Ühel päeval on mul aega raamatut lugeda üks tund, millega ma loen 20 lehekülge. See teeb 7300 lehekülge aastas ehk 36,5 raamatut, kui nad on keskmiselt 200-leheküljelised. Eelmine aasta kirjutasingi üles, et sain läbi umbes nii palju, täpsemalt 42 raamatut. Kui raamatute lugemine oleks minu ainuke kohustus ja huvi, saaksin neid lugeda 8 tundi päevas ehk aastas 292. Minust mitu korda kiiremini lugevaid inimesi on palju, siis loeb mõni ehk ka tuhat raamatut aastas.

Ameerika kodakondsus

Mungakloostris pandi kahele naisele pärlitest võru kaela ümber, et mehed neid puudutada ei saaks. Teiste naiste kloostris viibimise pärast tuli pahandus, aga nende pärast ei olnud veel tulnud.

*
Lõin vennapoja kulliks. Tema lõi mind vastu. Vahepeal talle polnud meeldinud kulli mängida, aga ta oli reeglid meelde jätnud. Läksin toa kaugemasse otsa teise vennapoja juurde ja lõin tema kulliks. Vend kulliks lüia oleks olnud lähem, aga ta oli selleks liiga vana. Lõin venna kulliks. Ütlesin, et aga ilma kätt suudlemata ta Ameerika kodakondsust ikkagi ei saa. Vend seletas, et käe suudlemise nõue kehtestati sellepärast, et kui ametnikele esitab palju inimesi dokumente, siis neil ei jää iga esitamine meelde, aga käesuudlus jääb paremini.

Kurjad eestlased

Ma pole pidanud heaks, kui eestlane Eestit halvustab. Aga Jaan Tõnisson oli küll rahvuslane, aga leidis, et rahvusluse osa on rahvusliku iseloomu parandamine, millega võib nõustuda. Vähemalt viimasest "Sirbi" numbrist jääb mulje, et eestlased on kõige kurjemad inimesed. Seal küsitletakse kirjandustegelasi hulgalt eri maadelt, et nad räägiksid oma maade kirjanduse praegusest olukorrast. Vastajad räägivad, et on hea, kui inimesed palju loevad ja kirjutavad. Aga viimasena tuleb eesti kirjaniku vastus, mis on lugejat ründav. Et kui te oskate lugeda, ei oska te sellepärast veel kirjutada, nagu kirjutataks liiga palju. See arvamus tugineb küll ühe soomlase raamatule, aga soomlased on meie lähisugulased. Mina olen teine eestlane ja mina soovitan kõigil kirjutada. Kõik ei pea küll raamatuid avaldama, aga võiks kirjutada vähemalt kirju või päevikut. Kellegi lugemis- ega kirjutamisoskus ei ole täiuslik, aga neid saab parandada lugedes ja kirjutades, samuti aitab see muid küsimusi läbi mõelda.

Autori sõnavara

Tõlkisin ühte raamatut, mida oli juba enne mind tõlgitud. Originaalis oli neljas järjestikuses lauses kasutatud nelja erinevat sõna, millele oli raske eestikeelset vastet leida. Esimene tõlkija oli esimeses neist lausetest tõlkinud "võimukepp" ja kolmes järgnevas "see". Mina leidsin, et niiviisi läheb sõnavara rikkalikkus kaduma. Seoses tõlketööga lugesin taustaks läbi hästi palju raamatuid. Muuhulgas oli mul plaanis läbi lugeda kaks ilukirjanduslikku. Ühte neist kahest olin kunagi pidanud lasteraamatuks, sest tal oli selline teema. Aga tegelikult oli kirjutatud lasteraamatust keerulisemalt.

*

Läksin Peebu ja Reeli poja pulma. Peep lubas, et ta võib kogu päeva köögis nõusid pesta. Mina tegin ka köögitööd. Kaks liigutust tulid mul valesti välja, nii et kaks nõud said kannatada. Reeli oli ka köögis. Ta oli vanast ajast harjunud, et ma olen tema läheduses, aga midagi ei räägi. Peep oli tulnud kööki kolmanda inimesena. Pille oli ka ühe pulmapeo ajal köögis süia teinud. Lõpuks läksin siiski ja istusin peolauda.

*

Üks kursusekaaslane küsis ühe paberi kohta, mis paber see on. Sellel olid matemaatikaolümpiaadi ülesanded ja nende lahendused. Aga lahendanud oli üks noorema klassi poiss. Klaus oli selle paberi vist ükskord mulle andnud, et ma saaks olümpiaadiks valmistuda. Mänguauto oli lagunenud laste käes tükkideks ja ma püüdsin seda parandada. Ta oli väga erinevaid tükke. Rataste ühendamiseks tuli võll panna läbi millegi klambritaolise.

*

Olin mänginud Fischeriga malet. See oli juhtunud Fischeri male turniiril. Ta oli Tartusse seda mängima tulnud nähtavasti sellepärast, et nende reeglitega turniire peeti maailmas vähe. Olin saanud väga hea seisu, aga lõpuks kaotanud. Täna kohtusin Fischeriga teist korda tavalisel klubi turniiril. Nüüd sain kõigile rääkida, et olen kaks korda maailmameistriga mänginud. Püüdsin meenutada, kas mõne maailmameistriga veel. Volpert oli suurmeister, mitte maailmameister. Fischer pani täna juba teisel käigul oma lipu minu etturi tulle. Ta tahtis nähtavasti näha, kas ma mängin kõik seisud maha. Mul võttis paremuse realiseerimine küll aega, aga lõpuks võitsin. Teiste vastu läks Fischeril paremini. Aga ta ei olnud enam esimese paigutusega mängija. Öeldi, et siin klubis mängib ta suvalt.

*

Istusin ühel trepil ja lugesin raamatut. Kirjanduslikult maailma näha oli väga põnev. Põnevus kasvas iga hetkega, nii et lõpuks karjatasin. Teisest trepist tulid inimesed. Nad võisid arvata, et ma karjatan ainult sellepärast, et antud hetkel ma loen Kafkat. Seetõttu oleks parem, kui ma oleks lugenud mõnda muud raamatut, et neil vale muljet ei jääks.

*

Läksin trepist üles. Selja tagant tulid jälitajad. Tahtsin ruttu uksekella lasta, et enne uksest siseneda, kui jälitajad järele jõuavad. Aga vaatasin, et olen kogemata läinud õigest korrusest kõrgemale. Alla tagasi minema hakates oleks läinud jälitajatele vastu. Siis tuli lasta kella vale ukse taga.

*

Kraanikausi juurde tuli Tristan. Ta helistas J. Malinile. Ta ütles, et nad olid poes kohtunud. Tristan oli nähtavasti poes Malinilt raha laenanud, aga summa oli nii suur, et ta ei saanud tagasi maksta.

Sarnasused

Mulle tundus, et Villem ütles oma teisel sünnipäeval minu kohta: "Natuke isa." Henn ei olnud kindel, mida Villem ütles, aga ema kinnitas, et ma võisin õigesti aru saada, sest Villem olevat Klausi poole ka isa öelnud. Ja ta on varem ka sarnasustest rääkinud, nimetades ahve pääonudeks ja ajakirjafotol võõrast naist emmeks. Villem on selgeks õppinud rääkima õppimise jaoks vajaliku küsimuse: "Mis see on?"

Kassipeaga koer

Läksin jooksuvõistlustele. Seal ei saanud eemale hoida koerast, kes oli pandud jooksjaid valvama. Oli aretatud selline koer, kellel oli kassi pea, et ta inimestele hirmuäratav ei tunduks. Sellise koera sai panna kurja ka tegema.

*
Ühel rahvaüritusel öeldi mikrofoni, et üks poliitik pidi tulema ja hundiratast viskama, aga ta suri infarkti. Rahvas hakkas selle peale muusika taktis jõurama, nagu oleks tal poliitiku surma üle hea meel. Poliitik oli saanud infarkti sellepärast, et teda oli palju kritiseeritud ja ta ei saanud enam kuude kaupa öösiti pikalt magada. Tema maja juurest tehti reportaaži. Ta oli läinud unetuse tõttu öösel õuele lõket tegema ja seal surnult maha kukkunud. Alles hiljuti olid tal olnud pulmad. Surres jäi tal pooleli kohtuprotsess. Kui ta suri, ei arutatud kohtus enam süü küsimust edasi, vaid ainult kohtukulude tasumise. Võibolla rahvaüritusel ei jõuratud siiski kahjurõõmust, vaid kaastundest, kuna poliitik oli olnud nendel traditsiooniline esineja.

*
Üks naine rääkis, et tema kodus on uued elanikud. Seda kujutas ta endale ainult ette. Olin teinud koos Klausiga ükskord ühte ajakirja, kuhu kirjutasime ja joonistasime. Viimasena olin kirjutanud ja joonistanud mina. Nüüd andsin ajakirja viimase numbri Klausi kätte, et ta jätkaks. Joonistasime kolmekesi - mina, Klaus ja üks vennapoeg, igaüks oma paberile. Vennapoeg oli joonistamist palju juurde õppinud. Ta küsis, kes joonistab kõige halvemini. Klaus vaatas minu paberi poole, nagu peaks õigeks vastuseks, et mina. Ma ei näinud, kuhu vennapoeg vaatas. Läksin teise ruumi. Pidin tilkuva vee alt läbi minema. Osad tilgad olid kõrvetavad. Teises toas üks tüdruk ütles mulle, et oma kodu uutest elanikest rääkinud naine on metsavend. Vastasin, et metsavend on üks mees, see naine on vaimuhaige.

Täna on mitu märki, et pea ei tööta kõige paremini - unenäod läksid meelest, paberil arvutamine ei tulnud välja, jalutades ei olnud tahtmist millestki mõelda, blogis kirjutamiseks ei ole nii kindlat teemat kui eelmistel päevadel. Üks märk, et pea veel mingil määral töötab, on see, et tõlkimise päeva miinimum on ületatud. Blogis kirjutamise päeva miinimum peaks olema üks sissekanne. Pikkus ei ole tähtis. Kirjutamise asemel võib ka pildi avaldada. Üks päev mulle öeldi, et minu joonistused on haige inimese pildid ja teised inimesed ei taha haigust näha. Kui ma oma joonistusi olen feisbukis avaldanud, on neid mõned siiski laikinud. Kõike, mis ei vasta isiklikule maitsele, ei saa haiguseks tembeldada. Psühhiaater ütles vastupidi, et haigete pildid on huvitavamad, sest neil on rikkam sisemaailm. Ja ta arvas, et piltide järgi ei saa haigusi diagnoosida. Vanas psühhiaatria raamatus oli seda siiski püütud teha. Seda ei öelda, et Liivi luuletused on haige inimese luuletused ja teised ei taha neid lugeda. Mõni küll ütleb, et ta ei taha üldse luulet lugeda. Ja mõni, et üldse raamatuid mitte. Mõni tahab, aga ei saa, sest silmad on haiged. Selleni ma võin veel jõuda. Ma arvan, et juhul, kui minu pildid mingit haigust näitavad, siis silmahaigust, sest ma näen tervetest silmadest udusemalt. Lapsepõlves veel sellist probleemi ei olnud, vaid kiideti, et mul on head silmad. Vennad said prillid juba väikse lapsena, aga nüüd näevad minust paremini. Ühes artiklis küll seletati nägemise halvenemist ka psüühiliste haigustega, kuna osad inimesed kartvat osasid vaatepilte ja pööravat seetõttu vähem silmi, mistõttu nende silmad väsivat rohkem. Aga see ei olnud vist üldtunnustatud teooria. Kuna ma suure osa päevast loen, siis pööran silmi pidevalt rea algusest rea lõppu. Tunni aja tagant teen silmaharjutusi, pöörates silmi rohkem. Silmaharjutusi tegema hakkamisest saadik on prillid aeglasemalt tugevamaks läinud kui enne seda. Aga viimane kord pandi siiski veerand numbrit juurde.

Soovitused teadlasele

Lugesin viimasest "Akadeemiast" psühholoog Alliku artiklit. Autor on endiselt uhke, et talle palju viidatakse. Ka artikli teema on, kuidas rohkem viiteid saada. Ma arvan, et rohkem viiteid saavad nii keskmisest halvemad kui ka keskmisest paremad artiklid, kõige vähem keskmised. Võibolla kvaliteetajakirjas eelistatakse viidata pigem paremale kui halvemale. Aga ajalehtedes kõige rohkem viiteid sai ilmselt see üliõpilase lõputöö, mis sai kaitstud minimaalse võimaliku hindega. Ja ajaleheartiklitest koguvad kõige rohkem lugejate kommentaare need, mis on ärritavad. Alliku artiklis oli nii kasulikku kui ka seda, millega ma nõus ei ole. Kasulik oli teada saada, et tagasi lükatakse 90 protsenti artikleid ja väidetavalt parimad artiklid lükatakse esimesel katsel suurema tõenäosusega tagasi. Allik õhutab mitte avaldamiskatsetest loobuma, kui kirjutis on enda arvates hea. Artiklis tehakse vahet teaduslikel ja ilukirjanduslikel teostel, aga ma isiklikult olen kirjutanud mõlemaid. Viimastel aastatel olen trükis avaldamiseks pakkunud ainult neid kirjutisi, mis on tellitud, sest on väsitav teadmatuses oodata, kas avaldatakse või mitte. Olen kaalunud ka muude kaastööde saatmist, aga pole enam selleni jõudnud, vaid kõik erinevatesse kohtadesse võrku üles riputanud. Alliku artiklis üks asi, millega ma nõus ei ole, on see, kui ta ütleb, et pole mingit mõtet avaldada kirjutisi, mida loevad ainult sugulased, paar sõpra ja veel paar inimest. Ma arvan, et on mõtet kirjutada ka ainult endale, seda isegi pärast lugemata, samuti on mõtet saata kiri ühele lugejale ja muudele erinevatele lugejate arvudele. Ilmselt kõige vähem mõtet on kirjutada kõigile maailma inimestele korraga, siis see oleks osade jaoks spämmimine. Aga tagapool kirjutab ka Allik sellest, kui mõttekas on kirjutada isiklik protestikiri kaastöö tagasi lükanud toimetajale, kuna protestimisest hakkavat kergem. Kui kuskil tuuakse palju soovitusi, siis need muutuvad vist alati sama vastuolulisteks kui Piibel. Alliku artiklis on näiteks kaks vastupidist soovitust tegutsemise kiiruse kohta. Üks on, et olulist asja tuleb teha kohe, sest muidu ei tee seda tõenäoliselt kunagi, kuna ei jätku enam aega. Teine soovitus on vastupidine, et noored on kärsitud ja haaravad kinni esimesest ideest, aga targem on nende vahel valida. Need soovitused saab kokku liita, et iga asja tuleb teha õigel ajal.