Kartsin, et tegu pole vaenlastega

Lugesin ühte Helina vana paberkirja üle. Seal ta kirjutas, et kui ühel inimesel tekkisid probleemid, siis Helinal õnnestus küsida elektronposti aadressi pakkuja andmebaasilt selle inimese parool ja tema kirju lugeda. Seda oli ta teinud kaks aastat enne minuga kirjavahetuse algust. Ma olin seda kirja varem korduvalt lugenud, aga ei mäletanud, et selles postkasti sissemurdmisest juttu oleks. Tegelikult ma mäletasin kindlalt, et sellest varem juttu ei olnud. Järelikult oli keegi hoopis minu lahtise ümbriku avanud ja kirja ära muutnud, sest lahtist ümbrikku avada oli kergem kui parooliga kaitstud postkasti. Ühel mehel oli vaja maja ülemiselt korruselt alla pääseda. Selleks ta hüppas kõigepealt maja madalamale osale, sealt teise maja katusele ja edasi maapinnale. Ta ütles, et see on kõige suurem hüpe, mis ta teinud on. Isa mängis ühe tugeva vastasega malet. Isal oli veel aega mängu ajal kolmandate inimestega juttu ajada. Laual oli lõppmäng vanker ja ettur vankri vastu. Sellised lõppesid tavaliselt viigiga, aga ei teadnud, vahel õnnestus ettur lippu ka viia. Isa vastane oli Uku Masing. Lugesin, mis Masing kirjutanud oli. Tema jutt oli sisult üllatavalt sarnane ühe internetis tegutseva usukuulutaja omale. Masing kirjutas usuliselt seisukohalt, et Eesti on üks väga halb koht.

*

Rääkisin, et Stalin oli lihtsalt mõrtsukas, ta ei teinud midagi kasulikku. Ema vastas, et nii lihtsad need asjad ei ole. Mõtlesin, et võibolla on emal õigus. Tuppa astus üks inimene, kes teatas, et kaks kolmandikku Eestit on juba läinud - Stalini pojapoja väed olid Eestisse tunginud. Nad olid röntgenikiirtega puu alt ühe lapse üles leidnud ja ära tapnud, aga samas ühe vene rahvusest kurjategija ellu jätnud. Sõda oli alustatud karistuseks Stalini solvamise eest. Osad meist olid läinud seina sisse punkrisse ja otsustasid nüüd, et jäävadki sinna peitu. Aga kui Stalini lapselapse väed kohale jõudsid, leidsid nad peidukoha kohe üles. Peksin sissetungivaid sõdureid vastu pead ja loopisin neid keeva veega. Kartsin, et äkki ei olegi tegu vaenlastega.

*

Vaatasin oma suurest sahtlist vanu pabereid. Ma vaatasin neid sageli ja nii läks sahtel järjest rohkem segamini. Leidsin paki vihikuid, millest ma ei mäletanud, millega on tegemist. Ühte vihikusse sisse vaadates nägin, et sinna olen kirjutatud, et mul on suured kannatused. Isa ütles, et ma ei tohi sahtlit segi ajada. Vastasin, et ma olen süsteemitu inimene. Inglise keele õpetaja oli meile rääkinud, et kui me kasutame õhukest inglise-eesti sõnaraamatut, siis me ei vaataks selle lõpus lehekülge, millele on suurelt kirjutatud "teenagers". Selle alla oli väiksemalt kirjutatud, kuidas on inglise keeles, et keegi on teenager, igas pöördes. Esimeses pöördes ei kasutatud sõna "teenager", vaid "grown up", kolmandas pöördes oli s-iga "teenagers" ja ülejäänud pööretes ilma s-ita. Istusime ümber peolaua. Ma olin väga unine ja pidin magama. Ma sain aru peaaegu kõigist teadustest, üks nõrgemaid kohti oli mul majandusteadus. Laua ääres istus üks jõuline mees, kes võis vaadata, et ma ei ole õige inimene, kui ma nii unine olen. Aga mulle tuli meelde, et ta peab ise elu lõpuni karkudega käima, sest tal oli olnud autoõnnetus.