"Kindel linn"

Tiit Aleksejev. "Kindel linn. Lugu esimesest ristisõjast. Järg romaanile "Palveränd"". Tallinn 2011. 207 lk.

Kirjutasin varem juba triloogia esimesest osast, nüüd on läbi ka teine. Esimesest osast kirjutades võrdlesin Aleksejevi triloogiat Ristikivi omaga. Teise osa lugemise järel saab lisada veel ühe erinevuse. Ristikivi triloogiatesse kuuluvad raamatud on iseseisvad teosed, mida saab lugeda ükskõik mis järjekorras. Seevastu Aleksejevi puhul on peategelased erinevates osades samad ja teist osa lugedes on parem, kui esimene on eelnevalt loetud ja ka meeles.

Sisuline erinevus Aleksejevi kahe raamatu vahel on, et esimeses osas on ristisõdijad pealetungil, teises aga satuvad Antiookia linnas omakorda islamiusuliste piirmaisrõngasse ja osad kristlastest põgenevad laevadega. Vormiline erinevus on, et teises osas on kasutatud lühemaid lõike. Täpselt on lõikude pikkust siiski mõõta keeruline, sest uusi lõike pole alustatud taandreaga ja ridade parempoolne serv ei ole joondatud. Sellega sarnaneb raamatu küljendus võrguleheküljega, aga erinevalt võrgulehekülgedest pole jäetud lõikude vahele ka valgeid ridasid.

Nagu esimesest osast ja mujalt teada, ei nimeta ristisõjas osalejad seda veel ristisõjaks, vaid palverännuks. Aga ei ole eriti palvetamise kirjeldusi. Üks meelde jäänud palve on islamiusulistelt ja araabia keeles. Nimetatakse küll, et liikvel oli palju isehakanud prohveteid, aga ristisõdijate juhid suhtuvad neisse üleolevalt. Sügavate usuliste tunnete asemel on raamatus palju erootikat. Publiku maitsega arvestades pannakse seda tänapäeval igale poole sisse, aga mujalt loetu põhjal oli see keskaja inimestele vähem tähtis kui tänapäeva omadele.

P. Olesk heitis kunagi ette, et teadlaste kohta kirjutatud romaanides puudub teadlastele omane mõttepinge. Kui loetud romaanis ei ole võibolla piisavalt palveränduritele iseloomulikku palvetamist, siis teaduslikku mõttepinget on teadlasest autor sisse toonud. Magistriõppe seminaris õpetati minu jaoks mitte päris veenvalt, et keskajal teadust olemas ei olnud, aga Aleksejevi tegelased otsivad nähtustele justkui teaduslikke seletusi. Üks selline probleem on seotud Jeesuse verre kastetud püha odaga, mille leidmine aitas ristisõdijaid lahingus. Raamatust "Üldine ajalugu" lugesin kunagi, et see oda leiti tõesti unenäo põhjal. Raamat "Ristisõdijad Hommikumaal" nimetas seda seevastu pettuseks. Aleksejevi romaanis peatutakse sellel küsimusel pikemalt ja selle järgi oli varem juba leitud mitu samasugust oda, mis omavahel ehtsuse pärast konkureerisid.

Ilmselt on autorit mõjutanud kirjutamisel ka muud ajaloolised probleemid kui ainult ristisõjaga seostuvad. Kui üks tegelane lööb otsustavalt rusikaga vastu lauda ja hetk hiljem kahetseb, et lõi käe ära, tundub, nagu ironiseeritaks jutu üle, nagu oleks Vabadussõja algul venelastele vastuhakkamise otsustanud Pätsi rusikahoop. Pärast selle koha lugemist räägiti Pätsi rusikahoobist ka ühes Vikerraadio saates, kus kinnitati, et tegemist on müüdiga, kuna valitsuse istungi protokoll midagi sellist ei sisalda.