"Edasi" ajakirjanik

Unenäos sain teada, et Piret kandideerib Tartu linnavolikokku. Selgus, et ta tuleb paljude aastate järel uuesti Eestisse elama, sest tema isa oli talle öelnud, et välismaal elamise aeg peab läbi saama. Piret nägi kindlasti ühe pilguga, mida Tartus muuta tuleb. Valimisplakatil ütles ta, et ta vajas minu kampa. Mõtlesin, et seda kirjutab ta minu kirja põhjal, mis võis talle midagi pakkuda, aga valijatele mitte.

Läksin kooli, mis oli mul lõpetatud. Kooliõues hüüdis mulle ajaloo osakonna sekretär, et ma läheks töökohta loosima. Koolimajas sees nägin stendilt, et doktorantuuris on palju kohti, aga vähemalt esialgu vähe soovijaid, mis tähendas, et ma peaksin soovi korral doktorantuuri sisse saama. Otsustasin veelkord, et ma ikkagi ei taha doktorantuuris õppida. Direktori kabinetis anti mulle valida kolme paberi vahel, mida ma ei tohtinud eelnevalt lugeda ja millest iga pakkus ühte töökohta. Sellelt, mille ma valisin, sain algul aru, et seal pakutakse Viljand vangla valvuri kohta, mida ma ei tahtnud, et mitte Tartust lahkuda. Lähemal uurimisel selgus, et juttu oli hoopis võimalusest kirjutada uurimistöö hilisemast "Edasi" ajakirjanikust Vahur Kalmrest Viljandi vangla valvurina. Sellega olin nõus. Ütlesin telefoni, et kui selgub, et ta seal töötanud ei ole, siis saab vähemalt kirjutada, kuidas ta oleks seal töötanud. Kui kõne läbi sai, hakkas mulle tunduma, et see kolmest pakkumisest võis olla nali ja kõne läks raadio otseeetrisse, mis oligi tegelik eesmärk. Kahtlustuseks andis alust, et teises otsas oli rääkinud vaheldumisi kaks erinevat häält, üks mehe ja üks naise. Kodus hakkasin siiski uurimistööd tegema. Alustasin raamatust, mis võis olla "Vapsidest Isamaaliiduni", aga see rääkis ka sõjajärgsest ajast. Sealt sain teada, et peale sõda oli V. Kalmre kuulunud hävituspataljoni. Uurimistöö algatamise eesmärk oligi paljastada tema tegevuse tegelik tähendus. Imestasin, et taipasin hakata materjali otsima sellest raamatust, siis tuli meelde, et mulle vist koolis soovitati seda. Isa tõi koju hunniku valguskoopiaid "Edasi" esikülgedest. Ütlesin, et viskame vannad ajalehed ära ja siis hakkame neid uuesti endale paljundama. Ma ei saanud aru, miks ta oli kopeerinud just esikülgi, kui V. Kalmre artiklid ilmusid teisel leheküljel. Üks teine lehekülg Kalmre artikliga siiski oli. Vaatasin tema juuresolevat fotot. Kui varem olin näinud tema fotodel pehmeid näojooni, siis nüüd tundusid need julmad. Artiklis ütles ta, et talude taastamine oleks natsism. Tol ajal kirjutasid kõik nii, aga tol ajal ma ei pannud ka tähele, et selles midagi halba oleks.

Tristan ja Ivo istusid kõrvuti minu taga füüsika klassi aknapoolse rea teises pingis. Tristan ei kannatanud, kui viimases pingis muusikat lasti, aga ise seal istudes oli ta sedasama teinud. Sel õppeaastal ei olnud ta viimases pingis istunud.

Sõitsin bussiga nr. 5 kooli poole. Meenutasin, et vanasti meeldis meile sõita ekspressbussiga nr. 30. Kahtlesin, kas sellega tegelikult kiiremini jõudis või hoopis aeglasemalt. Pille oli vanasti rääkinud, et Mart on kõigi bussijuhtidega sõber ja kui ütles 30 juhile, et see laseks Kastani tänava nurgal välja, siis laskiski. Tol ajal olin arvanud, et ainult Mart oli bussijuhtide sõber, nüüd hakkas mulle tunduma, et juht oleks täitnud ka kõigi teiste laste soove, kui need ainult oleksid neid avaldanud. Nüüd kõndisin koju Kaunase puiesteele (kust tegelikult kolisin ära aastal 1986, kui olin 9-aastane). Oudekki elas ka veel kõrvalmajas, aga oli rohkem praeguses vanuses. Vaatasin, et nende pere elutoa aknas põleb kettakujuline lamp. Hääl või mõte ütles, et vaatasin üles ootamatult kiiresti. Pikemalt ma sinna ei vaadanud, sest keegi neist võis köögiaknal minu tulekuks valmis olla. Maas oli klaas, mille all olid basseinid, kus kasvasid taimed või loomad.