Riigipühad

Jaanilaupäevaks sõitsin üksi Peedule. Vennad kogunesid koos hulga inimestega Meelvale, aga ma ei läinud kaasa, sest tahtsin rohkem ruumi ja vaikust. Vahepeal käisin ainult teises suvilas vanaemaga kahekesi jaanituld tegemas.

Lugesin eile maal läbi kaks raamatut. Esimene oli 1976 “Loomingu Raamatukogus” ilmunud “Bandiitide tohter”, mille pealkiri meenutas mulle, et minu Kinomaal oli minu lemmikfilm “Bandiitide loss”. Raamatus elasid bandiidid küll kehvemates tingimustes. Sama raamatu esimene lugu “Öine külaline” sobis hästi kokku üksi maal olemisega, sest ka selle peategelane elas üksi looduse keskel. Tema igatses väga inimestega rääkida, mina ei igatsenud. Mõtlesin hoopis, et Uku Masingul oli õigus, et taimed on paremad kui inimesed. Laiendasin selle kõige loomse kriitikaks, sest tuli karta kurje koeri ja puuke. Aga kui koerad kaugel haukusid, siis oli ilus kuulata.

Teise raamatuna lugesin üle “Lõhkiläinud Kolumatsi”. Sealt nägin, et hüppenööriga hüppajate loetavast salmist read “kartis hiiri, kartis rotte/ kartis nurgas jahukotte” on mõne tähe muutmisega Hindreylt võetud, kui ei ole veel vanemad. (Pooleteistkümnest hambast Hindrey pikemas loos midagi siiski ei ole.) Järelsõnas väideti, et ka nimi Seene-Mikk on Hindrey pandud. Ega ma niigi ei uskunud sõnaraamatu seletust, et seenemikk on lastekeelne sõna, mis tähendab seent. Mõni laps võib muidugi edasiarendusena ka nii rääkida. Minu luuletuses tähendab Seene-Mikk igatahes isikut, kes korjab palju seeni, kui ka see algtähendusest mööda peaks minema, aga nii on mujalt selgeks saanud.

Täna hakkasin lugema aeglasemalt, mistõttu enam raamatuid läbi ei ssanud. Täna õhtuks linna tulles oli esialgu raske harjuda, et teises toas inimesed omavahel räägivad.