Mõrvarluuletaja

Unenägudes oli juttu sellest, mis on parempoolsus ja mis vasakpoolsus. Üks tähendas väiksemat riigi omandi osakaalu pooldamist kui teine, aga neil olid vaheastmed ja tuli otsustada ka millist tegevuskava pooldada, kui on juba ühe omandivormi kasuks otsustatud. Küsimus oli selles, milliseid kaupu peaks turuplatsil müüma riiklikud ja milliseid eramüüjad, mida valitsuste vahetudes muudeti. Erik ütles, et turul on sadu riiulifirmasid - tehakse lisafirmasid, et saada turul lisamüügikohti ja sellega konkurentidelt istekohti ära võtta. Räägiti, et Kristjan K. on baleriin. Mina ütlesin, et tal võib olla kaks baleriini elementi, aga ta ei ole baleriin, sest ta ei paindu nii hästi.

Öeldi, et keegi vendadest ei olnud käinud Tõnu lõputöö kaitsmisel. Olid käinud ainult isa ja ema, aga ka nemad olid sealt varsti lahkunud, sest seal oli sünge meeleolu, sest Tõnu õppis huntide klassis. Hundid käisid läheduses ringi. Ma ei teadnud, kas nad on ohtlikud või mitte. Olime Sõpruse sillal. Paar malenuppu kukkus sealt alla. Ütlesin, et ühtegi malenuppu ei tohi ära kaotada, ja läksin neid üles korjama. Hakkasin eraldama Hongkongi mänguloomi konstruktoriklotsidest, sest need olid ühte nõusse pandud.

Uurivas filmis räägiti, et teatud luuletaja oli tapnud järjest kolm oma naist, nii et seda oli raske tõestada. Teadsin aga, et tema luuletusi avaldatakse sellest hoolimata edasi. Tema luuletuste tekstidele mõeldes tundus mulle, et ta ei pruugi mõrvar olla. Vahepeal oli ta ise naine ja tema kaks väikest last pidid tema eest mööda koridori põgenema, et ta neid ka ära ei tapaks. Siis oli ta jälle mees. Filmis näidati, et peale kolmanda naise tapmist hakkas ta ainult nalja tegema ja veiderdama, käies ringi koledate nägudega klounide trupiga. Näidati suures plaanis ühte naeratavat lühikeste valgete juustega nägu ja hääl luges: "Buratino, Buratino, Buratino."

Liikusin mööda Emajõe äärt kesklinnast Võidu silla suunas. Öeldi, et jõgi hakkab rohtu kasvama. Nägin seda varasemast rohkem rohtukasvanuna, mille põhjuseks pidasin seda, et seekord vaatasin madalamalt. Pidasin võimalikuks, et rohtukasvamise tulemusel tekivad üleujutused, sest vesi ei mahu enam jõesängi ära. E. Loone ütles: "Mina kui lapsevanem tean." Mõtlesin, et täiskasvanute vanemad nimetavad ennast siis ka lapsevanemateks. Henn ja Toomas olid tal külas käinud. Ütlesin, et eriti naljakas, et Toomas käis, sest Oudekki vastas ise mu küsimusele, et Toomast ta eriti ei mäleta. Toomas läks sinna uuesti (Kaunase puiesteele) ja mina ja ema läksime kaasa. Toomas õnnitles E. Loonet sünnipäeva puhul, kuigi oli seda juba paari päeva eest teinud. Ta kinkis raamatu, mis nägi välja nagu Paul Kerese kogutud partiid, aga pidid olema hoopis isa kogutud luuletused. Ema küsis E. Loonelt, kas ta mäletab ühte ütlust, mida ta on ühes tekstis tsiteerinud. E. Loone vastas: "Võimalik, et ma kunagi lugesin seda, aga see ei jäänud mulle pähe ilutsema." Mul oli käes mitu üheks kimbuks liidetud kimpu tekstidega, millest kõigist ma lugesin ainult pealispinnale jäävaid ridu. Ühel oli öeldud, et maailmameister Fischer on nartsissist, millele ta oli vastanud, et mitte nartsissist, vaid nartsissist-nartsissist-nartsissist-jne., punudes neist sõnadest võru kogu kimbu ümber, mis pidi näitama, kui hästi ta malepartiid valitseb. Hakkasin naerma. Ema luges ette, mis keegi rahatähele pastakaga kirjutanud oli, ja küsis, kas seda saab nimetada pornograafiaks. Ütlesin, et minu arvates mitte. Ema leidis kirjutatust ka keelevea ja parandas selle ära. Arvasin, et seda ei oleks pidanud tegema, sest nüüd on raskem sodijat käekirja järgi identifitseerida. Lahkudes mõtlesin kirjutada Oudekkile, keda ei olnud kodus olnud, et kas ainult mulle tundub või on teised ka öelnud, et ta on oma peres kõige targem. Võibolla mitte kõige intelligentsem, aga kõige targem.