Postkaardid

Unes oli "Tuna" kaanel laev. Sees oli öeldud, et see on Eesti vana sõjalaev "Kalev". Kahetsesin, et ei olnud seda ise pakkunud. Siis mõtlesin, et ei olnud ju vaja pakkuda, sest keegi ei küsinud. Ütlesin peatoimetajale, et mul on vanade sõjalaevade piltidega postkaarte. Võtsin kirjastuse riiulist oma postkaardialbumi ja näitasin sellest talle. Ta vastas, et need on lihtsalt Vabadussõja pildid. Ühel pildil läks Eesti sõjavägi ahelikus joostes rünnakule. Jooksjate ees oli õhk täis lendavaid granaate. Ei saanud aru, kas nad on need ise lendu visanud ja jooksevad neile järele (plahvatuste juurde) või jooksevad nad vastu vaenlase visatud granaatidele. Vaatasin albumi uuesti üle, et näha, kas seal tõesti pole fotosid sõjalaevadest. Oli küll, aga need fotod olid tehtud laevade enda pardal, mitte ei olnud vaated eemalt laevale, nagu olin arvanud. Postkaardid olid kõik väga ilusad, kuigi neil servad narmendasid. Mõtlesin, et pean endale uue postkaardialbumi ostma ja sinna kaarte koguma hakkama, aga mitte täis kirjutatuid, vaid enda poest ostetuid. Panin albumisse seoses euro tulekuga käibelt kaduvaid kroone. Seal oli juba käibelt kõrvaldatud rahatäht, millele oli kirjutatud kaks erinevat arvu ja seda segaselt, mistõttu ma ei saanud aru, kas see on 400 000 või 300 000-rublane või mõni selles suurusjärgus vähem ümmarguse arvuga. Ütlesin Tõnule nalja pärast, et nad võiks vähemalt pastakaga õige arvu peale kirjutada. Sellel rahatähel oli Siim Kallase allkiri, sest ta oli olnud Nõukogude Liidu keskpanga president. Sellepärast ta hiljem Euroopa Liidu juhtkonda saadetigi, et ta oli juba olnud Nõukogude Liidu juhtkonnas. Ja keegi Nõukogude Liidu juhtide hulka kutsututest ei teinud seal oleku ajal midagi Nõukogude Liidu vastu, kuigi olid hiljem Nõukogude võimu vastased.

Teises unenäos lõppes magistritöö kaitsmine. Ma ei saanud aru, kas see oli lõplik või eelkaitsmine. Tundus, et pean tööd juurde trükkima. Meenus, et tõin seda juba neli eksemplari, mis tähendas, et vist ikka ei pea. See toimus ühes tiivaklassis. Edasi läks klass ruumi 302, kus pidi toimuma lõplik kaitsmine. Ruum oli veel täis pensioniealisi inimesi. Kui neile öeldi, et siin peab tulema kaitsmine, vastasid nad, et seal alles lõppeb eelmine kaitsmine. Üks naine ütles: "Mis te hakkate trügima." Juba ruumist uuesti välja kõndides vastasin: "Me arvasime, et te ise trügite." Kui saime ruumi sisse, siis mõtlesin, et esimesel kursusel ei saanudki ma selgeks, kellega ma ühel kursusel käin, ja arvasin, et seal käib isikuid, keda polnud tegelikult olemas, nüüd tean kõiki klassi liikmeid vähemalt nimepidi, kuigi ei vii kõiki nimesid nägudega kokku, kui nad parajasti oma kohal ei istu. Minu tööd hakkas kaitsma klassivend Martin. Tuli rääkida täpselt sama juttu, mida eelmisel korral, aga nüüd oli see raskem, sest jutt oli ununenud ja mul ei olnud märkmelehte ka enam kaasas. Õpetaja Holts küsis ühte märkmelehe punkti. Martin mõtles natuke aega, seejärel palus küsimust korrata. Kui oli korratud, vastas ta vaid nende sõnadega, mis olid märkmelehel kirjas, rääkimata pikemat juttu juurde. Need sõnad olid ühest vanast naljast, aga nalja mitteteadjad ei pidanud selle tsitaadi järgi midagi aru saama.