Unenäos liitusin ühe ansambliga, millel oli peale seda kolm liiget. Kui esinemine pihta hakkas, otsustasin, et kuna ei ole musikaalne, siis igaks juhuks ei laula, vaid mängin ainult pilli. See oli üks keelpill. Peale esinemist rääkisid ühed tüdrukud, kui igavaid jutte ma alati räägin. Üks klassivend lõhkus kaks minu automaatpliiatsit ära. Nõudsin, et ta peab järgmisel päeval vähemalt ühe terve asemele tooma. Kooli sööklas tekkisid mul ägedad poliitilised vaidlused. Üks ansambli liige rääkis, kui halvasti ma olin pilli mänginud. Kui sööklast väljusin, hakati mind süüdistama, et olin käinud söömas vale vahetunni ajal. Õigustasin ennast sellega, et tunniplaani oli muudetud, mistõttu mul läks segi, mitu tundi oli olnud. Mind oli suunatud teise keelerühma. Selle õpetaja rääkis kogu tunni, et minu head kavatsused lõppevad halvasti, sest teen midagi valesti. Kui tund läbi sai, läksin ja lõin eelmist õpetajat selle eest, et ta mind enda rühmast ära saatis. Peale seda püüdsin kooli tiivatrepist käsipuu najal alla kihutades põgeneda. Direktor viskas mind õpetaja löömise eest koolist välja. Hetkeks ta küll kõhkles, sest olen avaldanud kaks raamatut. Peale väljaviskamist otsustasin taktikat muuta, jätkates küll endistviisi vana kooli ja nüüd ka uue kooli eest hoolitsemist, kuid tehes seda edaspidi rahumeelselt.
Teises unenäos olin maamajas, kus oli katuse küljest nii alumise korruse põrandale kui ka pööningule kahtlaselt palju puru sadanud. Pööningul oli häid peidukohti. Alumisel korrusel olid kõik seinad redeleid täis, mida mööda oli hea ronida, kuid võis karta, et mõni redelipulk läheb lahti.
