Tänasest kolmest unenäost kirjutan üles ühe:
Kõndisin kruusateel metsa kõrval ja mõtlesin, ega ahvid välja ei sure. Nägin, kuidas metsa hõredate puude alla tekkis hulk siniseid autosid. Seejärel nägin, kuidas suur kari selle planeedi lapsi tegid koos jalutuskäiku. Spioneerimise eesmärgil ja enda maskeerimiseks muutusin üheks lapseks nende grupi sekka. See oli võimalik, sest nad ei tundnud kõiki endi hulgast ja võisid seetõttu arvata, et kuulungi nende hulka. Siis ilmus nähtavale vaenulik mees, kes pidi kõiki lapsi nägupidi tundma. Seetõttu muutusin naelaks nende maja välispõrandas. Mees nägi aga ka seda, et põrandalauda on üks nael juurde tulnud, samuti tekitas naela põrandasse tungimine valu. Mees hakkas mind põrandast välja tõmbama. Paiskusin sealt ise tulekerana välja, et põgeneda. Muutusin raketiks, lendasin kosmosesse ja jäin selle planeedi orbiidile tiirlema. Seejärel näidati ühte Maal asuvat mitte kõige ilusamat kõrget, tähtsat ja sünget maja. Ülemisele korrusele tuli minna osalt treppi mööda, osalt redelit mööda välisseinal ronides. Sisse tuli pugeda väiksest ümmargusest aknast. Nüüd näidati seda ruumi seestpoolt. Seal olid kaks meest, kellele oli tehtud ülesandeks mind Maale tagasi tuua. Neile see ülesanne ei meeldinud, sest parema meelega oleksid nad minu raketi hävitanud.