Hoov, film, toimetus

Olime kuskil Kaunase puiestee kandis ühes hoovis. Äkki vaatasin ehmatusega, et see vist ongi meie vana hoov, mis tähendanuks, et sealt on paplid maha võetud. Hakkasin hoovi uurima. Hoovi ühelt küljelt oli maja puudu, ühtlasi puudus selle otsalt kohvik või raamatupood, seal kasvas pihlakas, mida meie hoovis olla ei saanud, kuigi sai olla vaher, allesjäänud põhipuudeks olid vanade paplite asemel üsna peened kased - see siiski ei saanud olla meie hoov. Näitasin Pillele, kuidas ühte kortsus puud saab kokku pigistada. Sellest puust olin teinud tööõpetuse tunnis lusikat, mida õpetaja mul ei lubanud lõpetada, sest puu oli tema arvates liiga mäda. Krister küll võis aiateibast teha.

Teises unenäos paluti meil grupp kokku võtta, et saaks hakata filmima, kuidas me Euroopa Liidu vastast juttu räägime. Arvasin, et mu soeng ei ole praegu filmimiseks sobiv, aga teised ei pidanud seda oluliseks. Kui film valmis oli, läksime seda ära viima. Vene sõdurid viisid mõned meie hulgast koos filmiga majja, ja nad ei tulnudki enam tagasi. Ülejäänud hakkasid ära minema. Kõndisime mööda katuseid. Teel kohtusime poistega, kes alles tulid meile järgi. Üks neist oli jäänud asendisse, kus üks tema jalg oli ühe ja teine jalg teise maja katusel. Ta proovis edutult hüpata üleni kord ühe, kord teise maja katusele. Lõpuks kukkuski ta alla tänavale. Kuigi tema surm oli kurb, oli ülevalt ilus vaade.

Kolmandas unenäos läksin koos isaga ajakirja toimetusse. Toimetaja ütles, et teine toimetaja kirjutab parajasti raamatule eessõna. Küsisin, kas ta on selles kindel, sest sellele raamatule kirjutan eessõna mina. Toimetaja ütles teise toimetaja kohta, et võibolla tegeleb ta siis ka mitme raamatuga korraga, neil teistel on mitu rauda korraga tules, nad on kavalad.