Tavaline koolipäev

Unenäos tahtis Kalme mind ühest tunnist põhjusets puudujaks teha. Seletasin, et kirjutasin tunniplaani kellegi pealt maha ja seal oli esmaspäeva esimene tund vabaks märgitud. Kalme ütles, et siis on arusaadav, aga et vaba tund oli see eelmisel nädalal, mitte sel nädalal. Ma pidin puudutud tunnis räägitu järgi õppima. Seal oli räägitud Bombayst. Ütlesin, et mul on selle kohta üks raamat, aga teine kui tunnis kasutati. Ütlesin, et tegelikult ma ei mäleta, kas selle pealkiri on "Bombay viimased päevad" või "Pompeji viimased päevad". Kalme ütles, et ta läheb järgmisest nädalast puhkusele ja vastata tuleb teisele õpetajale. Imelik, et tal just kevadel hinnete väljapaneku ajal puhkus oli. Vist rääkis välismaalt pärit meesõpetaja elust välismaal. Istusime klassis 111 ja kirjutasime ülesandeid. Mina istusin uksepoolse rea esimeses pingis paremal, minu kõrval istus Sander, kes oli sellise näoga või käitus nii, nagu ta oleks minust tähtsam. Arvasin, et kui ma veel palju aastaid koolis käin, harjun tunnis istumisega lõpuks ära. Olin ennast algul iseseisvalt ravima hakanud, aga lugenud ainult psühholoogia, mitte vajalikke psühhiaatria alaseid raamatuid. Nüüd seletati psühholoogiat kõigile. Võis arvata, et seda hakatakse kurjalt kasutama. Klassis 102 meenutasin, kuidas Ivar seal kunagi nalja pärast granaati viskas. Mulle tundus, et klass oli liiga väike, et selles granaadiplahvatuse korral teises otsas tervelt pääseda. Oleksin võinud tookord granaadi läbi kinnise esiakna õue visata, aga see oleks olnud liiga metsik. Henn ja Toomas hakkasid niimoodi padruneid tangide vahel plahvatama panema, nagu ajalehes oli kirjeldatud. Sellepärast nad seda tegidki. Neid ei häirinud, et nad tulistasid endale metallitükke naha alla, sest need lendasid väikse hooga. Sein muutus ka auklikuks. Hakkasin koos Eriku ja Kristeriga koju minema, aga nad jäid kooli õuele nii kauaks seisma, et läksin üksi ära. Varem oli juhtunud korduvalt, et kõndisin nende ees, nemad pöörasid teisele tänavale ja mina ei hakanud eeskõndijana nende järgi pöörama. Krister oli eile pannud üles plakateid, millele ma polnud tähelepanu pööranud, sest olin arvanud, et ta lihtsalt reklaamib oma raadiosaadet, nüüd tuli välja, et ta oli nendega saatesse esinema kutsunud. Teised olid käinud. Mõtlesin, et raadios töötada ma ei saaks, sest mul tekkivad rääkides jutu sisse mõttepausid. Näitasin Malinile arvutiekraanilt, kuidas Krister oli Tartu raudteejaama hoonele plakateid kleepinud. Näitasin talle, kuidas tuli Peedu peatus.