Mart Niklus

Mart Nikluse raamat "Mind ei tapetud õigel ajal" on selline äärmuslaste kirjavara, mida mulle meeldib lugeda. Aga kas peaks ikka meeldima, kui inimene on oma veendumuste ja teiste põhimõttelageduse pärast palju kannatanud.

Ühel üritusel küsis Niklus, et kõik teavad, et kommunism oli halb, aga et kas keegi on kuulnud mõnest halvast kommunistist. Mõned arvavad, et Niklus on ise halb inimene. Minu arvates läks ta vangi siiski kogu rahva, mitte erahuvide eest. Kui ei oleks olnud vabadusvõitlejaid, ei oleks rahvarinne ja ülemnõukogu julgenud isegi Moskvalt liidulepingut paluda. (Mille nad Brüsselilt hiljem ka said.) Niklusele saaks ette heita, et ta ei suuda kurjategijatele andestada, samal ajal kui samas sarjas ilmunud Jaanus Raimi raamat kutsub üles kõigile ja kõike andeks andma. Niklus kasutab märksõnu Nürnberg-2, Augeiase tallide puhastamine ja surmanuhtlus. Ta toob rohkelt võrdlusi kommunistide ja natside vahel, öeldes, et erinevaid ja eri aegade kurjuseid tuleb kohelda võrdselt või vähemalt võrreldavalt. Nii pidid natside okupeeritud riikidest okupatsiooni lõpu järel lahkuma ka nende kaasa võetud tsiviilisikud.

Niklus läks teadlikult teele, mis viis ta vangi. Mulle on meeldinud uhkustada, et erinevalt enamusest ei astunud ma oktoobrilapseks ega pioneeriks. Ma pole kindel, mis oleks saanud siis, kui selle eest oleks oodanud koolist välja heitmine. Koolis käia ma väga ei tahtnud, kuid kui vanemad seda oleksid tahtnud, oleksin ehk erinevalt Niklusest siiski järele andnud.