Piiramine

Sõjavägi oli unenäos kooli lähedal oleva aia sisse piiranud. Aias oli kaks maja, mis jätkasid vastupanu, ja nende ümber selline soo, kus sai loomi karjatada, ilma et sõjavägi neid üles leiaks. Majad olid võitmatud. Neid ühendas maa-alune salakäik. Homme pidi lahinguks minema. Siis võis ühe maja maha jätta ja koonduda teise. Maja ustel olid metallplaadid, mis tegid need kuulikindlaks. Uste sees olid laskeavad, kust vastu tulistati. Mis pidi saama siis, kui majale visatakse pomme ka lennukilt? Arvatavasti oleks maja tõsiselt kannatada saanud, aga vastupanu ikkagi jätkunud, nagu oli varem juhtunud teiste selliste majadega. Üks maa-alune salakäik viis ka teisele poole tänavat. Selle kaudu lahkudes sai aia lõplikult maha jätta. Sinnani jõudes oleks võibolla kõik veel elus olnud.

Olime väkses majas, kus kolmeks kõige tähtsamaks said kolm vähemtähtsamat meest. Hakkasime autoga ära sõitma. Kui möödusime autoga isast, siis kuulsin, et ta ütles midagi vinapudeli kohta. Ma ei saanud aru, kas ta arvab, et tahan viinapudeli järgi sõita, või tahab ta ise, et viinapudel toodaks. Jõudsime Tartusse. Narva maanteel sõitis Toomas prügikasti ümber, samas tuli vastu politseiauto. Käskisin Toomal ühte õue peitu sõita. Nii ta tegigi. Kui politsei oli möödunud, tulime sealt jälle välja. Nüüd sõitis Toomas millegipärast vastassuunavööndis.

Läksin klassi 102, kus pidi algama väikeste laste tund. Mina olin kooli lõpetanud, aga olin külaline. Algul istusin oma vanale kohale uksepoolse rea teises pingis paremal, siis mõtlesin, et külalisel on sobivam taga istuda, ja hakkasin sinna minema. Erik istus juba keskmise rea viimases pingis. Maimre kutsus ta sealt ette pinki, kuna Erik oli sponsor. Selle peale läksin mina ka esimesse pinki. Uutest õpilastest olid paljud eesti-vene segaperedest. Nüüd oli nende põlvkond kooli jõudnud, kui veel Nõukogude aja esimestel aastakümnetel segaabielusid ei sõlmitud. Halb oli see, et vene verd lastel olid tumedad juuksed. Sellepärast eesti naised olidki nende isadega abiellunud, et ka isadel olid tumedad juuksed. Vahepeal käisime ära. Klassi tagasi pöördudes ütles üks poiss, et ta tuli siia toomlase pärast. Hakkasin naerma. Selle peale hakkas ta ka ise naerma. Toomlaseks nimetas ta Toomast. Istusn nüüd laulmisklassi moodi ruumis ja lugesin ingliskeelset raamatut. Maimre kutsus mind sellest raamatust vastama. Mõtlesin, et pean veel nii palju aega peale kooli lõpetamist õpetajale vastama. Seletasin talle, et olen arendanud peale kooli lõppu vaid kirjaliku teksti mõistmist, samal ajal kui minu hääldusoskus on tagasi läinud. Alustasin vastamisega.