Hitleri lõpp

Peamised tänased unenäod:

Kõigepealt kraapisin pildile ilusaid jooni küünega. Edasi joonistasin hariliku automaatpliiatsiga. Kui paberi üks külg oli täis saanud, hakkasin joonistama teisele. Kõige huvitavam oli joonistada juukseid. Paber oli suur. Katsin selle pinna üleni ära, erinevate heleduse ja tumeduse astmetega. Pilt tuli väga huvitav, aga natuke hirmuäratav. Viimasena joonistatud külgvaates figuuril oli juba üks silm nina juures, aga jooniistasin kõrva juurde veel teise mahedate joontega silmamuna. Selle peale kirjutasin "SILM" ja panin juurde noole, mis näitas esimese silma suunas.

Vaatasin sõjakaarti. Kui Esimene maailmasõda kasvas üle Vene kodusõjaks, nimetati rinded ümber. Türklaste Venemaa-vastasest vaheilmakaare järgi nimetatud rindest sai valgekaartlaste lõunarinne. Denikin jõudis välja peaaegu Moskva alla, teine lõunarinde juht vaheaja järel samuti. Ka põhjast jõuti peaaegu Moskvani. Arvasin, et kui Moskva olekski vallutatud, ei oleks see tähendanud veel, et valgekaartlaste võim oleks püsima jäänud, sest siis oleksid ilmnenud nende omavahelised vastuolud. Hitler istus oma kaaslastega nurgalauas ja sõja lõpp lähenes. Kohe pidi saabuma Hitleri võimu lõpp. Hitler suhtus sellesse rahulikult ja väärikalt. Stalin tegi sisuliselt ettekirjutusi, mida Hitler peab oma ajalehes avaldama. Hitler ütles, et Stalin on seda varemgi teinud. Taldrikule olid jäänud veel viimased raasukesed. Ühe viimase asjana lõi Hitler taldriku puruks. Mõtlesin, et kui see olukord kordub, oleks õigem taldrik aknasse visata. Räägiti, et inimesed peavad seda loomulikuks, et Hitler lõi just lõpus taldriku puruks ja mida ta siis rääkis. Mõtlesin, et kas nüüd öeldakse, et see tegelikult ei olnudki veel päris lõpp. Öeldi hoopis, et Hitler jäi lõpus vaimuhaigeks ja et ei ole üldse teada, miks see juhtus.

Lugesin kuskilt, et EP on sündinud aastal 1933. Tahtsin talle selle peale kirjutada, et mina arvasin, et ta on Älis, kes sündis aastal 1973, olles minust sellega neli aastat noorem, sest mina sündisin aastal 1977. Älisit nägin paaril korral Kaunase puiestee hoovis koos ühe teise väikse, aga natuke suurema tüdrukuga ringi kõndimas. Älis oskas loomade keelt.

Olin joonistanud Klausi kaardil saartele ringid ümber. Klaus ei olnud rahul ja rääkis, et vanasti liigutas paate randa ja sellest eemale tõus ja mõõn. Mina arvasin, et ka vanasti osati siiski sõuda, sest selle leiutamine ei ole kuigi raske, võttes arvesse ujumisliigutusi.

Minu magistritöö kaitsmine oli ära olnud. Töö loeti kontrollimiseks veel rektoraadis läbi, ja mina ootasin samal ajal selle ukse taga Lossi tänava neljandal korrusel. Sain teada, et A, B ja C on tegelikult kolm kõige madalamat hinnet ja on olemas hoopis kõrgemaid. Seni olin teadnud, et saan A näol kõige kõrgema hinde. Rektor kiitis minu töös seda, et on kirjutatud, mis raamatutes valesti on, mitte ei ole otsitud raamatutes kirjas olevale tõestusi, mida tehakse tavaliste tööde puhul. Ta heitis aga ette, et ühes kohas on sõna "et" kaks korda järjest ja veel mõnda pisiasja. Seetõttu ta kaitsmise tulemust ei kinnitanud, vaid andis töö mulle tagasi, et see ümber teha. Ma mõtlesin, et ma vist ei tee selle tööga enam midagi ja et pealegi ei jäänud mulle kõik meelde, mis rektor ütles.