Arvustus iseendale

Täna lugesin ei tea mitmendat korda läbi mõlemad oma trükis ilmunud luulekogud. Mõtlesin järjekordselt, et kumb mulle ikkagi rohkem meeldib. Esimese kirjutamise ajal oli kindlasti suurem vaimustus, aga hiljem olen teist rohkem kätte võtnud. Kuigi meeldib mõlemat lugeda, tunduvad raamatud üsna vastandlikud. Esimese kirjutamise ajal oli mul jõudu ennast igal semestril autahvlile õppida. Ka raamatu kirjutamine läks kiiresti, kuni äkki teemad lõppesid. Teise kirjutamise ajal olid õppimise tempo ja hinded langenud ja ka raamatu valmimine võttis aastaid, osasid luuletusi enam ei osanudki lõpetada. Samas oli seda millest kirjutada rohkem. Halba enesetunnet oli mõlema kirjutamise ajal piisavalt, aga need olid erinevad. Esimese raamatu kirjutasin suurema vihaga, hiljem viha maailma vastu vähenes. Esimest kirjutades tundus kõik selge olevat, teise ajal oli maailm palju keerulisem. Esimene raamat tuli kristlik-ateistlik, teine paganlik. Kui tahan näha maailma ilusana, on neist kõige sobivam lugeda teise raamatu esimest tsüklit, kui koledana, siis sama raamatu viimast tsüklit. Kui soovin mõelda, et kõik sõltub minust, on sobivam lugeda esimest raamatut. Mida need raamatud teistele lugejatele pakkuvad, ei ole selge, aga ilmselt palju vähem.