Välkmalest ja kiirlugemisest

Välkmale juures võib meeldivaks pidada seda, et õige tempoga mängides tekib käes umbes samasugune tunne kui sulgpalli reketiga vehkides. Samas ei hakka hingeldama ega higistama, sest pole vaja joosta. Täna oli meeldiv, et suutsin otsuseid langetada kiiremini kui eelmistel kordadel, nagu olin eile plaani võtnud. Võibolla järgmisest suuremast välkturniirist võtan siiski jälle osa. Kui varieerin raamatute juures lugemiskiirusi, võib seda teha ka male puhul, kus keeratakse aega vähemaks sama palju ka vastasel. Viimasel ajal propageeritava kiirlugemise vastu räägib aga see, et kõik maletajad teevad lühema mõtlemisajaga partiides rohkem vigu. Ma pole kiirlugemiskursustel käinud, aga ei usu, et seal tehtaks sellist imet, mille peale maletajad pole tulnud. Kiire lugemise efektiivsus võib suureneda, samas õpib sama inimene aeglase tempo korral ikkagi rohkem. Äkki antakse seal ette propagandatekste, mille inimesed peavad võimalikult kiiresti omaks võtma, enne kui jõuavad tekkida kahtlused? Kui inimesed kiiremini loevad, saab ka tööstus toota rohkem tekste rohkemates eksemplarides. Samm edasi oleks, kui ka muusika mängitaks alati ette kolm korda kiiremini kui on tehtud samade teoste puhul seni. Siis saaks toota kolm korda rohkem plaate. Emotsionaalselt saaksid inimesed kannatada. Välkmales võib see emotsionaalselt võita, kes lühema mõtlemisaja korral kergemini võidab. Teadmiste arendamiseks tuleb asjad lõpuni läbi mõelda.