Õppimine

Eilsele unenäole tuli kasuks vast see, et üleeile lugesin, mõtlesin ja kirjutasin. Tänastele tuli kahjuks nähtavasti see, et eile otsisin sõnaraamatust sõnu ja õppisin neid pähe. Nägin unes, kuidas vaatasin esimese klassi õpilaspäevikut. Esimese päeva esimene rida oli tühi, teisele reale oli kirjutatud midagi, mis õpetaja arvates oli klassi number 102, minu arvates võis ka kellaaeg olla. Esimese nädala peale oli mitu korda kirjutatud Hennu nime. Ei olnud selge, kas see on kirjutatud sel ajal või aastaid hiljem, sest käekiri oli parem kui muude sõnade puhul. Kuna HENN oli kirjutatud neljapäevale kahte värvi ruutude kombineerimisega, siis võis arvata, et õpetaja oli mind aidanud. Igatahes meeldis mulle varem rääkida, kuidas õpetaja ükskord minu kätt hoides ise kirjutas ja pärast pani viie. Aga kui nime kirjutas õpetaja, siis jäi arusaamatuks, miks olid N-id tagurpidi. Kolmapäeva peale oli õpetaja hakanud tegema veel hästi keerulist ilukirja, mis koosnes mitut värvi niiditaolistest joontest, mis olid kokku põimitud. Õpetajale võis olla tookord väga ebameeldiv, et ma polnud enne kooli minekut korralikult kirjutama õppinud ja ta pidi mind järele aitama. sõitsin nüüd koos kahe kõige väiksema vennaga bussis. Toomas ütles nuttes, et me oleme vist õigest peatusest mööda sõitnud. See võis olla nii, aga rahustasin teda, et me väljume kesklinnas. Teine peatus võis olla veel lähemal, aga see ei olnud oluline, kui buss lõpuks ka kesklinna välja jõudis. Kaks tüdrukut ähvardasid minu vendasid noaga. Püüdsin vendi kaitsta, aga see ei olnud kõige kergem, sest tüdrukute nuga oli pikem. (Nüüd kirjutades ei tulnudki tekst kõige lühem, aga ärgates oli paha tunne, et vähe on meeles. Ja eile olid sisuks ikkagi suurejoonelisemad asjad kui bussisõit. Ehk on siiski ka vaheldus hea.)