Sõda, kool, vanad asjad

Unenägudes tundus, et Venemaa on Gruusiale kallale tunginud või ähvardab seda kohe teha. Mõtlesin, et mis see kaasa toob. Kas muutub Venemaa nõrgemaks, sest saab teise sõjakolde juurde, või muutuvad Ameerika ja Venemaa järjest tugevamaks, kui nad pidevalt uusi maid neelavad. Kui Venemaa näeb, et Ameerika vallutab järjest uusi maid, ei saa ta hoiduda ka ise mõnda vallutamast. Ingrid Rüütel ütles enda ja oma kaaslaste kohta, et nad teostasid revolutsiooni. Mõtlesin, et magan alati kõik revolutsioonid maha ega viitsi nende kohta uudiseid lugeda. Tänaval oli rahutu. Toomas väljus Anne või Turu tänaval autost, et vaadata, mis seal toimub. Mina jäin üksi autosse. Tundus, et autot püütakse kummuli keerata. Väljusin ettevaatuse mõttes, põhjendades ettevaatust sellega, et minust on räägitud kui ministrikandidaadist. Sisenesin viiekorruselise maja trepikojauksest ja peitsin ennast keldrisse. Jälitajad läksid trepist üles. Kui nad arvasid, et nad mind ei leia ja majast uuesti väljusid, sain alles ise trepist üles minna.

Koolis rääkis Krister, et kooli ajal olid kõik väga tundlikud, kui kell tundi helises, siis mindi ukse peale trügima. Mõtlesin, et kui nii tehti, siis oldi tõesti tundlikud. Kõndisin direktor Vene järel, kui ta pani Miina Härma näo alla küünla. Peale seda mindi sööklasse. Vene väljus kooli tagauksest, üks väike poiss läks ka sealt välja, aga Venega vastamisi sattudes keeras ta kohe ümber, sest õpilastel polnud väljumine lubatud. Sööklas rääkis see poiss, kuidas ta oli Venega vastakuti sattunud.

Kaubamaja ees kõndisime klassiga rivis ja vahetasime kohti. Kalda tee ja Emajõe vaheliselt tühermaalt leidsin, et meie pere on ära kolides sinna asju unustanud. Korjasin sealt üles väärtuslikena tundunud Hennu kirjutised ja fotoalbumi. Viimane oli natuke vihmas kannatada saanud. Ise tegine ma neil aastael kahjuks kirjutamises pausi. Asju oli maas rohkem ja kõiki ma üles korjata ei jõudnud.