Punkt

Väljas käivad paugud.
Mis asja sa enam haugud?
Rahvale meeldib sõda,
sellepärast nad teevadki seda.
Vanasti sõjas ei tulistatud,
kuid siiski sai mõõkasid kõlistatud.
Nüüd ütleks midagi pidulikumat.
Aasta otsa nägin und,
täna öösel lükkub edasi unetund.
Järgmisel aastal kirjutan võibolla senisest vähem päevastest asjadest
ja sama palju kui seni unenägudest.
Mingeid lubadusi ma ei anna,
aga annan endast alati parima.
Vaimud ilmuvad nähtavale alles siis,
kui paugutamine lõppeb.
Või on nad siiski juba kohal,
miks mu jutt muidu sellistel teemadel vohab.

Aastalõpu unenäod

Nägin unes, et Toomemäel oli ühel platvormil varblaste istumiskoht. Ütlesin, et nende pesad on teisel pool teed. Need olid seal rohu sees. Isa ütles, et pargis ei saa maapinnal linnupesi olla, sest pargis tallatakse kõiki kohti. Toomemägi oli ka park, aga ometi seal olid need pesad. Võibolla isegi mõlemal pool teed. Väikseid muruplatse tallati vähem. Läksin Lossi mäest alla. Vastu tuli palju suviselt riides inimesi.

Üks Rauna tuttav kirjutas raamatu, kus oli juttu ka minust. Mind oli seal näidatud fanaatikuna. Raamatus oli meenutatud Rauna korraldatud üritust, kus üks mees oli teinud ettekande vastuseks minu kirjutatud arvustusele kaugemat ajalugu käsitleva raamatu kohta. Mina olin pidanud ka ettekandele vastama. Kirjutatud oli, et ettekandja tuli rõõmsalt kohale, aga minu vastuse järel ta pettus, sest ma olevat hakanud rääkima ebamäärast juttu ettekandest ebamääraselt valitud punktide kohta. Mõtlesin, et see näitab veelkord, et kirjalikult esinen ma paremini kui suuliselt. Aga see näitas ka, et arvustatud raamatu teema oli minu jaoks liiga kaugeks jäänud. Raamatus kirjutati veel, et mind on sageli näha väsinud näoga linna peal liikumas. Mõtlesin, et kui paistab juba välja, et ma pidevalt väsinud olen, siis ei ole male minu jaoks kõige sobivam alla, sest seal lööb väsimus tagajärgedena välja. Autorit ennast ei olnud ma linna peal märganud ja mind teretanud ta ka kunagi ei olnud.

Avasin oma võrguluulekogu. Nägin üllatusega, et ma olin lisaks luulekogule riputanud selle algusesse ka Baumanni saadetud väljavõtte Kultuurkapitali nõukogu protokollist. Seal oli iga nõukogu liige avaldanud arvamust selle kohta, kas selle luulekogu väljaandmiseks peaks raha eraldama. Üks ütles, et ta arvas, et asja võib veel kaaluda, kuni ta luges ühte konkreetset luuletust, mille järel tema arvamus muutus negatiivseks. Teine oli öelnud, et kogus on ainult üks hea luuletus ja see on kirjutatud Aleksander Suumani eeskujul. Kiituseks pidavat see olema hoopis Suumanile. Kolmas oli öelnud, et ma ei arvagi, et ma raha saaksin ja kirjutasin taotluse niisama. Baumann oli väljavõtte saatmise põhjenduseks kirjutanud, et need arvamused on seletuseks. Olin saatnud raha mittesaamisel luulekogu faili ja selle väljavõtte kõigepealt poeesia listi, seejärel riputanud koduleheküljele. Nüüd mõtlesin nõukogu liikmete arvamuse panna algusest lõppu, muidu külastajad vaatavad, et seal luuletusi ei olegi.

Vaatasin internetist õpetaja Kalme parandatu inglise keele kontrolltööd. Selle teise ja kolmanda osa eest olin saanud viied, aga kolmanda hinde juurde oli kirjutatud, et esimese osa eest sain juba halvema hinde. See märkus oli vajalik sellepärast, et esimene hinne erinevalt järgmistest ei olnud kirjutatud punase pastakaga. Edasi olin ühe osa eest ühe saanud. See tundus täiesti vägivaldne, sest seal oli tehtud ainult üks parandus. Aga siis vaatasin, et võibolla on asi põhjendatud sellega, et osad lüngad olen üldse tühjaks jätnud. Edasi tundus siiski, et neis kohtades ongi õige vastus tühjaks jätmine. Vaatasin ka muid võrgulehekülgi. Mõtlesin, et unenäos on siiski interneti mitmekesisus olemas. Läksin kööki pliidi juurde. Lahkusin sealt varsti, aga hakkasin siis kööki tagasi minema. Nüüd nägin, et köögis istuvad isa, Toomas ja T. Vahtra. Esimesel korral polnud ma neid üldse märganud, sest olin vaadanud pliidi, mitte laua poole. Kui ma oleksin T. Vahtrat märganud, ei oleks ma kööki läinud, sest minu riietus oli ebasobiv. Mõtlesin, kuidas ärgates tema nime üles kirjutada.

Unenägude tõlgendamine

Üks mees ütles, et tema oma unenägusid kellelegi ei räägi ja et Freudi teooriate järgi saab kõik unenäod ära seletada. Mina vastasin, et Freudi teooriad on valed, Jung tõlgendas unenägusid teisiti ja tema teooriad on ka ainult osaliselt õiged. See mees ütles, et tema meelest tõlgendasid Freud ja Jung unenägusid täpselt ühte moodi. Mina ütlesin, et keegi ei saa tõestada, mida minu unenägudes mingi asi tähendab. Mees nimetas teist meest, kes pidavat oskama kõiki unenägusid kohe seletada. See teine mees on ühte minu unenägu seletanud, aga minu arvates ta seletas valesti. Rääkisin tol korral, et olen unenäos kartnud, et ma enam ei ärkagi. Seletus kõlas nii, et me kõik tahame surra magades. Mina mäletan hoopis, et seal unenäos oli õudne, et ma ärgata ei osanud. Sellele tooksin võrdluse, et kui keegi pimedas trepikojas ei näe võtit lukuauku pista, siis ei ole õige öelda, et ta tahabki trepikojas ööbida. (Ükskõik, kas see juhtub ärkvel olles või unenäos.) Ma kujutan ka ette, et kui keegi loeb minu tänast unenägu, kus ma kolin teise majja, siis ta arvab, et ma tahaksin seda väga teha. Tegelikult oli nii, et meil käis külaline, kes rääkis telesaatest, kus oli juttu inimestest, kes kaua vanemate juures elavad. Külaline arvas, et nii teha ei ole õige. Selle peale mõtlesin hoopis, et elan oma kodus, korteri erastamisel on kasutatud minu EVP-sid, siin on ka töövahendid, mida välja kolides ei saaks kaasa võtta ja uues kohas ma arvatavasti ei kohaneks.

Unenäod vilina saatel

Nägin unes, et keegi oli väikeste vahedega mitu korda järjest minu blogi lugenud. See oli seotud sellega, et seal oli välja kuulutatud aeg, millal ma teise majja kolin. Vennad muutsid kolimise kellaaja ära, sest esialgne oli halva tähendusega. Kui hakkasin kodust väljuma, et minna teise maja juurde sisse kolima, andis ema mulle Helina saadetud kirja. Otsustasin, et ma ei hakka praegu selle lugemisega kolimist edasi lükkama, vaid loen seda hiljem. Pidin Helinale teatama, et ta uue kirja saadaks juba järgmisel aadressil.

Nägin unes, et Berk Vaher tegeles peale kirjutamise veel võistluspoksiga. Varem ta oli olnud tugev poksija, aga nüüd hakkas ta järsult vanaks jääma ja tal läks võistlustel halvasti. Tema poksimistegevust ei tahetud kommenteerida. Sellest räägiti saunas. Panin pesemise järel võimalikult kiiresti riidesse, sest ruumis olid ka üks naine ja üks tüdruk. Naine oli kogu aeg riides. Lahkusin saunast, aga teised jäid sinna. Selles majas viis üks koridor presidendi ruumi, teine Riigikogu ruumi. Presidendi ruumi kõndisin ma harvem, sest see oli püham. Istusin koos ühe poisiga selle maja katusel. Filmis näidati, kuidas sinna tuli presidendi koristaja ja pühkis katuselt luuaga paksu porikihti. Kaua ta seda teha ei viitsinud. Selle asemel hüüdis ta ühe ropu sõna, jättis koristamise pooleli ja läks katuselt minema.

Kurb lugu

Metsast leitakse maja. Ongi just puhata vaja. Maja on täiesti tühi. Öeldakse: "Edasi me enam ei rühi. Siin peamegi pühi." Vaieldakse vastu ka: "Tuleb esialgu kodu poole astuda. Kodus meil midagi oli. Tassiks siia kõik koli." Maja variseb kokku. Nüüd kostab halinat roppu. Koduteed enam ei leita. Ei saagi end külma eest peita.

Üleprogrammeerimine

Ei tea, kas Wordi autokorrektuurist ja autoformaatimisest on kellelegi kasu. Mind need rohkem segavad - tekitavad vigu, panevad neid otsima ja sellega aeglustavad kirjutamist.

Po jõel

Poseidon poseeris Bosporuse väinas.
Kui jõed ringi pöörati, hakkas voolama Ob.

Kaks sõda ja ehitamine

Nägin unes, et isa palus mul üles otsida raamat "Valik II". See oli "Loomingu Raamatukogus" ilmunud artiklitekogu. Kokku ilmus seal kolm "Valikut". Igaühes neist oli üks Uku Masingu artikkel ja mõned artiklid teistelt autoritelt. Otsisin erinevatest riiulitest. Kui hakkasin ühest riiulist ühte raamatuvirna ülesmisest otsast alates läbi vaatama, tuli Pille ja tõmbas selle keskelt õige raamatu välja. Ütlesin, et ma oleks selle ise ka kohe üles leidnud. Lisasin, et teaduses nimetataks seda varguseks, et Pille minu nina alt avastuse endale võttis. Pille hakkas nutma, et ma teda vargaks nimetasin. Ta kallas raamatu vedelikuna ühest nõust teise. Artiklid pidid vist varsti vedeliku kihtidena õigesse järjekorda tagasi minema. Varsti Pille juba naeris.

Olime majanurgal. Seal oli üks väike poiss. Küsisin talt, kes ta on, mul ei tule meelde. Ta vastas, et ta on Erki. Ütlesin, et Erkit ma tunnen küll. Ta elas meie majas. Rääkisin talle, et ma räägin temaga tulevikust - mina elan aastas 2006, tema mituteist aastat varasemas ajas. Rääkisin, et me tahame asutada parteid, mille loosung oleks "Vähem ilu ja vähem maaki!" See loosung tähendab, et ei tohi korraldada missivõistlusi ja maavarade asemel tuleb põletada taastuvaid kütuseid. Kõndisime mööda vaibakloppimispuid. Ütlesin Erkile, et tal on hea materjaliläbimisvõime. Me nimelt kõndisime läbi raudtoru nagu läbi õhu, aga ei saanud seda kõik võrdselt hästi teha. Jäin üksi. Tahtsin tuppa lõunat sööma minna, aga teadsin, et toas ütleks mulle isa, et ma läheks välja tagasi ja otsiks Tooma ka üles. Toomas oli just meiega koos olnud, aga enam ma teda ei leiaks. Selle ülesande ennetamiseks hakkasin kohe Toomast otsima. Ma ei leidnudki teda.

Üks Teise maailmasõja veteran arvas, et sakslased oleksid pidanud sõja otsustavates lahingutes vangistatud venelastele viina andma, et need Saksa poolel võitleks, samuti oleksid pidanud eestlased kõik väeosad sakslastele appi viima, siis oleks võit käes olnud. Mõtlesin, et kui ühe eesti diviisi asemel oleks võidelnud kaks, oleks see küll andnud suure eelise, aga ma pole kindel, kas laskemoona oleks jätkunud. Kui sõda lõppes, pääses "Kevade" tegelane Arno koju tagasi. Ta kõndis koos oma emaga ringi ja tundis suurt rahutust seal, kus ta võis kohata Teelet. Olin sellest raamatut kirjutanud. Tegin seda nii, et vaatasin tolleaegseid ajakirju, et tekitada unenägusid, ärgates kirjutasin iga kord unenäod üles. Aga ma ei saanud raamatut lõpuni kirjutada, sest ühel hetkel oli stalinlik tsensuur nii tugevaks läinud, et ajakirjade põhjal unenägusid enam ei tekkinud. Sõja lõppedes oli õhkkond vabam olnud.

Vabadussõja ajal oli kummalgi poolel üks mõjukas eestlane. Punaste poole oma avastas ühel hetkel, kes võiks tema raamatuid kirjutada. Algul arvasin, et ta mõtleb selle all teise poole mõjukat eestlast, aga siis ütles ta hoopis, et seda võiks teha kingsepp. Kingsepp oli Viktor Kingissepp. Kuigi mõjukas eestlane avastas alles nüüd Viktor Kingissepa talendi, teadsin ma, et see ei ole Kingissepa tegevuse algus, sest ta oli juba Tallinnas mässu korraldanud. Sellest laevast, kus avastus tehti, hakati pabereid välja loopima. Loopija arvas, et need kukuvad jõkke, aga tegelikult jõudis osa neist kaldale ja vaenlased said need kätte. Selgus, et lendlehti loobib linnale venelaste lennuk. Lendlehti tuli järjest juurde. Tänaval mööda tolleaegseid tänavaid väikeste majade vahel kõndivaid inimesi see häiris. Kuigi käis sõda, oli tegemist nii rahuliku sõjaga, et nad ei olnud oodanud, et midagi erilist juhtuks.

Olin majas, mille ehitamist vennad parajasti lõpetasid. Nad olid ehitanud kolmekorruselise maja, aga ei pannud esialgu korrustele lagesid vahele, kuigi olid olemas kohad, kuhu neid toetada. Majja tuli Erki, kellega olin juba linnas majanurgal kohtunud. Klaus ütles, et ta näeb majas juba esimest kassi. Ma ei teadnud, millist ta mõtleb, sest mina nägin korraga kolme kassi. Klaus lamas natuke aega, nagu ta oleks kannatada saanud, hoides sõrmi silmades. Seinte äärde olid pandud suured torud. Need olevat selleks, et lastel kuskil istuda oleks. Mina leidsin, et nende kaudu saaks ka kütte sisse lasta. Klaus ütles, et maja on ehitatud selleks, et enam kunagi ei juhtuks üks halb asi. Sellega mõtles ta arvatavasti seda, et maja oli plekiga üle löödud, mis võis kaitsta pommirünnaku eest. Aga teadsin, et halbu asju juhtub ka edaspidi. Tõhusama kaitse korral muutuvad ka ründevahendid tõhusamaks. Maailm on alati arenenud. Ütlesin, et siin majas saaks korvpalli mängida.

Kõnelus haigusest

- Aa, sa võisid sellepärast haigeks jääda, et eile oli aken pikalt lahti. Ma ütlesin siis, et nüüd võib haigeks jääda.
- Ei, ei, see on küll viimane asi.

Kaks saaliunenägu

Nägin unes, et mulle oli tulnud selline ingliskeelne kiri, mis ei olnud läinud spämmi kataloogi. Saatjaks oli Bill Gates. Kaebasin tema peale Klausile. Arvasin, et Gates oskab saata sellist spämmi, mis läheb tavaliste kirjade hulka. Aga kui saatja nime uuesti vaatasin, siis nägin, et selleks on hoopis Bitt Gates. Seetõttu avasin ka kirja. Selgus, et mulle oli saadetud avanguteooria andmebaasi fail. See võis olla mu enda tellitud, kui ma liitusin interneti maleklubiga. Trükkisin faili välja. See täitis ainult kaks lehte. Seega oli ta palju väiksem kui mul varem kasutada olnud andmebaas. Aga arvatavasti oli nüüd tegemist uute variantidega, mida mul varem ei olnud. Vaatasin neid lehti kooli saalis. Laual sõitsid kaks mängutraktorit. Ütlesin, et need on puna-must-valged, nii et keegi võib nüüd arvata, et ma olen nats. Värvid on veel samas järjekorras ka, mis natside lipul. Tegelikult meeldiks mulle rohkem sinisem traktor. Saali sisenesid maletajad, et siin turniiriga alustada. Nüüd pidin korralikult käituma hakkama. Vaatasin kabeturniiri mänge pealt. Ühel laual murdsid valge nupud läbi, nii et nad oleksid saanud tammi minna. Aga tegu oli suurendatud lauaga, kus ridu oli rohkem kui kaheksa, nii et tuli kaugemale minna. Lisaks olid musta nupud algseisus lõppenud ikkagi kaheksanda reaga, nii et neil tuli läbida lühem maa ja nad võisid ise varem tammi jõuda. Teises mängus osales Jürgen I. See mäng hakkas läbi saama. Arvasin kõik viimased käigud ära. Üks mängijatest oli sunnitud oma eelviimase nupu ette käima ja viimasega tupikusse minema, nii et ta oli kaotanud. Toimus aktus. Kõigil kästi püsti tõusta ja laulda. Tõusin küll püsti, aga ei laulnud. Varsti läksin üldse saalist minema. Tundus, et direktor hakkas mind jälitama. Jooksin trepist alla ja hakkasin minema tiiba peitu. Teised saalist lahkujad tulid alla tiivatrepist ja põgenesid peatrepi suunas otse direktorile vastu. Tiiva aknast nägin, et töökoja juures teeb Noortoots midagi oma autoga. See tähendas, et ma ei saanud ka sinna jääda, sest ta võis aknast sisse näha. Läksin kooli kohvikusse. Põgenesin selle aknast välja. Põgenesin üle rohuplatsi väikse maja suunas. Maja juures oli inimsööja hiiglane, kes püüdis mind lassoga kinni. Ta tõstis mind oma suu juurde. Aga ma tõmbasin tikku ja panin ta ninakarvad põlema. Valu pärast pani ta mind maha tagasi. Nüüd tuli veel lassonöör ümbert ära saada.

Olin kooli saalis. Sinna saabusid kehalise kasvatuse tundi tulijad. Neil olid seljas trikood, mis olid tagumiku pealt pingul ja seetõttu sealt läbipaistvad, aga eest läbipaistmatud. Tulijate hulgas oli tüdrukuid ja poisse. Poisid rivistati üles. Mina ja veel paar keskmisest rohkem tüdruku moodi poissi rivvi ei läinud. Ma ei läinud rivvi otse üle saali, vaid väljusin selleks rivi vastasseinas olevast uksest ja läksin läbi koridori, et siseneda saali teises seinas olevast uksest. Selleks ajaks pandi rivis olnud juba jooksma. Öeldi, et tuleb joosta 11 ringi ümber saali. Hakkasin ka jooksma. Keegi tegi minu jooksu kohta märkuse, aga ma ei pannud tähele, kas see oli õpetaja. Rääkisin jooksu pealt, et keegi ütles, et ma jooksen valesti, ma ei tea, kes see oli, aga ma annaks talle vastu lõugu. Ma ei lugenud ise ringe, aga jooks lõppes sellega, et öeldi, et ringid on täis. Järgmiseks tuli seljaga vastu tooli toetuda ja jalgadega õhus mingeid liigutusi teha. Ma ei hakanud seda tegema, sest ei saanud aru, kuidas seda harjutust täpselt teha tuleb. Kõigepealt tahtsin teiste pealt vaadates sellest aru saada. Õpetaja ütles juba kellelegi, et ta teeb valesti, nii et ta läheb varsti jalaoperatsioonile. Tähtis polevat, kui palju tunnis teha, vaid mida teha.

Naljakas loetelu

Näide sellest, kuidas asju kõrvutipaneku abil naljakaks muuta:

"Teistes klassides sarnast ladvikut ei olnud. Või ehk siiski oli aasta varem lõpetanud klassis, kus õppis riigivanem Akeli tütar, pangadirektor Uibopuu piltilus tütar Valve Uibopuu ja pildiraamitööstuse ning -kaupluse omaniku Klaussoni tütar Hella Klausson."
("Viru tänav ja teised", lk. 67.)

Ämblikud

Nägin unes, et olime Paides. Siiri andis meile süia. Seda toitu süies läks mul iga natukese aja tagant isu ära. Ootasin, kuni see tagasi tuleb, siis jätkasin söömist. Toidu sees tundusid olevat keedetud porgandid, mis mulle eriti ei maitse. Aga teised nimetasid seda hoopis kõige tõhusamaks lihatoiduks. Liha maitseb mulle rohkem. Aga nii hea see toit minu meelest siiski ei olnud, nagu oli olnud hakkliha kaste. Vahepeal tundus ka, et porgandite või liha asemel on toidu sees kartulid. Tuli üks naine, kes tõi Siirile poest süia. Ta nägi välja nagu Siiri, nii et võibolla oli ta ainult Siiri kujutlus. Kui naine oli ära läinud, ütles Klaus, et see naine on vist merjakas. Merjakad on Järvamaal elav rahvas, kelle hulka kuulub osa Järvamaa elanikke. Klaus lisas, et selle naise ema oli kleptomaan. See naine oli siin käies ise ka sellise näoga ringi vaadanud, nagu tahaks ta midagi varastada.

Noor naisõpetaja andis ajaloo tundi. Ta kirjutas asju tahvlile ja oli seejuures rõõmus. Mina poleks tundi andes rõõmus olnud, sest mulle oleks tund liiga pikk tundunud. Näidati ühte omapäraste okstega puud. Mõtlesin, et jätan selle puu alatiseks meelde. Siis kui kunagi mälumängus näidatakse selle puu pilti, oskan ma vastata, mis ilmakaares see kasvab ja mis aine õpetaja aias. Õpetaja nime ei oskaks ma öelda, seetõttu mulle ei saaks veel punkti anda, vaid esitataks täiendav küsimus. Aga oleks oht, et vastane saaks minu poolikust vastusest liiga palju informatsiooni ja teeniks ise punkti. Olime Tallinnas. Keegi laulis siin nagu ikka laulu Soome kohta, tagudes mulle seejuures telefonitoruga vastu selga. Läksin ühe maja pööningule. Võtsin seal seina pealt putuka, et näidata seda putukateadlasele. Aga putukast jäi järgi ainult puru. Putukateadlane küsis, kas need on selle putuka munad. Ma ei osanud vastata. Ütlesin, et siin on palju ämblikuvõrke, aga vähe ämblikke. Ämblikuvõrgud olid üsna terved, aga natuke lõhutud. Need kinnitusid alumiste niitidega magamisaseme padja külge. Ma ei kavatsenud neid magama heites purustama hakata.

Tasa, tasa

Tasa, tasa, keegi magab!
Keegi ongi juba tasa.
Keegi on, kes veel ei maga.

Keegi läbi une norskab,
ei saa öelda, et just tasa.

Tiksub kell,
ja ühes nurgas
pimeduses huilgab tont.

Tumma käes on sulepea, ja
paberi peal karjub tint.

"Andke mulle kõnevõime!"
paberi peal karjub tumm.
Karjumist ei kuule keegi,
kuigi juures rahvasumm.

Ameerikas ja teisi unenägusid

Nägin unes, et olin Ameerikas. Kirjutasin Piretile kirju. Kui mul oli käsil kirja viies lehekülg, vaatasin kella pealt, et pean kirjutamise pooleli jätma, sest muidu ei jõua ma Eestisse lendava lennuki peale. Aga kuigi jõudsin lennuki juurde veerand tundi enne starti, ei lastud mind peale, põhjendusega et lennuk juba valmistub stardiks. Täna oli esmaspäev ja järgmine lennuk pidi väljuma alles pühapäeval. Nüüd ma pidin raha kokku hoidma hakkama, et jätkuks pühapäevase lennuki pileti ostmiseks. Kellel Ameerikas raha lõppeb, see ei saagi enam kunagi kodumaale tagasi. Istusin bussipeatuses. Seal oli ka president Bush. Mõtlesin, et pean temast eemale hoidma, sest ta võib terroriste ligi tõmmata. Pealegi ei olnud tal ihukaitset kaasas. Vahepeal tuli lennuk Eestist ajutiselt tagasi. Lennuki küljes oli postkast, kuhu ma kirjutatud kirjad lasksin. Kui lennuk oli ära lennanud, siis kahtlesin, kas talle kirjade kaasa andmine oli õige tegu, sest Piret elab Ameerikas, mitte Eestis. Kohtasin tänaval eesti keelt rääkivaid inimesi. Need oli Krister ja üks maletaja. Läksime koos edasi. Kui läksime läbi viljapõllu, läks maletaja kaotsi. Ta kadus vilja vahele ära, ja võis arvata, et teda ei näe enam kunagi keegi. Ameerikas lähevad niimoodi vahel inimesed kaotsi. Läksime Kristeriga kahekesi edasi. Raha kokkuhoidmiseks olin päevade kaupa söömata. Ka wc-d olid tasulised, nii ei käinud ma mitu päeva ka wc-s. Päästis alles see, kui jõudsime ühel päeval metsa vahele. Avastasin, et kuigi ma pole enam raha kulutanud, ei ole mul ikkagi piisavalt raha lennukipileti ostmiseks. Õnneks leidsin ma maast ühe rahapaberi. Selleks oli vahtraleht. Aga ma kahtlesin, kas lihtsalt vahtraleht ikka kehtib. Võibolla olin ma nüüd valerahakasutaja. Jõudsime bussipeatusesse, kus seisid bikiinides naised. Seejärel olin juba kodus. Isa laual olid minu Eestisse jõudnud kirjad avatud ümbrikutes. Isa ütles, et nende Eestisse toimetamisega tegeleb maffia. Kahtlustasin, et isa on neid kirju vahepeal lugenud. Kirjutasin ühe kirjadest endale kaustikusse ümber. See oli üks keskmine kiri. Seejärel kirjutasin kaustikusse viimase kirja, mis oli mul pooleli jäänud.

Sain kokkumurtava postkaardi, mille sisemised küljed olid tihedalt täis kirjutatud. Mõtlesin, et see on Helinalt. Aga alla oli kirjutatud hoopis Klausi nimi. Mõtlesin, et arvatavasti on see ikkagi Helinalt.

Vaatasin joonistamisklassis seintele riputatud joonistusi. Need olid nii head, et takistasid mul endal joonistamist. Ühel joonistusel üks objekt liikus - vahepeal suurenes, vahepeal tõmbus väikemaks. Ütlesin, et ma saan aru, kuidas see on tehtud - hammasratastega. Saabus Sander, kes istus minu kõrvale. Krister ja Artur hakkasid temaga õiendama, et ta istus neile liiga lähedale. Hakati ühte kuritegu paljastama. Kartsin, et nüüd tuleb välja see, mida ma alati kartnud olen - et üks minu sugulane on sooritanud mõrva. Räägitigi, kuidas üks seda meest külastanud naine oli kadunuks jäänud ja varsti oli tema aias perekonna matmispaigas toimetatud väljakaevamine, mille käigus oli leitud kaks konti, kumbki erineva inimese oma. Need kaks konti olid tal nähtavasti sinna ununenud, kui ta ülejäänud likvideeris. See mees oli just ameti maha pannud, aga ta oli ametis oleku ajal kogunud sadu tuhandeid naismoetegelaste autogramme. Hiljem ei lisandunud ühtegi. Tehti kindlaks, et viimase kolme autogrammi hulgas olid ka mõlema kadunuks jäänud naise omad. Üks õppejõud rääkis selle peale, et tegelikult tappis see mees seda naist siis juba viiendat korda. Sel korral viis ta asja lõpuni, sest nägi, et on kadunud vastuseis tapmisele. Peale kontide leidmidt otsustati asi kalevi alla panna, sest tegemist oli väga mõjuka mehega - ta oli seotud Austria parlamendiringkondadega.

Olime maleklubis. Meile näidati, kuidas üks partii kiire matiga lõppes. Matti ei tõstetud päris peale. Ma nägin kahes variandis, kuidas matt tuleks, aga kolmandas ma seda selgelt ei näinud ja ei viitsinud ka korralikult mõelda. Ütlesin neljandaks variandiks, et ohustatud kuningas saab läbi lauavs oleva augu põrandale käia. Partii näitaja tõstiski kuninga põrandale. Aga teiste arvates tähendas see pääsemis asemel alistumist. Hõõrusin kastanimunadega oma nägu. Kaks vanameest ladusid kindaid hunnikusse, et leppida kokku, kui suure summa peale mängima hakata.

Segadus kingitustega

Ostsin jõulude puhul kaks raamatut: Pekka Hyvärinen "Soome mees Urho Kekkose elu" ja Tiina Kala, Juhan Kreem, Anu Mänd "Kümme keskaegset tallinlast". Andsin need jõuluvana kätte, tingimusel et ta need mulle kingib. Seda ta ei teinud, vaid pani need teise pereliikme kingikotti. Minu kotis olid hoopis raamatud Edvard Radzinski "Aleksander II", Henri Troyat "Aleksander III" ja Erika Aulik "Viru tänav ja teised".

Jõuluunenäod vabal teemal

Nägin unes, et mängisin arvutimängu ühe vastase vastu. Kaotasin. Ütlesin, et kui ma oleks lõpus oma lipuga söönud teisest servast, siis oleksin võitnud. Või õigemini sellega, mis sarnaneb lipuga. Vastane oli paremini söönud. Klaus küsis, kas ma ei näinud õiget varianti. Vastasin, et tegelikult ma vaatasin seda varianti, aga ei mõelnud kumbagi varianti lõpuni. Maleturniir sai läbi. Partiiprotokollid olid minu käes. K. Habichti protokolliks olev sült oli sulama hakanud. Kui ütlesin seda Habichtile, tahtis ta, et ma siis süldi ära viskaksin. Ühte poissi taheti minu kasvatada anda. Seni oli teda kasvatanud üks hulkur mees. Esialgu veel kaaluti, kas anda. Poiss arvas, et hulkur kasvatab teda paremini, aga hulkur ise teadis, et ta on minust halvem kasvataja. Sündis üks laps. See vastsündinu läks raisku. Näidati, et sellepärast, et talle ninale lappi pannes oli see natuke libisenud ja sellega nahka kriimustanud, aga vastsündinutel on väga õrn nahk. Asja heaks tegemiseks sünnitati uus laps. Sellele pandi kogemustest õppides lapp ninale korralikult. Seejärel pandi laps praeahju. Aga ta jäeti sinna liiga kauaks, nii et tema läks ka raisku.

Meie õu oli rahvast täis, sest siia oli tulnud lähedal asuva kooli kehalise kasvatuse tund. Peale õpilaste oli ka palju pealtvaatajaid, nende hulgas vanainimesi. Kui varem oli meid süüdistatud lasteaia muru tallamises jalgpallimängu ajal, siis nüüd tallas hoopis kooli kehalise kasvatuse tund meie muru. Seda muru oli juba enne seda tundi kõvasti tallatud. Tüdrukud olid pandud sulgpalli mängima. Neil ei olnud võrku, aga nad püüdsid siiski palli üksteise poolele maha lüia. Ilma võrguta peaks see teoreetiliselt liiga kerge olema, aga neile oli joonistatud nii väike mänguplats, et pall kippus pidevalt liiga kaugele lendama. Üks tüdrukutest heitis platsi kõrvale pikali, et mängust puhata. Teine tüdruk jätkas tema tühja platsipoole pommitamist, lüies osa palle ka üle piiride. Ühe löögi ajal veeres pall alla piki kellegi paljast säärt, mis pani pealtnägijad naerma.

Vaatasin internetist Pille organisatsiooni lehekülge. Seal olid esialgu Jaapani ja Eesti lipp, mis tähendas, et organisatsiooni tegevus keskendus Jaapanile. Siis kustus Jaapani lipp ära ja Eesti lipp liikus Jaapani lipu koha peale. See tähendas, et nüüdsest on organisatsiooni tegevuses Eesti ja Jaapan võrdselt tähtsad. Rippus väljas Isamaliidu valimisreklaam, milles olid kõrvuti kolme Ismaliidu juhtiva poliitiku pildid ja iga pildi all oli tekst. Vasakul oli Mart Laari pilt, mille all oli palju sõna "oi". Sellepärast oligi ühe Sõltumatu Infokeskuse teadaande pealkiri olnud "Oi Laar". Isamaliidu põhiloosung neil valimistel oli "Meile pole jäänud midagi peale Laari". Valimiskampaaniate ajal parteid tõesti uskusid oma loosungeid. Aga inimestele pidi järgimõeldes meenuma, milline Laar tegelikult on. Istusime klassis, kus oli kaks taburetti vähemaks jäänud. Mõtlesin välja, et need võtsid ära õpetajad. Üks oli pandud klaveri taha. Varem oli klaver olnud natuke kõrgemal ja õpetaja oli saanud seda seistes mängida.

Oli algkooli matemaatikatund. Õpetaja ütles, et me hakkaksime nüüd õpikust ümardamise peatükki lugema. Ma olin vahepeal puudunud ja õppinud kodus. Sel ajal olin ma iseseisvalt õpiku peatükke konspekteerinud ja õppimises teistest ette jõudnud. Aga ümardamine oli nii lihtne, et selle kohta polnud ma vihikusse midagi kirjutama hakanud. Olin juba vanem ja vaatasin kodus algkooliaegset matemaatika vihikut. Olin sinna muu hulgas igasuguseid huvitavaid lapse mõtteid kirjutanud. Olin sinna joonistanud tornidega õhupalli, mille joonistamise ajal oli mulle öeldud, et ma ehitan õhulosse. See õhupall oli paremini joonistatud kui minu hilisematel piltidel, nii et võibolla oli Pille aidanud. Nüüd oskasin ma lapse elust veel paremini kirjutada kui tol ajal, ainult et mul polnud enam kõik asjad meeles.

Tartu likvideerimine

Kellelgi on mõistus otsa saanud. Viimasel nädalal on Tartu linnas selline uuendus, et millalgi öösel algab kõrvulukustav vilin. Õnneks ei ole see esialgu järjest väga pikalt sellise valjusega kestnud. Aga kui seni oli Tartu maailma turvalisim linn, siis nüüd ei ole ka siin enam elu eriti hea. Ja ma kujutan ette, et kui ma lähen seda vilistavat seadeldist puruks lööma, saadetakse hoopis mind trellide taha.

Itaalia ajalugu

Nägin unes, et lugesin paksu raamatut Itaalia ajaloo kohta, et magistrantuuris õpitut kinnistada. Itaalia ajalugu oli jagatud erinevate riikide perioodideks. Mõtlesin, et kõige õigem on jagada see üheksa riigi perioodiks, mis on sümboolne arv. Kui riike tekib juurde, saab osad kokku liita, nii et säilib arv üheksa. Oli kirjutatud, et enne Mussolini võimuletulekut oli pealinn Milano. Mussolini leidis, et ta võib pealinna Rooma tuua, sest siis see sümboliseerib Rooma riiki. Sellega oli küll see probleem, et fašistide toetus oli suurem just Põhja-Itaalias. Aga seda sai ka lõunapool kiiresti kasvatama hakata. Rooma kolimisele vastuväitena esitati, et Milano ja Rooma vahel on mägede tõttu riigi kõige läbipääsmatumad teed. Seevastu leiti, et Lombardiast põhjapolsesse riiki pääseb läbi mäekurude hästi. Mussolini sihtis püssiga. Juba enne kui ta hakkas Aafrikas uusi maid vallutama, viis ta mitmesse Aafrika riiki Inglise valduste piirile oma vägesid neegrite toetuseks. Hiljem kui Inglismaaga sõda tuli, võitlesid need väeosad viimase meheni. Nad ei kartnud üldse. Inimestele võib sõdimine kergesti meeldima hakata. Mul tekkis endalgi selle mõtte juures natuke tahtmine sõdida. Aga tänapäeval ei ole see enam võimalik. Tegin lugedes märkmeid. Ma tahtsin liiga suurt osa asjadest kaustikusse ümber kirjutada, sest kõik tundus väga oluline. Et vähem kirjutada, tegin nii, et ei kirjutanud enam raamatust maha, vaid lehekülje läbilugemise järel kirjutasin üles asjad, mis mulle sealt meelde jäid.

Nagu olin Itaalia ajalugu meelde tuletanud, hakkasin ka muid raamatuid meelde tuletama, samuti varem lugemata raamatuid lugema. Saavutasin sellise lugemistempo, et sain 200-leheküljelised raamatud mõne tunniga läbi. Võtsin riiulist järjest üksteise kõrval olevaid raamatuid. Mul hakkas imelik, et olin ühele külalisele öelnud, et ma pole enamust kodus olevaid raamatuid läbi lugenud. Varsti pidi see viga parandatud saama. Üks raamat oli krõbeda maitsega. Ema rääkis, et keegi oli põhjustanud niimoodi oma naise surma, et mees oli seisnud tabureti peal ja hoidnud käes kuplit. Naine oli seisnud põrandal ja öelnud: "Lase lahti!" Mees oli arvanud, et naine ütleb seda kupli kohta, nii oli ta kupli lahti lasknud. Kuppel oli kukkunud naisele pähe ja ta surnuks löönud.

Vaatasime televiisorit. Ma küsisin midagi nimetuste kohta. Henn küsis vastu, et kas ma ei saa aru, et see on ekraanil tagaplaanil seinal rippuva pildi nimi. Filmis näidati mingit istungit, kus kõnelesid peamiselt naised ja jutu sisuks oli sotsiaaldemokraatia. Nähtavasti oli tegemist Rootsi parlamendiga. Istungi juhataja palus meil püsti tõusta. Mina ei olnud nõus seda tegema. Teised istusid ka kohe maha tagasi - kas sellepärast, et mina istuma jäin, või sai seismise aeg lihtsalt läbi. Hakkasin ühe väikse rootsi tüdrukuga eesti keeles rääkima. Kuna lapsed õpivad keelt kiiresti, hakkas ta mulle varsti juba eesti keeles vastama. Vaatasime fotot sellest, kuidas Klaus istub suure seene all ja kisub kahe käega seene niiti. Mina sain aru, et pilt on kokku monteeritud, aga tüdruk arvas, et ongi olemas nii suur seen, ja tahtis ise ka selle juurde minna. Ühe noore mehe kohta räägiti, et ta läks vist ufodega kaasa. Ta oli kõigepealt rääkinud, et ta nägi ühe taevas asuva objekti juurde viivat kiirt, seejärel oli ta kadunuks jäänud. Võimalik oli siiski, et ta oli ennast lihtsalt ära peitnud ja rääkinud seda lugu suitsukatteks. Väike rootsi tüdruk tuli tagasi. Nüüd oli ta muutunud lepatriinuks, kelle pea oli sama suur nagu minu pea. See tähendas, et hiigelsuur seen võis ka siiski olemas olla.

Saiapäts

Mis maksis väike saiapäts,
kui presidendiks oli Päts?
Vähem veel kui pregu näts,
sest hinnatõusuks lahti läks.

Peenar

Nägin unes, et olime maal. Naabermaja oli lähedal. Seal elas K. Ehin. Siis oli seal ka linn. Klaus tegi valimiskampaaniat. Selleks puhus ta vilepilli. Ma ei saanud aru, kas ta mängib vastavalt noodile või noodist mööda.

Mul oli oma peenar, aga seal ei olnud midagi kasvama läinud. Nüüd kaevasin taimealged korraks välja. Selgus, et need olid natuke kasvanud, aga enne mullast välja jõudmist ära kuivanud. Nii oli läinud ka munaga, millest oli pooleldi välja kasvanud lind. Selgus, et ema oli minu peenart liiga nõrgalt kastnud. Ta oli küll mullapinna märjaks teinud, aga taimedeni polnud vesi jõudnud. Oma peenart oli ta kastnud korralikult, nii et seal kõik haljendas.

Mul oli ilmunud "Loomingu Raamatukogus" proosaraamat, mis tundus väga hea. Mõtlesin, et olen pööranud tähelepanu sellele, et kahe minu luulekogu avaldamisele oli olnud vastuseis, kuid olen tähelepanuta jätnud selle, et proosaraamat avaldati hea meelega. Aga mida rohkem ma raamatuid välja andsin, seda suurem arv neid avaldada tundus vajalik. Avaldatute arv tundus ikka veel liiga väike. Minu raamat oli "Loomingu Raamatukogu" kohta silmapaistvalt hea. Aga oli karta, et inimesed ei tea, et see on keskmisest tasemest parem ja ei hakka seda lugema. Arvustaja oli raamatust valesti aru saanud. Ta oli märganud, millest ma kirjutan, kuid ei saanud õieti aru, milline on minu hinnang sellele. Võisin rääkida, et kirjutasin raamatu nii, et märkasin, et mul liiguvad peas pidevalt ühed ja samad mõtted, ning valisin nende hulgast kaks tegevusliini. Tegelikult olin natuke ka kolmandatest asjadest kirjutanud.

Väikestel lastel lasti ära arvata, kes on meres elav nelja tähega loom. Mina sain aru, et see on kala. Väikestest lastest arvas selle ära kolm, ja neljas ei arvanud. Kui õige vastus teatavaks tehti, tahtis tema ka justkui veel oma vastusepulka ära anda, kuid võttis selle siis ikkagi tagasi. Siis mulle tuli meelde veel vähk. Ja seejärle vaal. Andsin selle küsimuse vendadele. Neile tuli ka esimesena meelde kala ja teisena vähk. Ütlesin, et üksikud liigid nagu tursk ja haug ei tule arvesse. Naersin. Vennad oleksid pidanud minu naeru järgi aru saama, et üks loom on vaal kui kõigist loomadest suurim, aga nad ei pakkunud veel ikka seda vastust.

Magasime Paides hommikul kaua. Tõustes pidime Tartusse sõitma. Läksime majja, mille vastas paistis kõrge ruuduline elumaja. Varem panid inimesed akendele rohkem kardinaid ette kui nüüd. Üks meist läks hulkuma. Hakkasime teda jälitama ja jälitasime üle kogu Venemaa. Vahepeal helistasime vanglasse. Kui ühele riigikorrale tuli lõpp, sai uueks riigijuhiks selle vangla vangivalvur. Riigi juhtimine oli tegelikult juba varem vanglasse koondunud, sest seal oli kõige rohkem informatsiooni. Riigijuhiks saanud vangivalvur oli vastuoluline isik, sest vahepeal oli ta olnud ka ühe rahvuslaste organisatsiooni juht.

Jõulukink linnale

Punane kana lendab üle linna. Ta muneb lennu pealt ühe muna. See jääb kukkudes terveks, sest tal on langevari küljes. Muna maandub ühe teise linnu pessa. See ei saa praegu hauduma hakata, sest ta on Aafrikas. Aga tuleb üks kolmas lind ja haudub sellest munast välja päkapiku. See võtab uuesti langevarju ja hüppab puu otsast alla.

Kolm televiisorit

Nägin unes, et vaatasime televiisoreid. Mõtlesin, et pean blogis kirjutama, et meil mängis ühes toas korraga kolm televiisorit, mis sellest, et siis tulevad vargad. Edasi mõtlesin, et õigem on kirjutada, et mängis korraga kolm erinevat telekanalit, sest osa tuli arvutitest.

Üks õpetaja anti ahistamissüüdistusega kohtu alla, sest ta oli ühel poisil käe ümber kaela pannud. Ema avastas, et mul on fotosid, et minu õpetajad on sama moodi käitunud. Kuigi see oli olnud ebameeldiv, ei pidanud ma õigeks nende karistamist. Pealegi ei tohtinud minu arvates tagantjärgi karistama hakata asja eest, mis tol ajal veel ei olnud kuritegu. Televiisoris näidati selle poisi klassipilti, kus ta oli väga kannataja näoga. Kuid see ei pruukinud tulla õpetaja käitumisest, sest õpetaja tegi seda arvatavasti ainult üks kord. See koolitüdruk, kes oli enda ahistamise süüdistuse esitanud, ütles, et ta võtab süüdistuse tagasi, sest tegelikult tal ei olnud sellest midagi ja tema emale ei meeldi, et õpetaja vangi läheb. Näidati seda tüdrukut palja ülakehaga. Ta oli juba nii suur, et ta oleks pidanud midagi rohkem selga panema, aga ta nähtavasti keeldus oma vanust tunnistamast.

Mõtlesin välja uue kaardimängu. See käis nii, et kolm mängijat käivad igaüks korraga välja ühe kaardi. Need pannakse mahaläinud kaartide virna selles järjekorras, milline kaart on tugevam. Sain aru, et siis otsustab mängu tulemuse alles viimase kolme kaardi väljakäimine. Mõtlesin, et mulle meeldivad peale male ka kaardid, sest nendega saab mõelda. Isegi juhusemängus saab mõelda seaduspärasuste üle. Minu väljamõeldud mängu saab mängida ka üksi kaarte tõstes. Vahepeal võib pakist kaartide juurdevõtmise järjekord sassi minna, aga on voli kehtestada uus. Saaks mängida ka kahe inimesega, nagu oleks kolm mängijat. Ainult mõnele väiksele lapsele ei tasu inimeseta kaartide kohta selgitama hakata, et see on kolmas mängija, sest siis jääb talle mängija mõiste segaseks. Arvatavasti sarnaneb minu väljamõeldud mäng mõne kaardimänguga, mida ma olen kunagi mänginud, aga reeglid ära unustanud.

Läksin politseisse. Sisenesin valest uksest. Mulle öeldi, et ma siseneksin teisest uksest. Sealt, kus politsei on klaasiga kaitstud. Kuriteo kohta kirjutatava avalduse peale tuli kirjutada märgusõna "erk". Ma ei leidnud õiget teed ja jõudsin samasse kohta tagasi. Nüüd öeldi, et märksõnaks tuleb kirjutada "ravi", ja hoopis mind taheti psühhiaatrilisele ravile paigutada. Seda rääkiv naine ütles, et igast inimesest ei ole aru saada, aga mind nähes on kohe selge, et ma olen haige. Patsientidele loeti ette ka haigla sisekord. Üks punkt selles oli, et näo pesemine on keelatud. Mõtlesin, et see on võibolla selleks, et haiged endal silma peast ei torka, kui nad näevad peeglist nägu valesti. Naistöötajalt küsiti, miks ei tohi nägu pesta. Ta vastas, et ta ei tea, nii on ette kirjutatud. Ta lisas, et on ka selline ettekirjutus, et vannitoas peab olema kaks kraanikaussi - üks valgenahalistele ja teine mustanahalistele. Ta leidis, et see on ebaõiglane, sest mustanahalisi on palju vähem.

Üks psühhiaatrilisel ravil olnud tüdruk rääkis, et ta õppis ülikoolis valesti - ta õppis kõik pähe. Nii kirjutati erialases kirjanduses, et selline õppimisviis on selle haiguse puhul iseloomulik. Mina erinevalt sellest tüdrukust ei jäänud arste uskuma, nagu oleks see vale õppimine. Sain Venemaa esindajaga hästi läbi, aga tema minuga hästi läbi ei saanud. Sellest järeldasin, et lõvi suhtub hüaäänidesse paremini kui hüäänid lõvisse. Rimmel kuulutati ENSV teeneliseks kirjanikuks. Ta leidis, et talle see ei meeldi, aga pole muud teha, kui tseremooniale kohale minna. Mõtlesin, et kui Rimmel isale kirju saatis, lootis ta arvatavasti esimeste kirjade puhul ka vastust saada.

Käis sõda. Üks riik pidas ennast erapooletuks. Aga kui teine riik talle kallale tuli, kirjutas ta: "MA EI SAA OLLA ERAPOOLETU, KUI TEMA EI OLE ERAPOOLETU!"

Mis unustamine?

Üks välismaa ajaloolane kirjutas Bulgaaria esikommunisti mausoleumi õhkulaskmisest. Sellega seoses hakkas ta arutlema unustamisteooriate üle. Minu meelest ei ole küsimus unustamises, vaid õigluse jaluleseadmises.

Kommenteerimisvõimalused laienesid

Avastasin, et olin seni lubanud sissekannetele kommentaare lisada vaid blogspoti kasutajatel. Nüüdsest saavad seda teha kõik, ka anonüümselt.

Alguskolimine

Nägin unes, et sain teada, et doktoritöö kirjutamise võimalust pakutakase ka mittedoktorantidele. Võtsin selle ajaleheväljalõike kaasa ja läksin vastaval aadressil. Mõtlesin, et juhendajaks võtan õige Pille, sest ta on juba doktor. Aga ma ei osanud kuidagi töö teemat välja mõelda. Lugesin võrgust "Loomingu" kodulehekülge. Seal oli küsitlusi. Üldiselt ma neile vastama ei hakanud, aga kaks küsimust olid sellised, et neile oleks võinud vastata. Seal küsiti, kas te olete vähemalt 7-liikmelisest perest, liigute peamiselt kodu ja kooli vahet ja teil on kodus nii palju raamatuid, et te saate hakata lugema järgmist ilma uut raamatut või ajakirja ostmata. See küsimus oli justkui minu jaoks. Seni polnud keegi saanud jaatavalt vastata, aga minul oli see võimalus. Tahtsin käima panna ühte arvutiprogrammi, aga käima läks hoopis film. Enne filmi uuesti kinni panekut vaatasin seda natuke. Ütlesin teistele, et seal on ju samasugune värav nagu meie koolil - kitsam jalgvärav ja laiem autovärav. Ja maja kõrval sarnaneb meie kooli kõrval olevale EÜS-i majale. Koolimajale vastav hoone oli vähem sarnane, sest ta oli ainult 2-korruseline ja puust, aga sarnasusi oli ikkagi märgata. Olime filmi sees. Seal oli ka suur koer. Tahtsin tema vastu midagi ette võtta, aga lõpuks hakkas paistma, et ta ei olegi kuri. Auto oli liikuma jäänud ja kedagi polnud sees. Läksin autosse ja tõmbasin käsipidurit. Auto andis ikkagi ees seisvale noorele naisele müksu, enne kui seisma jäi. Aga see ei olnud minu süü, sest mina olin pidurit tõmmanud. Rääkisime vabariigi alguse aegsetest organisatsioonidest. Sinimustvalge organisatsioon vastas sellele, et Soomes oli sinimust. Ühe organisatsiooni tunnuseks oli karu, aga asutajad ütlesid esialgu ise ka, et nad ei tea, mis värvi. Ütlesin, et see võis tulla sellest, et tol ajal teadsid inimesed vähem värvide nimesid. Isa vastas, et võis ka tulla sellest, et ei teatud veel, mis värvi õnnestub osta. Istusime saalis, kui pidi algama kolimine. Nägin eemal tuttavaid inimesi, aga ei vaadanud nende poole samal ajal kui nemad minu poole. Paide vanaema seevastu tervitas mind. Tõnu oli umbes aastane ja protesteeris selle vastu, et teda igale poole juurde ei lasta. Isa ütles Tõnu kohta, et sealt tuleb tema järglane. Räägiti, et köögis keeb padades tõrv. Aastane laps oli olnud Raivo, aga nüüd mängis teda Livia. Nüüd oli juba Liviat ennast ka laval näha, aga ta oli juba vanem. Ta luges oma osa paberilt maha. Tema mängu kohta öeldi, et ta on täiesti liimist lahti. Vastasin, et ei ole midagi. Nüüd ta on lihtsalt suurem ja ei saa väikest last enam järgi teha. Küsisin, kas alguses väikse lapse häält tegi ka Livia. Kinnitati, et tegi küll. Siis oli ometi rahvas naernud. Läksime meestega läbi koridori, et asju tassima hakata. Ühel varasemal korral oli see mul halvemini välja tulnud, aga nüüd teadsin, et mul tuli tol korral lihtsalt veel õppida. Läksime kolmekesi koridoride hargnemiskohani. Me ei teadnud, mis suunas me peame edasi minema. Tegin ettepaneku, et igaüks läheb erinevas suunas. Karjusin õudusest. Küsisin teistelt, et kas meie karjumist kuuldakse siin veel ka siis, kui meid ennast pole enam siin.

Allkirjad sõja vastu

Vähemalt Iraagist Eesti vägede väljatoomise poolt ma allkirja andsin (seda saab teha leheküljel http://kultuur.edu.ee/~tiithe/iraak), sest minu arvates on õudne, kui isegi väike äsja okupatsioonist vabanenud riik läheb teist riiki okupeerima. Teatud Tallinna hoone säilitamise poolt küsiti ka allkirja, aga seda ma ei andnud, sest ei ole seal majas käinud. Need, kes andsid hoone kaitseks, ei taha jälle anda vägede kojutoomise poolt. Nende argumendid on: 1) See oleks nagu tapmise poolelijätmine. 2) Sõdurid on seal vabatahtlikult. 3) Tegemist on rahuvalvajatega. Inimese tapmisega on minu teada nii, et see on suurem kuritegu kui kehavigastuste tekitamine. Kuigi sõdurid võisid minna Iraaki vabatahtlikult, ei ole nende sinnaminek vabatahtlik nende jaoks, kes neid vihkavad. Rahuvalvajate asemel tundub tegemist olevat ühe sõdiva poolega.

Pirukalugu

Planeete on mitmesuguseid. Ühel planeedil on selline maa, millest kirjutan täna lähemalt. Seal maal on ühes kodus kapp, mille otsas on pirukas. Üks poiss võtab selle piruka ja hammustab seda. Ta hammustab ettevaatlikult, sest kardab, et piruka sees võib kivi olla. Ta on kuulnud, et ükskord oli kellegi piruka sees kivi. Aga selle piruka sees ei ole. Seal on hoopis lihatäidis. See maitseb poisile väga. Ta on tähele pannud, et tavaliselt on kõige maitsvamad asjad pirukad. Pärast piruka söömist peseb poiss käed puhtaks, et mitte õppima hakates pabereid määrida. Ta mõtleb, et peaks kapipealset ka pirukarasvast puhastama, aga seda ta teha ei viitsi. Pealegi teab ta varasemast kogemusest, et varsti leiab ta sealtsamast järgmise piruka. Ta ei tea täpselt, miks neid sinna pannakse. Laua taha istudes hakkab ta kõigepealt õppima selle planeedi ajalugu. Õpikus on kirjas, et see planeet on nagu pirukas. Välise kihi moodustab inimeste maailm. Inimesed on rumalad ja neil on külm. Aga planeedi sisemuses on soe ja seal elavad kõrgemad olendid õnnelikku elu. Poiss mõtleb, et tal on vahel küll liigagi palav. Ja talvel tal ka külm ei ole, sest ta paneb soojalt riidesse ja tuba köetakse. Jäätis on külm, aga see talle just meeldib. Ta loeb edasi. Õpikus on kirjutatud, et välimise ja sisemise maailma vahel ei ole kontakti. Ajaloo eesmärk olevat see kontakt luua. Poiss mõtleb, et selleks ei ole vaja ajaloo lõppu oodata, vaid õigem oleks kohe maa sisse auku kaevama hakata. Ise ta kaevata ei taha, sest saab aru, et üksi ei saaks ta auku valmis. Pealegi peab ta varsti kooli minema hakkama. Aga enne tuleb õppida ka matemaatikat. Selles tuleb lahendada üks ülesanne. Ülesande tekstis on öeldud, et planeedi väilimise kihi väärtus on lõpmatus dollarit, sisemise kihi väärtus samuti lõpmatus dollarit. Tuleb vastata, kui suur on planeedi väärtus kokku. Poiss arvutab välja, et see on kaks lõpmatust dollarit.

Võltspilet. Hitler. Alkohol.

Nägin unes, et hakkasime kuskile minema. Pille valis ühele tüdrukule valepiletit. Pillel oli komplekt pileteid erinevate näopiltidega. Seal olid nähtavasti kõik naisnäotüübid esindatud. See tüdruk saigi enda näoga küllaltki sarnase. Tal oli valepiletit vaja sellepärast, et ta oli teisest linnast ja ta ei tahtnud siinset piletit osta, sest tal läks seda vaja ainult üks kord. Aga piletikontroll ei tahtnud hoopis Pillet läbi lasta. Ta oli ühe pileti ära andnud ja esitas nüüd sellise, mille fotot ei peetud temaga piisavalt sarnaseks. Ütlesin, et siis lähen ma seekord ilma Pilleta. Mõtlesin, et nüüd sai ju piletikontroll Pille õige nime teada. Istusin pidulauas teiste juurde. Aga nagu tavaliselt istusid nemad teise kohta edasi. Ja nagu tavaliselt ei hakanud ma neile järgi minema.

Lamasime pimedas toas voodites. Ühes voodis oli Hitler. Toas seati üles piinapinke. Et sellest õudsest ajajärgust välja pääseda, soovitasin teistel üles ärgata. Ütlesin seda inglise keeles. Hitler oli pettunud, et ma saksa keeles ei rääkinud. Ütlesin inglise keeles, et inglise keelt oskan ma paremini. Hitler ütles, kuidas oleks olnud ärkamissoovitus saksa keeles. Ma oleksin tegelikult ise sama moodi arvanud. Ärgata ma esialgu ei proovinud, sest tegelikult ma ei arvanud, et see oleks võimalik. Aga lõpuks proovisin ja ikkagi ärkasin. Mõtlesin, et võibolla ma siiski ei ole nüüd paremas ajajärgus, sest see on maailmalõpu ajajärk.

Selle näiteks, kuidas kuritegusid juriidiliselt korrektseteks kuulutatakse, toodi see, et üks mees oli autoga kümme inimest alla ajanud, aga ta mõisteti õigeks. Käisin iga päev tema elukohast mööda poodi. Sarimõrtsukas mõisteti õigeks sellepärast, et ta sooritas kuriteo purjus peaga ja seda pärast ei mäletanud. Ta ütles, et ta mäletab küll, et ta jagas odaga hoope, aga ta ei mäleta, mille pihta. Näidati graafiliselt, et teised mäletavad just seda, millise kuriteo ta sooritas, aga tema mäletab teisi asju paremini. Ruumis oli ka teisi sportlasi peale odaviskaja. Üks tõstja hakkas tõstekangi tõstma. Jäi üle loota, et ta kedagi sellega ei viska. Ütlesin, et minuga probleemi ei ole, sest ma lugesin ühest raamatust, et minu haigusega ei võigi viina juua. Arst ütles selle peale, et 69-aastaselt juba võib. Vastasin, et mulle pealegi ei maitse. Arst ütles, et küll maitseb, kui seda poest toomas käia.

Mida küsida

Seoses mingi koomiksiga räägiti, et vanemad tüütavad lapsi ära küsimusega, kuidas neil koolis läks. Selle peale mõtlesin, et see ei ole vist üldse kõige õigem küsimus. Kui küsitakse, kuidas läks, siis mõeldakse selle all hindeid. Sellega soositakse paremaid hindeid pettuse abil taotlemist. Pealegi võib hinne sõltuda õpetaja tujust. Kui kooli eesmärk on õppimine, peaks lastelt ehk küsima hoopis, mida nad koolis õppisid. Kuigi see küsimus ei pruugi olla meeldiv juhul, kui ei õpigi midagi.

Pikk kael

Nägin unes tohutult pika kaelaga looma. Ta koosneski peamiselt kaelast. Aga ta alistus inimestele, murdes oma kaela pooleks. Temast sai suure kuhja heina. Seda taheti kasutada põletamiseks. Pandi tuli otsa. Aga ära ei põlenud mitte ainult see osa heinast, mida põletada taheti, vaid see osa andis tuld ka ülejäänud osale. Isegi mets ähvardas põlema minna. Läksime sellest kohast ära.

Teises unenäos hakkasin õhtul enne magamaminekut kardina vahelt välja vaatama. Väljas oli valge ja seal oli inimesi. Kogu aeg ma aknast välja ei vaadanud, vaid vahepeal seisin ka niisama keset tuba. Magamaminek lükkus edasi kella seitsmele hommikul. Selleks ajaks tuli ka Toomas koju. Ta ütles mulle, et ma olen öö läbi aknast välja vaadanud. Vastasin, et ei ole. Tegin voodi ära. Aga magama ma ei saanud sinna heita, sest sinna heitis hoopis Toomas. Siis tuli mulle meelde, et selle koha peal ei olegi minu voodi. Ta oli vastava seina ääres olnud küll Kaunase puiesteel, aga mitte siin korteris. Kui ma seda teistele rääkisin, siis nad naersid. Mulle vabastati ikkagi voodi selle koha peale. Kui ma sinna pikali heitsin, oli see mulle nii liiga lühike kui ka liiga kitsas.

Osalesin võistkondlikul malematšil. Tartu maletajad olid jagatud kaheks 4-liikmeliseks võistkonnaks. Mina mängisin kolmandat lauda. Pärast võrdlesin, kui palju keegi sellel laual punkte sai. Võistkondi oli olnud neli ja mina kogusin kaks võitu ja ühe viigi. Vaatasin juba, et keegi sai minust veel rohkem punkte, aga siis nägin, et see mängis hoopis neljandal laual. Ütlesin Reile, et ma sain jälle lauavõidu. Seega kuigi ma pole tulnud ühelgi turniiril esimeseks, saan ma vahel lauavõite. Tegelikult mäletasin selgelt varasematest kordadest vaid lauavõitu Valgelt Vankrilt. Aga neid oli vast veel. Rei vastas, et ma liigun siis ikka allapoole. Seda ütles ta vist vastupidise tagamõttega. Näitasin ühele lapsele, kuidas miski liigub pildil ühest aknast teise ja lõpuks kukub pildilt alumise serva kaudu välja. Seejärel hakkas see laps ise samasugust asja näitama. Ekslesin koridorides, et leida majutuspaika. Lõpuks ma selle leidsin. Olin pandud Sveniga kahekesi ühte tuppa. Sinna tuli ka meesteenindaja, kes tõi meile õhtusöögi.

Piits on parem kui präänik

Nüüd olen nädal aega teinud seda, et mõõtnud puhast tööaega malekellaga. Enne seda rakendasin süsteemi, kus mingi tööjupi ärategemise järel premeerisin ennast lühikese vahetegevusega. Kellaga olen iga päev rohkem tööd teinud kui preemiate abil.

Kolm unenägu

Nägin unes, et kõndisime looduses ja öeldi naljakaid asju. Mõtlesin, et ma pean kogu aeg mõtlema, mida naljakat saaks öelda. Mõtlesingi välja naljaka luulerea, et võsa on täis lausa põõsaid. Põõsas tähistas selles reas president Bushi. Jõudsime oma talumajani. Selle vastas oli naabrite oma. Naabrid olid välismaalased ja olid oma maja väga uhkeks ehitanud. Kraadisin ennast. Mul võis olla üks haigus, aga võis ka olla üks teine. Olime kodus suures toas. Isa tahtis Heleniga rääkida ja ütles mulle, et ma ära läheksin. Ma ei läinud, vaid hakkasin palli loopima. Isa läks ise ära. Mängisime igasuguste poistega jalgpalli. Mina olin väravavaht. Minu värav oli tükk ühest seinast. Vastase värav oli uks samas seinas. Meie teine värav oli uks vastase värava vastas. Lõin palli vastase värava suunas, tabades posti. Öeldi, et pall ei läinud sisse. Vaidlesime vastu, et postist ta siiski põrkas sisse. Järgmiseks lõin palli oma väravast meie meeskonna teise väravasse. Seda peeti haruldaseks, et väravavaht lööb omavärava. Esialgu mulle mäng meeldis, aga nüüd hakkasin kärsitult selle lõppu ootama. Panin tähele, et Helen on millalgi toast kadunud. Ema tuli tuppa ja imestas, et me oleme rahulike nägudega. Tema arvates me oleksime pidanud kurjemate nägudega olema, kui me isa toast välja tõrjusime.

Teises unenäos vaatasime televiisorit. Käis otsesaades. Ema ütles, et kohe sealt meile helistatakse, et auhind anda. Telefonile oli kõige lähemal Henn. Ütlesin talle, kuidas helistamise korral nalja teha. Siis ütlesin, et ta ei teeks midagi. Sellega mõtlesin, et ta nalja ei teeks, aga Henn võttis sellest hoopis nii õppust, et kui ta telefoni vastu võttis, ei öelnud ta algul tükk aega üldse midagi. Siis jätkas ta nalja tegemist sellega, et ütles oma ees- ja perekonnanime. Lõpuks vajutas ta telefoni küljes nuppu, mis pani mängima jõulumuusika. Saatejuhtidel seega korralikust kõnest midagi välja ei tulnud, aga neil sai saateaeg läbi ja nad ei jõudnud enam kellelegi teisele ka helistada. Saade lõppes sellega, et kõlas Hennu jõulumuusika ja kaamera näitas stuudios olevaid jõuluehteid. Nüüd võis halb olla, et kõik inimesed kuulsid Hennu täisnime ära.

Toimus tund füüsikaklassis. Hakkasime tegema lünkharjutust. Selle teise lause pidi ette lugema Riin. Kolmanda lause pidin lugema mina. Ma ei lugenud lauset eelnevalt läbi, aga asi tundus lihtne. Nimelt tuli kahe lünga vahel ära jagada kaks sõna. Lugesin pool lauset ette, aga siis katkestasin, sest ma ei tahtnud rohkem rääkida. Mõtlesin, et nüüd nimetatakse seda lausete neelamiseks, nii nagu varem on öeldud, et ma neelan sõnu. Tund sai läbi. Järgmine pidi olema kirjandus klassis 307. Läbi koridori selles suunas minnes möödusin paigal seisvatest Reedast ja teistest klassiõdedest. Nad tundusid rääkivat minu unenägudest. Nad imestasid, et ma olen Reeta teistest vähem unes näinud, aga nad leidsid, et see-eest on Reeda kohta paremad unenäod. Kuigi olin füüsikaklassist väljunud viimasena, jõudsin kirjandusklassi esimeste hulgas. Ainult Mait istus seal juba varem. Oma koha juurest põrandalt leidsin paberi, millel tundus olevat minu nimi ja malevariante. Ütlesin, et siia on eelmisest korrast minu pabereid jäänud. Aga seda üles võttes nägin, et minu nime sellel siiski ei ole ja et käekiri on ka võõras. Sinna oli keegi teine avanguteooriat ümber kirjutanud. See ei tundunud tänapäeval eriti otstarbekas, sest seda oleks saanud välja trükkida ka arvutist. Läksin näitasin seda Maidule, kes oskab ka malet mängida. Ta ütles, et keegi valmistab mängu ette. Vastasin, et ja siis paneb ta mängus ratsu ette. Nüüd tahtsime Maiduga ise ka malet mängida. Kavatsesime seda teha pimesi. Ütlesin, et eelmine kord olid pimemales minul valged, seekord Maidul. Aga siis ütles Mait, et tal on taskumalenupud kaasas. Sellega olin rahul, sest siis ei olnud vaja aju piinata. Mait ütles, et tal on osad nupud puudu. See tähendas, et mõne nupuga tuli ikkagi pimesi mängida. Aga siis ütles Mait, et võibolla on tal need ka taskus olemas. Mõtlesin, et õigem on mängida ehk ainult vahetunnis, sest tunni ajal võib õpetaja midagi huvitavat rääkida ja mängides ei saaks seda jälgida. Panime nuppe peale. Maidul oli selline malelaud, millel ei olnud kõiki väljasid eristatud, vaid ühel küljel oli kolm kasti ja ühte kasti tuli panna rohkem nuppe. Ma ei teadnud, kas panna odad äärmistesse või keskmisse kasti. Mait elas Nõos. Ütlesin, et Arst elab ka Nõos. Mait vastas, et Arstil oli pahandusi. Teadsin, et need pahandused olid rahalised. Mait ütles, et Arst ei saa võlgadest lahti.

Ministeerium Tartus

Üleeile mahitas "Postimees" haridusministeeriumi Tallinna tagasi viima, et muidu pidavat minister mitu korda nädalas edasi-tagasi sõitma. See on muidugi halb, kui palju sõidetakse. Aga kas ikka on vaja? Tänapäeval on igasugu sidevahendeid, mida saaks sõitmise asemel kasutada. Ei ole vaja teisi valitsuse liikmeid nuusutada. Kõik inimesed ei taha Tallinnas elada. Neile peab ka väljaspool pealinna töökohti jätkuma. Kes tahab Tallinnas elada, võib taotleda töökohta mõnes teises ministeeriumis. Neid on seal palju.

Üks reegel

Unenägude hulk ei sõltu magatud aja pikkusest. Täna magasin eilsest kauem, aga und nägin vähem.

Ühes unenäos panin kiirmaleturniiril mängu alustamiseks vastase kella käima. Ta teatas mulle, et tegin seda liiga vara. Pealegi pidi hoopis tema minu kella käima panema, sest minul olid mustad. Kella vaadates nägin, et suurt lugu sellest ei ole, sest kellal puuduvad mõlemad nooled. Vastane pakkus mulle viiki. Kohe ma seda vastu ei võtnud, sest ilma ühtegi käiku sooritamata viiki leppimise eest võidakse mõlemale kaotus anda. Aga kuna viik oleks võinud mind päästa valeliigutusega seotud probleemidest, siis ütlesin, et kui mõned käigud on tehtud, olen viigiga nõus. Pealegi pidasin vastast endast tugevamaks. Aga mängima hakates nägin, et vastane ei olegi Erik, vaid siilipeaga tüdruk. Ja ta pidi olema veel päris noor, sest tal oli oktoobrilapse või pioneeri märk. Mäng läks edasi ja uut viigipakkumist ei tulnud. Ma ei olnud kindel, kas ma üldse teen viigi, kui saan parema seisu. Pealegi kui käike on tehtud juba palju, siis ei saa rääkida enam mõne käigu järel viiki leppimise lubadusest. Mul läks siiski asi kriitiliseks, sest mängisime laual, millel puudusid nähtavad ruudud. Nii lõi vastane järjest minu nuppe, aga ma ei saanud kontrollida, kas ta tegi seda valekäikudega või reeglitejärgsetega. Lõpuks ütlesin, et ma ei pea niimoodi mängima. See oli vastase elus tõenäoliselt ainuke kord, kus ta viigi kätte sai.

Teises unenäos läksin ühte võõrasse majja, kus suures ruumis malet mängiti. Ühel laual oli ühe mängija kuningas torus, tema vastane pani toru suu ette ümmarguse saiaviilu, mis tähendas matti. See tegi meile nalja. Ruumis peeti pidu. Mõtlesin, et mul on oluline sellistel pidudel osaleda, et ma sarnaseid pidusid hiljem unes ka näeks. Rei ütles mulle, et Andres R. tahab minuga "kaabitsat teha". Rei seletas, et see tähendab eluaegse matši mängimist, mille puhul jäetakse alati meelde matši seis. Ma ei olnud nõus. Mõne aja pärast hakkas mõte mulle natuke vastuvõetavam tunduma. Ütlesin, et ma ei tulnud alguses üldse selle peale, et selline matš ei pea tingimata käima raha peale. Hakkasin kaaluma, kas ei peaks tegema ettepanekut 100-partiilise matši mängimiseks. Siis mõtlesin, et kui üks osutub selgelt tugevamaks, oleks see liiga pikk. Järgmiseks kaalusin matši, mis lõppeks siis, kui punktide vahe kasvab 10-le.

Saarelt ära

Olen üksikul saarel juba kaua nälginud. Ma ei tea, kui kaua, sest ma pole pidevalt teadvusel olnud, kuid seda võib olla kolm päeva. Lõpuks laskub taevast alla suur lind. Istun talle selga, sest ta on kindlasti selleks tulnud. Lind viib mind ühele teisele saarele, kus ronin tema seljast maha. Ta ütleb: "Siin on sinu nälga surnud vangivalvuri luukere," ja lendab üksi edasi. Kuna ka siin saarel ei ole midagi muud süia, hakkan närima vangivalvuri ribikonti. See osutub krõmpsluuks. Lained toovad randa pudeli kirjaga. Kiri koosneb sõnadest "HOIDUGE KANNIBALISMIST".

Duell. Leiutaja.

Nägin unes, et d'Artagnan pidas ühe kõrgest soost isikuga mõõkadega duelli. Vastane ütles talle: "See on ainult mäng." Filmis ei olnud kõik liigutused õige kiirusega. D'Artagnan pani mõõga vastase kaelale ja hoidis seda seal mõnda aega. Seejärel lõi ta vastase pea otsast. Inertsi mõjul tormas d'Artagnani hobune, mille seljas ta istus, katuselt sügavikku. Aga nad ei kukkunud surnuks, sest hobune oli kummist rihma pidi millegi külge kinni jäänud. Kumm vedas neid edasi-tagasi, kuid ainult esimest korda pikemat vahemaad. Edasi hoog pidurdus, sest d'Artagnani selja taha hobuse selga istus veel üks mees. See oli Prantsusmaa kuningas Arthur. Teda nimetati "õilsaks Arthuriks" nähtavasti seepärast, et ta ei teinud probleemi sellest, et d'Artagnan tema ministri tappis, sest see toimus ausa duelli käigus. Minister oli duelli mänguks nimetanud d'Artagnani petmiseks, kui nägi, et d'Artagnan saab ülekaalu. Järgmises raamatus meenutas d'Artagnan seda duelli, kiideldes, et tema erinevalt kellestki teisest lööb vastasel pea otsast. Samuti meenutas ta ühte teist duelli, kus ta oli vastasele kolm haava tekitanud.

Meenutasin, et kui ma laps olin, sain ma kätte kalamudeli, mida nimetati mingi numbriga elemendiks, sest kalad olid ka elementideks jaotatud. Hakkasin seda sõrmedega uurima, aga see võeti mul käest ära. Leidsin, et niimoodi ei saa lapsed areneda, kui neil asju sõrmitseda ei lasta. Oli üks mees, kes uuris iga masinat nähes põhjalikult selle konstruktsiooni. Tuli välja, et üks tüdruk oli masinauurijast nii vaimustatud, et minu isik ei pakkunud sellele tüdrukule eriti huvi. See mees rääkis sellele tüdrukule, et ta sääske nähes viskas seda kiviga, nii et sääsk vajus vee alla. Aga varsti tuli sääsk vee alt uuesti välja. Mees võttis eesmärgiks treenida ennast sääski niimoodi kividega viskama, et nad enam vee alt välja ei tuleks. Tavaliselt hakkaski see tal korda minema, mille tulemusel ükski sääsk ei saanud teda enam kunagi hammustada. Prügi hulgast leitud detailidest pani mees kokku enda leiutatud sõjaauto. Üks mõõde ei tulnud autol nii välja nagu mees oli tahtnud, mistõttu ta ütles tüdrukule, et see auto ei kõlba kuskile. Aga teised võtsid sellelt autolt mõõdud ja alustasid selle tööstuslikku tootmist. Mina istusin arvuti taga. Mul oli ühel võrguleheküljel kirjas selline e-maili aadress, mida ma harva kontrollisin, aga nüüd tegin seda. Mulle oli paar inimest vahepeal luuletusi saatnud. Üks naine ütles oma luuletuses, et teisi ei huvita need asjad, mis mind. Hakkasin talle vastama, et see on halb, kui inimesi õiged asjad ei huvita. Kaalusin, kas vastata ka luulevormis, aga kirjutasin siiski proosas. Arvuti hakkas piiksuma. Mul ei õnnestunud piiksumisele lõppu teha. Tuli välja, et asi on selles, et seina taga olevas aatomielektrijaamas juhtus avarii. See oli küll väiksem õnnetus kui Tšernobõli oma, aga õnnetus siiski. Naine, kes oli varem olnud masinaleiutajast vaimustatud tüdruk ja nüüd oli juba temaga abielus, hakkas nutma. Masinaleiutaja ise oli tööl. Talle viidi uudis õnnetusest töö juurde. Sealt tuli tagasi teine mees, kes ütles, et masinaleiutaja oli öelnud, et ta ei usu, et tema naine kunagi nutaks.

Üks Isamaliidu poliitik, kes oli hiljuti Isamaliidust välja heidetud, kirjutas, et ta oli lugenud ühte uudist mitmest ajalehest ja ka mõnest blogist. Viimaste hulgas võis ka minu oma olla. Aga mind pani imestama, et ta nii paljusid ajalehti lugeda jõudis. Einselni taheti kuskile ametisse panna. Enamus inimesi oli selle poolt, aga Otepääl valimisliidu "Otepää tulevik" liikmed olid vastu. Asi oli selles, et nad pidasid enda kõige suuremaks vaenlaseks Raidalit ja nad arvasid, et ametisse saades tuleks Einselnist uus Raidal. Tartus tehti ettepanek niimoodi raha kokku hoida, et külvata haljasaladele rohtu. See oli naiivne ettepanek, sest ka rohtu oleks pidanud niitma hakkama, nii et oleks ikkagi tekkinud lisakulutused. Kui rohtu ei oleks niitma hakatud, oleks see väga metsik välja näinud. Seoses ühe välisriigijuhi külaskäiguga oli Emajõe äärde ehitatud käimla. Tartu linn taheti katta avalike käimlate võrguga. Siis oleks inimestel olnud võimalus teel koolist koju mitmest järjest läbi astuda. Läksin koos Kristeriga kodu poole. Mina olin ees, sest ma liikusin hüpetega. Aga siis hakkas Krister kiiremaid hüppeid tegema ja läks ise ette. Minu maja lähedal hakkas Krister teises suunas minema, nii et maja ukseni oli mul ikkagi võimalus esimesena jõuda.

Vaatasime uuesti filmi masinaleiutajast. Ta oli vahepeal pikemat aega kadunud, aga siis ilmus tüdruku ette silinderkaabu peas. Tüdruk ütles talle, et ta on välimuse järgi otsustades lordiks saanud. Mees vastas, et see on see, mis tundub ja kelleks ta võibolla saab tulevikus. Filmis oli meest kujutatud asotsiaalina, aga kuna ta oli de Gaulle, siis teadsin mujalt, et tegelikult oli ta sõjaväelane ja kirjutas sõjateoreetilisi raamatuid, mida ta hiljem ellu hakkas viima. Film läks edasi nii, et mees ütles, et ta tahaks endale maja osta. Tüdruk vastas, et tema vanematel ongi üks müia ja nad kardavad, et esialgne ostjakandidaat lammutaks pärast ostu aiast maja ära. See naine sõitis autoga juhi kõrvalistmel, aga ei vaadanud autopeeglisse, sest islami usk ei lubanud seda. Selle asemel vaatas ta otse selja taha. Seejärel näidati kuidas ta läks koos suure koeraga mehe juurde elama. Helen ütles minu kõrvalistmelt kinosaali rea otsast, et talle meeldib, et sellel koeral kulus naisega samasugusesse vanusesse jõudmiseks täpselt sama palju aega nagu naisel endal.

Üksikul saarel

Ärkan üksikul saarel. Ma ei saa aru, kuidas ma olen siia sattunud, sest viimase asjana mäletan, et olin vanglas. Siis hakkab vihma sadama. Tahaks koju minna, aga meri on ees. Alles nüüd saan aru, et olen endiselt vangis, ainult muutunud režiimiga. Jään ootama, millal mulle hommikusöök tuuakse. Ootan ja ootan, aga kedagi ei tule. Lõpuks järeldan, et vangivalvurid on nälga surnud.

Erinevad ärkamised

Nägin unes, et meie kirjastusel oli raamatupoes oma osakond, kus me müümas käisime. Aga poepidajad panid selle osakonna iga päev varem kinni kui ülejäänud poe. Seal käisid meie juures pidevalt metsloomad. Vaktsineerisin ennast seetõttu igaks juhuks marutõve vastu ja järgmisel aastal uuesti. Meile tehti nakatumise proovid. Minul vaktsiini tõttu nakkust ei olnud. Kuid üks meist oli nakkuse saanud, sest ta polnud ennast vaktsineerinud. Ütlesin, et marutõbi ei ole ravitav ja lõppeb surmaga. Ta toimetati kiiresti haiglasse, et jõuaks veel vaktsineerida. Ta arvas, et haigus võib välja lüia juba ühe minuti pärast. Teda tabasidki mingid krambid. Aga arvasin, et need tulevad ainult hirmust.

Istusime koos külalistega ümber laua. Ühele külalisele tuli mõnesekundiline mobiilikõne. Pille hakkas mulle rääkima, et ma tegelesin magistrantuuris maailma probleemidele lahenduste leidmisega, aga nüüd ei hakka saadud teadmistega midagi peale. Vastasin, et ma ei pea nendest lahendustest Pillele rääkima. Pille ütles, et selle asemel, mida ma peaksin tegema, hakkasin ma internetti ebaturvalisse keskkonda kirjutama. Ta tõi näiteid, millest ma olevat kirjutanud. Ükski näide ei vastanud tõele. Seejuures pritsis ta seina kiselliga üle. Hakkasin seina puhtaks pühkima.

Klaus rääkis ühe spordivõistluse ülekande kohta, et vahepeal seal näidati, kuidas keegi ennast tappis, aga tema ei hakanud seda vaatama. Nüüd näidati sama asja uuesti. Tapmine seisnes selles, et kahe Euroopa Liidu liikmesriigi peaministrid olid samas voodis ja kõhetum tappis paksema ära. Tahtsin kuriteo valgustamiseks laetuld põlema panna, aga mõrvar oli ettenägelikult elektri ära võtnud. Siis olime ühes teises majas ja oli päevavalge. Euroopa Liidu liikmesriikide peaministrid seisid reas ja kartsid mõrvarit, sest sellel oli haamer. Mõrvar lõigi kõik teised peaministrid järjest surnuks, korrutades seejuures: "Kill the people, kill the people, kill the people!" Ainult mina ja veel üks peaminister olime kõrvaltoas ja pääsesime põgenema. Kui me väljas jooksime, pistis mõrvar ka majast jooksu, aga teises suunas. Oli siiski oht, et varsti hakkab ta meid jälitama. Põgenesime võsa vahele, et tal silmist kaduda. Aga võsa vahel oli see häda, et ei saanud nii kiiresti edasi liikuda. Ärkasin üles. Süda kloppis ja tundsin hirmu. Une tagasitulek võttis aega, kuigi tuba oli veel pime.

Oli inglise keele tund. Istusin Eriku kõrval ja kirjutasin tema pealt lünkharjutuse vastuseid maha. Õpetajad selliseid asju ei näe, kui nad just hoolega ei vaata. Mul oli isegi raamat harjutuse endaga kinni. Õigetes vastustes oli kahte vastusevarianti kolm korda järjest. Mõtlesin, et järgmine kord võivad õiged vastused sama mustri järgi paigutatud olla. Vahepeal ma katkestasin mahakirjutamise ja kaalusin, kas ikka sellega jätkata. Lõpuks pani Erik oma vihiku kinni ja ütles, et rohkem maha kirjutada ei saa. Järgmine tund oli kirjandus Volmeriga. Kui jõudsin klassi 307, oli Sander oma jopi minu kohale pannud. Mind nähes võttis ta selle siiski ära. Panin ka oma jopi lauale. Volmer hakkas kirjandeid tagasi andma. Olin kirjutanud kirjandis kirjandi kirjutamisest. Kogu oma kirjandi sisu ma ei mäletanud. Mina olin kirjutanud vihikusse, kõik teised lahtistele lehtedele. Volmer kommenteeris iga tagasiantavat kirjandit. Ta kaebas, et ta ei leia selliseid inimesi, keda ta tahaks. Ta ütles, et kui ta klassis ringi vaatab, näeb ta korralagedust. Sain aru, et selle all mõtleb ta ka seda, et ma ei viinud riideid riidehoidu. Ootasin kannatamatult oma kirjandi tagasisaamist. Ärkasin üles. Olin pettunud, et ma ei saanudki teada, mida ma kirjandis veel olin kirjutanud ja mida õpetaja selle kohta ütleb. Nüüd oli juba valge.

Üks Lõuna-Aafrika parlamendiliige oli Lõuna-Aafrika riigi loomiseni elanud Hollandis, kuid siis kandideerinud sealsesse parlamenti. Nägin fotot, kus ta istus koos perega oma Hollandi kodus ja vaatas televiisorist uudist oma valituks osutumise kohta. Tal oli rõõmus nägu ja pikad hallid juuksed. Aga nüüd oli aeg edasi läinud ja viigide partei hakkas tema parteid parlamendist välja tõrjuma. Läksin seal hoones mööda koridori edasi. Tahtsin laenutada hoidlast nahkrulle, aga väljas olid sildid ainult pärgamentrullide ja segarullide kohta.

Kes on hull?

Ükskord ütles üks arst televiisoris, et kui keegi kuuleb Jumala häält, tuleb teda ravida. Päris nii ei saa siiski öelda, sest see on usuvabaduse piiramine. Mis siis, kui tuleb välja, et kõneleski mõni jumal? Ma pole kuulnud, et president Bushile oleks mingi diagnoos pandud, kui ta väitis, et käske selle kohta, millist riiki rünnata, annab talle Jumal. Psühhiaater Jungi mälestustest ei saa ma täpselt aru. Tõlgitud on, et ta nägi nägemusi, aga pole aru saada, kas need olid unenäod või ärkvel olles. Kui see oli unenägu, kuidas ta siis mõõtis, et see kestis tund aega? Veel vestles ta oma sisehäältega. Ma kujutan ette, et kui mõni tavaline inimene enda kohta sama juttu mõnele teisele psühhiaatrile rääkima läheb, saab ta kohe psühhoosi ehk raske vaimuhaiguse diagnoosi. Jung diagnoosis endal ainult neuroosi ehk kerge vaimuhaiguse. Ja mitte sisehäälte pärast, sest neid arvas ta esinevat igal inimesel.

Sõimusõnad. Vana video.

Nägin unes, et hakkasin luuletusi kirjutama. Sissejuhatuseks kirjutasin, et ma võin küll uduseid luuletusi kirjutada. Seejärel kirjutasin kiiresti mitu tükki valmis. Külla tuli Oudekki. Ta istus arvuti taha, küsides, kas arvutis neegritest on kirjutatud. Ütlesin, et on küll. Oudekki hakkas otsingumootoriga otsima. Kahjuks selgus, et minu luuletuste sissejuhatav lause jääb ka nähtavale. Oudekki sisestas otsingumootorisse neegrite kohta kasutatavaid sõimusõnu, sealhulgas selliseid, mida ma varem kuulnudki ei olnud. Ütlesin talle, et ta ju ise õpetab uusi sõnu. Ta leidis Kristeri kirjutatud teksti, kus oli neid sõnu kasutatud. Ta ütles, et väga hea, nüüd saab Kristerit karistada. Palusin, et ta ei karistaks, sest Krister tegi alati nalja, muud ta eriti ei teinudki. Krister ei kirjutanud kirjandit mitte nii, et oleks võimalikult hea kirjand, vaid nii, et oleks võimalikult naljakas. Mu enda kirjandid olid tegelikult ka seda moodi, aga Kristeri omad veel rohkem. Olime Pille toas. Sinna tuli ka koju jõudnud Pille. Oudekki hakkas ära minema. Enne väljumist näitas ta veel, mis ta riiete peale on kirjutatud. Seal oli kirjas, et talle antaks andeks, et tal täna sügissemestri eksam ebaõnnestus. Mingi teine asi tuli ka andeks anda, aga seda ma ei lugenud. Igatahes sai selliseid riideid kanda ainult üks päev. Pärast küsis isa mult, et kes mul täna külas käis, ta oli kuulnud, et keegi käis. Ta pakkus välja kaks vale nime, mida ma eitasin. Kolmandaks küsis ta, et kas see oli mõni Pille sõbranna. Rohkem ma ei tahtnud vastata. Sellest tekkis tüli.

Veel nägin unes, et mulle anti ülevaatamiseks ühe õppevahendi käsikiri. Tegin sinna hulga sisulisi parandusi ja esimesse lõiku veel rohkem stiiliparandusi. Viimane märkus, mis ma kirjutasin, oli selle kohta, et käsikirjas oli öeldud, et Nõukogude aja õppimine on lõbus. Kirjutasin lehe pöördele märkuse, et massirepressioonid ei tohi lõbusad tunduda. Isa kirjutas omalt poolt veel ka kaks märkust. Ema kiitis, et isa oskab väheste märkustega läbi ajada. Klaus rääkis inglise keeles, mida ta sellest käsikirjast arvab. Kui ta mõnda ingliskeelset sõna ei teadnud, kasutas ta selle asemel saksakeelset. Olin kogemata lõhkunud teiste lõhedega konstruktorist ehitatud maja. Nüüd katsusin seda taastada. Kõige lõpus tuli maja ruumist välja kanda. Kartsin, et kui ma seda tegema hakkan, võib see kokku variseda. Siis anti käsikirja parandamise eest 200 krooni. Ema küsis, kas anda sellest suurem osa mulle või Klausile. Ütlesin, et loomulikult mulle. Emale sai Klausi osa töös tunduda sama suurena ainult sellepärast, et talle meeldivad Klausi luuletused rohkem. Klaus rääkis Paide õues, kui halb see oli, et Paide vanaema ei jaksanud meid omal ajal tööle panna. Mina seda nii halvaks ei pidanud. Paide vanaema ise rääkis, et me oleme siin majas mõndagi teinud - ise poleks ta osanud näiteks mänguautomaate sisse panna. Toomas vastas, et arvutid viime me ära sõites kaasa. Saabus aeg magama minna. Klaus ütles, et Toomas tuleb panna mõne pereliikme juurde, sest võõraste juures ta muutub rahutuks. Ta kartis veel, et Toomas läheb öösel koos fidžilastega hulkuma. Nii juhtuski. Ta läks sõtta kaasa. Sealt saatis ta teate, et Eesti peab võitma. Järgmine kirjalik sõnum algas sõnadega "Anna andeks" ja lõppes ühe rallisõitja nimega. See oli lause arvutimängust. Algas ülekanne sellest, kuidas Toomas sõidab oma autoga vaenlase auto järel ja tulistab seda kiirtega. Kõik oli muidu täpselt nagu arvutimängus, aga Toomas oli vist unustanud, et sel korral on vahe selles, et asi toimub päriselt. Ees põgenev auto tulistas pealegi vastu. Hommikul tuli Toomas tagasi ja ei saanud oma magnetkaardiga öömajja sisse. Ta küsis valvelaust keeruliste sõnade abil uue kaardi. See oli video ajast, kui Toomas oli veel väike. Praegu tehtavas filmis enam niimoodi tehnoloogiaga ei edvistataks. Video oli tehtud maleturniirist, kus me kõik olime veel lapsed. Praegu oli mängude vaheaeg. Igaüks rääkis midagi huvitavat. Tuli kiila peaga Toomas Õ., kes ütles vaikse häälega, et ta soovitab kõigil süia otsida, sest seda ei saa enne uuesti kui järgmisel suvel. Järgmise suve all mõtles ta nähtavasti õhtusööki. Vahepeale oli seega kavandatud nii palju üritusi, et lõunasöögi ja õhtusöögi vahel ei jääks söömiseks aega. Ta oli selle informatsiooni saanud arvatavasti treenerilt edasiütlemiseks. Läksime teise ruumi, kust leidsimegi kaetud laua. Hakkasin endale toite ette tõstma. Mäletasin, et võtsin natuke igat erinevat toitu, aga praegu oli mul nii väike taldrik, et sinna mahtus ainult kolme toitu.

Vanglas

Ärkan vanglas. Tean, et pean sealt 10 aasta pärast välja pääsema. Aga ma ei saa aru kuidas, sest kongil ei ole ust ega akent. Otsustan selleks ise seina sisse augu uuristada. Kui olen tund aega uuristamisega tegelenud, tõmmatakse ruumil lagi pealt ära ja öeldakse, et põgenemiskatse eest pikendatakse minu karistusaega veel 10 aasta võrra. Lagi tõmmatakse peale tagasi.

Kahtlased sõidukid. Matemaatika ja ajalugu.

Nägin unes, et istusin V. Kassile kuuluvasse bussi, mis pidi mind viima Tallinna. Aga sõidu ajal muutus bussisiltidel nimi "Tallinn" nimeks "Riia" ja buss keeras hoopis Riia poole. Kassi röövliperekond oli nimelt kindlustunud ainult Riias, üks teine perekond Tallinnas.

Teises unenäos kõndisin läbi linna. Minu suunas sõitis veoauto, millega veeti trükikojast "Postimeest" laiali. Paistis, et ta tahab mind alla ajada. Ma ei teadnud, kas üle Eesti veetaks laiali veel ka selline "Postimees", millega on inimene alla aetud. Läksin üle tee teisest kohast kui olin esialgu kavatsenud, et auto käest pääseda. Auto jäi manööverdades puude vahele kinni. See pandi uudistesse. Uudis tuli kahes kohas jutuks. Mõlemas kohas teadsid rääkijad, kes autojuht on. Mõtlesin, et kõik Tartu inimesed peale minu tunnevad kõiki teisi Tartu inimesi. Nad räägivad üksteisest, aga mulle ei jää neist juttudest midagi meelde. Kui ma ise mõnda inimest tunnen ja temast räägin, tunnevad kuulajad aga alati ise ka seda inimest. Sellest, et ma kedagi ei tunne, on see kasu, et siis ma saan kirjutada erinevalt teistest üldistavaid artikleid, hakkamata seejures konkreetsetele inimestele mõtlema.

Oli matemaatikatund. Kristina vastas tahvli ees. Ta kirjutas vihikust tahvlile ülesannete vastused. Viimane ja eelviimane vastus olid tal vahetuses. Selle peale Sander naeris ja ütles mulle, et järelikult on Kristina kellegi pealt maha kirjutanud. Mina ütlesin, et ta rääkis ju teooria ka ära. Sander arvas, et see ei loe, Kristina on lihtsalt teooria pähe õppinud. Õpetajale hakkas ka asi kahtlane tunduma ja ta käskis Kristinal lahenduskäik ette lugeda. Kristina nimetas lahenduskäigus kasutatud arvu 200 000. See oli nähtavasti täiesti laest võetud arv, sest seda kuuldes pani õpetaja talle kohe kahe.

Olin avaldanud üle-eestilises ajalehes naljaartikli. Samasugust artiklit kooli ajalehes ma avaldada ei saanud, sest seda lehte tegi üks õpetaja ja õpetajate arvates oleks selline artikkel olnud kohatu. Pidi teadma, kuidas kooli lehele kirjutada. Peep ei saanud seal üldse midagi kirjutada, sest tal olid nii halvad hinded, et õpetajate arvates poleks tema avaldamine olnud kohane. Mul ka kõige paremad hinded ei olnud, aga mul oli muid väljapaistvaid saavutusi. Tegin teist korda ülikooli Eesti uusaja eksami, mida olin varem teinud teisele õppejõule. Vastates oleks ma võinud jätta need asjad, mida ma ei tea, rääkimata, öeldes, et ma olen neid juba varem õppinud. Õppejõud vaatas peale vastamist minu konspekti ja hakkas mind kiitma. Mul olid igale reale äärejoone taha selle rea aastaarvud välja kirjutatud. Õppejõud rääkis, kui õigesti ma tegin, et ma ei hakkanud vaatama, et seda ma selgeks ei saa, vaid hakkasin rahulikult aastaarve välja kirjutama. Ma ei hakanud talle ütlema, et pärast kirjutasin ma need veel teisele paberile ka ümber. Õppejõud ütles, et need asjad jäävad mulle elu lõpuni meelde. Ma ei hakanud ütlema, et ma olen need juba ära unustanud. Peep vaatas ka minu konspekti. Ta pani tähele, et mul pole kõiki asju üles kirjutatud. Rääkisin talle, et ma kirjutasin lühendatult ja lugesin üle nii väikse ajavahemiku järel, et siis tuli kirjutatut nähes veel kõik muu meelde. Pärast ei ole seda enam kunagi vaja. Peep luges minu käekirjast vaevaliselt välja lause "siia ja sinna." Alguses ma ei mäletanudki, mida see tähendab, aga siis mulle tuli meelde, et ühe poliitiku seisukohad liikusid siia ja sinna. Aasta 1922 kohta rääkisin Peebule, et siis oli õnnetus programmeeritud. Helen hakkas viimases pingis naerma, nagu oleks minu jutus midagi vale olnud. Peep küsis ka selle üle. Seletasin nüüd pikemalt, et aastal 1922 arvasid kõik, et asjad on hästi, aga tegelikult oli õnnetuse saabumine juba Versailles' rahuga programmeeritud.

Töötempo kiirendamine

Võtsin malekella. Panin selle ühe poole mõõtma päevas põhitööle kulutatud aega, teise poole töötamisse jäävaid vaheaegu. Nii tegin põhitööd nii kauem kui ka kiiremini kui ma muidu oleks teinud. Lisaks sain teada täpsed statistilised andmed.

Lõputu loss. Valimised. Reis Ameerikasse.

Nägin unes, et jooksime lõputult suures lossis. Võibolla see lõputult suur ka ei olnud, sest oli võimalik näha kolme selle külge. Välisukse lähedal lauas küsis Särgava, kas ühte laulu veel esitatakse või on võetud selle asemele teine laul, sest nende sõnade ajakohasus on vahetunud. Olin kuningatütar. Ma ei tohtinud välisuksest välja minna, aga läksin siiski. Seal oli vaatepilt muutunud ja ähvardasid ohud. Seejärel põgenes kuningatütar lossis mööda koridore jälitajate eest, nagu oli varemgi tehtud. Lossi alguses olid kõik koridorid juba läbi põgenetud. Aga mõtlesin, et see ei pea põgenemisvõimalustele lõppu tegema, sest ei pea põgenema järjest kaugemale, vaid võib ka juba läbitud kohtades tiirutada.

Teises unenäos loeti kokku Riigikogu valimistel antud hääli. Oli juba näha, et roheline erakond sai palju hääli. Selle peale lisasin sellesse nimekirja oma kandidatuuri ka mina, et võibolla saan siis Riigikokku. Aga varsti ma mõtlesin, et mulle antavad hääled lähevad raisku, sest minu kanditatuur pole ametlikult registreeritud. Seetõttu võtsin oma kandidatuuri tagasi. Hakkas paistma, et rohelised saavad veel rohkem hääli kui eelmisel korral Res Publica. See tegi neid murelikuks, sest ei tahetud, et liiga palju mitte piisavalt tarku inimesi võimu juurde pääseks.

Mind kutsusti reisile Ameerikasse. Ütlesin, et võibolla ma hakkaksin lennukis oksendama. Kindlalt ma ei teadnud, sest polnud varem lennanud. Mind rahustati selle peale, et kõik oksendavad. Ma oleksin tahtnud Ameerikas käia, kuid ei tahtnud lennata. Pille rääkis, et on väga tähtis praegu Ameerikas käia, sest Ameerika kaupade läbimüük on vähenenud ja Ameerika tuleb uuesti käivitada, et ei puhkeks ülemaailmset majanduskriisi. Vastasin, et Klaus ütleks selle peale, et kui Ameerika majandus käivitada, siis jääb maailma loodus seisma. Mõtlesin, et Ameerikas ei oskaks ma oma aega sisustada. Kõige parem oleks seal olla raamatupoes, aga poes ei saa raamatutele nii hästi keskenduda. Veel mõtlesin, et kui mitu pere liiget korraga lennukiga alla kukub, on see suurem õnnetus kui see, kui kukuks ainult üks. Otsustasin, et ma ei lähe. Üks inimene oli öelnud, et ta reisib ainult laevaga, mitte kunagi lennukiga. Aga leidsin, et laevad sõidavad aeglaselt ja seal võib reisi ajal igav hakata. Hommikul läksin teise tuppa, et raadiot mängima panna. Seal nägin oma klassi, mis oli Ameerikas. Mult küsiti, kas ma tulin siiski ka Ameerikasse. Vastasin, et ei, ma olen Eestis. Sinna lauda tulid ka Tristan ja Krister, kes olid samuti Ameerikasse minemata jätnud. Üks neist ütles, et minemata jätjad kaotasid Ameerikas tohutult populaarsust. Teine vastas, et Eestis ka. Selle peale hakkas klass naerma, sest ei olnud selge, kus Tristan ja Krister tegelikult on.

Kavandatakse repressioone

Üleeilses lehes oli veel selline hirmutav uudis, et tahetakse hakata võtma kinni võimalikke tulevasi kurjategijaid enne kui nad kuriteo sooritavad. Kui see teoks saab, ei saa inimene ise enam kuidagi tõestada, et ta poleks kuritegu sooritanud. Tegelikult on see juba Hitleri ja Stalini ajal olnud. Võeti kinni juudid ja kulakud, sest oli põhjust arvata, et nad on potentsiaalselt režiimile ohtlikud. Enne rahvahääletust kaitses meid põhiseaduse paragrahv, et inimest ei tohi pidada kuriteos süüdiolevaks enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Kuid see võidakse nüüd alati mõne euromäärusega tühistada, juhul kui seda pole juba tehtud.

Kuplid. Pildistamine. Rahataotlus.

Nägin unes, et liikusime linnas ja võitlesime. Eesmärk oli teiste klaaskuplid puruks lüia. Sellega sain hakkama mina, sest mina olin lugenud raamatust, kuidas seda teha. Seejärel sõitsime rongis. Kuigi kuplite purustamine oli reeglitega kooskõlas, hakkasid teised mult nüüd nõudma, et ma nende kuplid välja maksaksin. Oleksin seda nende rahustamiseks teinud, aga mul polnud nii palju raha, et maksta kõigile. Teised tahtsid ka üksteist hävitada. Osad neist läksid rongist maha, kus hakkasid üksteisele raskeid kehavigastusi tekitama. Varsti olin paigal seisvas ruumis. Sinna tuli üks mees, kellega olin varasemal eluperioodil kokku puutunud, kuid keda ma vahepeal tükk aega näinud ei olnud. Nüüd ta tuli otsejoones mulle kallale. Viskasin ta läbi seinas oleva pilu välja. Sinna tuli joonistamisõpetaja, kes hakkas meiega rääkima justkui räägiks ta muinasjuttu. Ta kasutas oma jutus lühendit "laipäästmine", mis tähendas "laste päästmine". Täht i oli lühendisse niisama pandud.

Seisime foto tegemiseks kolmekesi reas. Ühel hetkel sain aru, et minust paremal seisev mees seisab seal ainult pettuseks, tegelikult tema pildile ei jää, vaid pildistatakse mind ja minust vaskul seisvat tüdrukut kahekesi. Pildistaja pildistamise järel naeris, et mina olin soovitanud tal selle tüdrukuga abielluda. Pildistaja arvates pidin ma seda ise tegema. Läksime edasi. Vaatasime, et me õigest majast mööda ei läheks. Leidsimegi selle üles. Sealt tahtsime osta süia. Mul hakkas unenägu ära lõppema, aga selle uuesti käivitamiseks tegin voodis lamades liigutusi, mida oleksin pidanud tegema poes. Mul sai raamat läbi. Raamatu lõpus võeti veelkord kokku, kuidas see tüdruk minu juurde jooksis. Arvustaja kirjutas, et raamatu autor muutis raamatu lõpus liigutused kombitavaks. Selle põhjal sain ma aru, et liigutusi ei olnud lugedes hakanud tegema mitte ainult mina, vaid tekst oligi kirjutatud selle arvestusega, et kõik lugejad neid teeksid.

Kirjutasin Tallinnasse saatmiseks avaldust, et mulle maleturniirist osavõtu eest raha makstaks. Olin kahel korral juba varem sellise avalduse kirjutanud, aga mulle siis ei makstud. Nüüd mõtlesin, et maksmata jäeti arvatavasti sellepärast, et vaadati, et mul on nii madal reiting, ja mõeldi perekonnanime nähes, et ma olen mingi kirjanik, kes malest midagi ei tea. Seetõttu leidsin, et sel korral tuleb juurde kirjutada, et kuigi reitingu järgi võiks arvata, et mul on teine järk, mängin ma vahel meistrikandidaadi tugevusega. Oleksin lisanud näiteid, kellega ma võiduseisust viigi olen teinud.

Soome otsus. Välismaal elamine.

"Postimehe" andmetel kiitis Soome parlament heaks Euroliidu põhiseaduse häältega 125 poolt, 39 vastu, 4 erapooletut ja 31 mittehääletajat. Vajalik olevat olnud kahe kolmandiku saadikute nõusolek. Kuid kui nende arvude põhjal protsenti arvutama hakata, siis selgub, et nõusoleku andis vaid 62,81 protsenti! Mis siis ikkagi juhtus? Asi oleks seletatav sellega, et vajalik oli kahe kolmandiku hääletamisel osalejate heakskiit. Siis jääb arusaamatuks, miks nii paljud ei hääletanud. Võrgust leiaks arvatavasti selgemat informatsiooni. Aga ma ei pea jaksama kõike otsida.

"Eesti Päevalehes" kutsuti üles inimesi rohkem välismaal elama, sest see muutvat nad loomingulisemaks, nagu näitavat teaduslik uuring. Kirjelduse järgi tundus siiski, et selles uuringus võis olla see viga, et võrreldi inimesi, kes on välismaal elanud nendega, kes ei ole, aga ei ole selge, et oleks uuritud sama inimest enne ja pärast välismaal elamist. Ja kui uuritigi, siis võis muutus tulla ka lihtsalt vananemisest. Isikliku kogemuse põhjal ütleks, et kui minu looming on unenäod, siis kodus asjadesse süvenedes näen rohkem unenägusid kui ringi reisimise ajal. Võib oletada, et reisi järel muutuvad siiski unenäod koju tagasi tulles saadud kogemuste mõjul rikkalikemaks. Kuid kodus on siiski nii palju mugavam olla, et välismaale ma ei kipu. Artiklis toodud eeskuju pole pealegi mingi eeskuju - näitena oli toodud, et Peeter I peale välismaal elamist oskas paremini Eesti vallutada. Minu meelest oleks parem, kui ta siia tapma poleks tulnud.

Arvude võrdlemine

Mida tehti unenäos maja ees, seda ma enam ei mäleta. Majja sisse minnes tuli hakata lahendama füüsika ülesannet. Kahe liitmis-lahutamistehte järel sai selgeks, et ülesandel ei olegi lahendust, sest nulliga ei saa jagada. Edasi oli matemaatikatund. Madis tegeles tagapingis muude asjadega, aga õpetaja kutsus ta korrale. See oli ebameeldiv üllatus, sest tavaliselt ei olnud see õpetajal kombeks. Küsisin Reeda käest, kas kaks arvu võivad kunagi olla täpselt ühe suured. Reet hakkas sellepeale teistele midagi rahvaarvudest rääkima. Nüüd sain aru, et rahvaarvud võivad küll ühe suured olla.

Teises unenäos ostsin raamatupoest tablette. Neid oli igas reas valge paberi sees viis tükki, lisaks kuues rohu mõju tasakaalustamiseks. Vaatasin algul, et nende tablettide kasutusaeg on juba läbi, kuid siis nägin, et olin ajanud segi kuupäeva ja aastaarvu. Kodus avastasin, et meil on jälle teeseen. Vahepeal polnud ema selle eest hoolitseda viitsinud, aga nüüd siis jälle viitsis. Küsisin emalt, kui kaua see meil juba on. Ema vastas, nagu oleks see meil juba ammu. Aga kui ma küsimust imestunult kordasin, siis selgus, et ta oli esialgsest küsimusest valesti aru saanud. Nüüd ütles ta, et see on meil alates eelmisest päevast. Märkasin, et nõudepesu käsn on pliidil kärssama läinud ja ajab mürgist suitsu. Hakkasin seda ära võtma ning samal ajal hüüdma, et aken lahti tehtaks, ja inglise keeles, et kutsutaks varakantsler. Aga mürgiaur oli juba nõrgaks teinud ja akent enam avada ei jaksanud.

Avaldused

Mult küsiti, kas avaldus on ka avaldamine. Mõnes mõttes ikka on. Üks näide:

AVALDUS
Avaldan saladuse, et soovin saada stipendiumi.
Üliõpilane

Piiri lähedal

Nägin unes, et Tiiu oli oma blogisse riputanud pika teksti, milles olid nimed Sisi ja hulk araabiapäraseid, mis mulle midagi ei öelnud. Kirjutasin kommentaariks, et ma ei saa sellest sissekandest aru. Ta vastas, et ta kirjutab ju samadest jumalatest, kellest mina oma luuletustes aastal 1984. Rääkisin emale, et mina ei ole selliseid luuletusi kirjutanud. Iseasi, kui Tiiu tahtis öelda, et minu tolleaegsed tegelased on tegelikult samad, kes tema tegelased teise nime all. Mõtlesin, et võiks talle saata Tõnu väiksena välja mõeldud luuletused Fin-Faasist, sest need oleks ka justkui jumalale pühendatud. Ja ma võiksin oma blogis avaldada oma luuletusi aastast 1985. Aastal 1984 ma veel luuletusi ei kirjutanud. Vaatasin Enekesest maailmakaarti. Seal olid Portugalist ja Tšiilist läände joonistatud hiigelsuured saared, mida seal tegelikult ei saanud olla. Hoiatasin teisi, et seal on maismaa värvi värvitud kogu saarestik, sealhulgas saarte vahele jääv meri. Võibolla see oli nii ainult ühes Enekese köites. Teistes võis õige kaart olla.

Teises unenäos roomasin koos Lauri K-ga Eesti-Vene piiril. Ta rääkis, millised ohud ja nõudmised seal on. Küsisin, kas mina ei tohi selles kohas olla. Ta kinnitas, et ei tohi. Selle peale hakkasin üksi Eesti poolele tagasi roomama. Vastu kõndis kontroll. Mult küsiti, kas mul ikka on topelttaskud, mis on seal nõutavad. Mul ei olnud, kuid mul lasti siiski oma teed minna. Kõndisime mitmekesi läbi metsa. Räägiti, et mis siis saab, kui venelased tulevad üle piiri, teevad mingi sigaduse ja pärast lähevad oma poolele tagasi, öeldes, et nad pole siin käinud. Sellele vastati, et Venemaa on veel viisakas, aga Ameerika vallutatud riike ainult röövib, nii et need ei saa mingit majanduslikku kasu. Mina arvasin, et Venemaa hakkab ka selles suunas liikuma. Meist sõitis mööda rong. Pugesime selleks ajaks peitu, sest oli oht, et rongi akendest tulistatakse. Järgmiseks sõitis mööda raudteed tank. Jooksime mäest alla, et meid näha ei oleks. Tank aga tuli ühe hüppega ka mäest alla. Jooksime mäest üles tagasi, arvestusega, et tankil on mäest üles tulla raskem ja see võtab tal aega. Vaatasime, kuhu puude või põõsaste vahele kaduda. Läksime joostes, aga ei põrganud vastu puid. Mõlemad minu kaaslased läksid varsti tanki suunas tagasi, sest nad olid midagi maha unustanud. Mina jooksin edasi. Metsas seisis sõdurite ahelik väljasirutatud püssidega. Möödusin neist lähedalt, aga selja tagant, nii et nad mind ei märganud. Läksin ühe maja juurde, et sealt süia küsida. Kohale jõudes nägin, et selle uksenupud koosnevad leivaviiludest. Mõtlesin, et kui ma ühe viilu keskelt ära võtan, ei pane seda arvatavasti keegi tähele.

Kaks luuletust

SININE SITIKAS

- Sinine sitikas, mis sa seal teed?
- Moodustan liigikaaslastest keed.

- Sinine sitikas, mis sa sest saad?
- Saavutan selle, et kee piirab maad.


KORD MINNA VÕIKS

Kord minna võiks me liikvele,
kuid see tooks valu liikmele.
Mis asja me siis liikleme?

Kord minna võiks me edasi,
kuid kõik jääks maha sedasi.
Miks kokku ta siis vedasin?

Kord minna võiks me matkale.
Kuid kas me ikka hakkame?
Ehk elamast seal lakkame.

Kord minna võiks me marjule,
sest siis saaks metsa varjule.
Kuid vaevalt me seal harjume.

Kord minna võiks me sõdima,
kuid see toob ihhu võbina.
Las päästab parem tõbila.

Kord minna võiks me taevasse.
Kuid kes siis trügib laevasse?
See viia võiks meid vaevasse.

Kord minna võiks me põrgusse,
kui usk on kadund kõrgusse,
kuid nõuaks sarvi-sõrgu see.

Kord minna võiks me laadale,
kuid pigem sind me saadame
ja ennast sellest taandame.

Kord minna võiks me reisile,
kuid saates sinna teisi me
ju seni paigal seisime!

Viis unenägu

Nägin unes, et olime külas majas, kus elavad lapsed olid pikka aega ajalehte teinud, milles nad avaldasid järjejuttu. Neil oli ka muid sarnaseid asju. Põhiliselt tegid neid üks poiss ja üks tüdruk. Varem ma olin neid kadestanud, et nad nii palju kirjutanud on, kuid nüüd olin ma neist eeskuju võtnud ja kirjutatu hulgaga neile järele jõudnud. Nüüd olid nad jõudnud vanusesse, kus järjejutu teema muutus ebameeldivamaks. Läksime ühe elumaja kõrgele korrusele. Selle aknast paistis teine sama kõrge maja, aga mitte vahepeale jääv 5-korruseline maja, sest see oli selleks liiga madal.

Hitler istus vangis. Talle pakuti võimalust olukorra kergendamiseks, aga ta ei võtnud seda vastu, jäädes ootama oma aega. Lõpuks ta põgenes vanglast. Selleks oli ta jälginud tähelepanelikult vangivalvurite vedelikke ja nende eeskujul teinud endale vedeliku, mis muutis teda tillukeseks. Tillukesena läks ta ühe oma endise kaasosalise vaiksel nurgal asuvasse majja. Ta luges seal, mida kaasosaline vahepeal kirjutanud on. Ta ei olnud kindel, kas näidata ennast kaasosalisele tillukesena või muutuda enne suureks.

Vaatasin ajalehest füüsikaolümpiaadi tulemusi. Toodud olid kõikide osavõtjate nimed. Algul vaatasin, et osalenud on ka Madis J., seega saab ülikooli ajal veel ka olümpiaadil käia. Kuid siis nägin, et see oli hoopis keegi Mait J., kes oli arvatavasti tema noorem vend. Kordasin Toomale juttu, et nägin unes, kuidas laste ajaleht läks vanemaks saades kehvemaks. Hakkasin rääkima ka teist unenägu, mille kohta ütlesin, et tegelikult juhtus see võibolla ärkvel olles. Üks naine oli öelnud, et teda ei pandaks rohelise erakonna nimekirjas esimeseks naiseks, vaid tõstetaks tahapoole, sest see olevat naistele häbi, kui esimene naine vähe hääli saab. Kommenteerisin, et huvitav, et ta ei mõelnud, et naistele on veel suurem häbi, kui tema asemel muutub esinumbriks keegi veel suurema järjekorranumbriga kandidaat, kes saab veel vähem hääli.

Möödusin postkastist. Hakkasin sealt asju välja võtma. Neid oli seal enneolematult palju. Koukisin välja järjest uusi asju. Varsti ei mahtunud need enam mulle kätte ära ja panin nad maha. Põhiliselt oli kasti topitud reklaame, mis mind ei huvitanud. Aga ühe ümbriku peale oli kirjutatud minu nimi. Seda jäin ainukesena lähemalt vaatama. Aga minu huvi kadus ka selle vastu, kui nägin, et kiri on mulle kui maleklubi liikmele.

Joosti läbi saali või üle väljaku, mille ääres põles lõke. Sündis plaan hajutada tuli üle saali, nii et jooksjad peavad tulede vahelt läbi pugema. Näha oli ka ohtlikke hiina jõumehi. Saali lõpus andsin naisputkapidajale taskust hunniku paberrahasid. Vastu sain ainult ühe koogitüki. Läksin teise putka juurde. Selles oli naine, kes tundus olevat noor. Ta küsis mult, kas ma ostan midagi. Vastasin, et mul sai raha otsa. Ta ütles, et siis teeb ta mulle ise välja. Hakkasime selleks minema uuesti selle putka juurde, mille juurest ma olin tulnud. Järgnevalt kõndisin ringi väiksemates tubades, kus oli paljaid inimesi ja voodeid.

Riimine hommik

Kõik asjad seal, mida näeb minu silm,
on udused, ja pilves on ilm.
Mis sest, et mul on prillid ees,
ma liigun ikka udu sees.
Ja kostab üha undamist,
mis soodustaks ehk uinumist,
kui poleks juba maganud.
On unenägu taganud,
et nüüd saab saaki jagada.
Kõik võivad portse krabada.

Nõidputukad

Nägin unes, et aknal ajasid juttu kaks putukat. Üks neist hakkas nõiduma. See muutis tuppa tulnud Uku Masingu natukeseks ajaks liikumatuks. Masing arvas, et tal endal õnnestus kogu maailm natukeseks ajaks liikumatuks muuta. Kuid see ei olnud nii, sest sel ajal need putukad liikusid küll. Lamasin voodil ja mulle hakati rääkima rahvajutte, et hoida elus rahvaluule traditsioone. Jutud rääkisid erinevatest imetegudest. Neid oli huvitav kuulata, aga tundsin, et traditsioonide edasikandmiseks ma neid ise edasi rääkima ei hakka. Juttude rääkimise juurde kuulus ka see, et nende kuulamiseks kogunesid inimesed metsa, seal pidid kaks neist riided seljast võtma ja keegi pidi surma saama.

Luuletus narmastest

Mis sul viga narmendada,
riideserva narmastik.
Narmaid rohkem veel kui varbaid,
kuigi suur on varvastik.

Narmendagae, narmendage,
riideservad armetud.
Narmaid siis vaid harvendage,
kui on narmad kardetud.

Neli unenägu

Nägin unes, et nimetati ühe kirikuõpetaja nime. Ma ei teadnud temast eriti midagi, aga rääkisin, et ta elab Virumaal, tundub rääkivat paremini kui kirjutab ja ühe unenäo andmetel on Eesti tähtsuselt teine-kolmas politseinik. Kui ta kandideeris presidendiks Isamaliidu esindajana, võivad unenäo andmed õiged olla. Presidenti valiti kahe kandidaadi vahel, tema oli sel juhul varuisik Isamaliidu kandidaadi kohale. Teine kirikuõpetaja rääkis Meelva talu kohta, et tema ehitas selle üles, aga nüüd seda talu enam ei armastata. Sellega ta mõtles, et meie pere ei ole seda korda teinud. Me ei öelnud selle peale midagi.

Sain teada, et üks maleklubi asub Ülejõel tänaval, mille nimi on Metsa tänav. Kui sinna läksin, siis nägin, et selle puuduseks on, et seal on ainult üks wc suure maja peale, nii et selle ukse taga peab järjekorras ootama. Sven rääkis, et tema elab selles majas ja saab ainukesena kodus käia, sel ajal kui teised klubis istuvad. Vihmand ütles mulle, et vaatas oma märkmetest järgi, et ma olen talle öelnud, et tahan temaga välkmatši mängida. Küsisin, millal ma seda ütlesin. Ma võisin seda teha ajal, kui ma sageli klubis mängimas käisin.

Tartu raudteejaama sõitis riigi tekke päevil rong, mida inimesed kommunistlikuna tervitasid, öeldes, et nüüd saab palju ajupesu. See tähendas, et sõna "ajupesu" ei olnudki tol ajal negatiivse tähendusega. Nüüd taheti ümber lükata ajaloo andmeid Tartu vallutamise kohta 24. veebruaril. Varem oli räägitud, et raudteejaamast mindi meie kooli, kus toimus lahing hoone pärast. Nüüd püüti näidata, et inimesed läksid sinna hõredalt väikeste rühmadena ja astusid sealt niisama läbi. Kui olin jõudnud koolimajja, mõtlesin, et otsustav lahing toimus viimasel korrusel kui viimses vastupanupunktis. Küsiti, kas 24. veebruar on üldse ajaloo teema, kas mõni ajaloolane on seda üldse uurinud, nii et saaks edasi uurida. Ütlesin huuli avamata, et selle kohta on küll olemas Vahemetsa raamat aastast 1988, aga seda on parem mitte lugeda. Mõtlesin, et midagi peaks veel kirjutatud olema, aga mul ei tulnud täpsemalt meelde.

Nägin, et Tartu rahu kohta on raamatu kirjutanud ka Jürgen. Selle raamatu olin ära unustanud ja polnud seda lugenud. Nüüd nägin, et see oli ilmunud aastal 1990, kui Nõukogude võim ei olnud veel päris läbi, mis sundis mõnest asjast natuke ettevaatlikumalt kirjutama. Järeldasin, et sellepärast mõned ongi arvanud, et Jürgen on endine kommunist. Raamatus oli kirjutatud, et Eestile soovitati neutraalsust, aga ta otsustas siiski astuda NATO-sse, et mitte julgeolekust ilma jääda. Mõtlesin, et imelik, et Rootsis soovivad kõik neutraalsust, aga Eestis on enamus neutraalsuse vastu. Raamatu arvustaja oli kirjutanud, et Eestile said esmatähtsaks langid. Algul mõtlesin, et selle all on mõeldud Rein Langi, aga seejärel tundus, et jutt käib metsa väljaveost Venemaale. Tuppa tuli Henn mingeid asju võtma. Üks vanem inimene kiitis, et Henn on töökas, lisades, et ta tahab, et teised ka oleksid. Ta ütles seda hästi valju häälega, et mina seda läbi poolune kuuleksin. Töökamaks muutuda ma ei tahtnud. Hakkasin vihast puhkima. Kui olin neli korda puhkinud, muutsin hingamise jälle vaiksemaks. Mõtlesin, et peaksin Helinale teatama kõigi Tartu maleklubide asukohad. Ühe poisi käsi oli olnud minu suu lähedal. Nüüd näitas ta käe pealt minu hambajälgi, öeldes: "Sa suudlesid mu kätt." Vastasin: "Ära kasuta roppe sõnu! Ma sõin."

Segadus postkastis

Eile ei olnud meie postkastis "Eesti Päevalehte", kuigi see ilmus ja on tellitud. Seevastu "Sirpi" toodi kaks tükki, kuigi tellitud on ainult üks. Avanes võimalus vähemalt seda kooris lugeda.

Mõttetegevusi

Nägin unes, et uurisin ajaloo raamatuid. Vahepeal kiirustasin, nii et pidin pärast seda leheküge uuesti uurima. Iga kord, kui ma läksin teise kohta, pakkisin osa raamatuid kaasa, neid mis hetkel kõige rohkem huvitasid. Need olid iga kord erinevad. Pillele ei meeldinud, kui ta nägi, et ma pakkisin sisse ka ühe tema riiulist võetud raamatu. Ta protesteeris, et see raamat on meie oma. Läksin kooli füüdsika tundi. Algul ma ei näinud, mis on kirjutatud Sandri vihikusse või tahvile, aga varsti hakkasin nägema. Kui seda Sandrile ütlesin, vastas ta, et silmad tahavad harjumist. Varsti avastasin, et ma pole ikkagi kindel, mis tahvlile on kirjutatud. Püüdsin ülesannete lahenduse tahvlilt vihikusse kirjutada ja ka kõigest ise aru saada. Aga see läks mul raskustega. Olime Holtsi matemaatikatunnis. Otsisin võimalusi murde taandada või midagi sulgude ette tuua, aga ei leidnud. Holts hakkas õpetama uut võtet, millest ta oli vist ka kunagi varem rääkinud. See seisnes selles, et valida ülesandest välja kolm arvu ja need kokku liita. Kui Holts minu vihikusse vaatas, siis ta näitas, et olengi tahvlile valesti näinud ja arvude vahele valed märgid pannud. Koju tõi Klaus pühapäevase "Spordilehe". See leht ilmus kolm korda nädalas. Mind huvitas, kas seal veel malenurk ilmub. Selgus, et see ongi seal sees. Lisaks oli veel kaks lehekülge üleni malele pühendatud. Mõtlesin, et ma võiks ehk malepartiid jälle sealt välja lõigata, nagu sel ajal kui leht meil veel koju tellitud oli. Aga ma ei hakanud seda esialgu tegema, sest see eksemplar oli Klausi oma ja ta võis seda veel lugeda tahta. Mängisin sealt lehest järgi bridžipartii. Kui ma seda vanasti teha proovisin, ei saanud ma kõigest aru, aga nüüd tundus kõik lihtne ja loogiline. Viimaseid käike polnud isegi kõiki välja kirjutatud, sest oli niigi aru saada, mis need olid. Teiseks mängisin järgi kabepartii. Alles kolmandaks asusin male juurde.