Roheline kera

Ühes majas on roheline kera. See pöörleb ja sisaldab asju. Inimesed tiirlevad vahel ümber kera. Tiirlemise ajal mõni inimene pöörleb ka ise, et asi oleks rohkem Päikesesüsteemi moodi. Ühel päeval tahab üks poiss teada saada, mida kera õieti sisaldab. Ta võtab pika noa ja proovib sellega kera lõigata. Kerale tekib kriimustus, kuid ta ei lähe pooleks. Siis torkab poiss kera noa otsaga. Kera sisse tekib auk, nuga läheb sügavamale sisse ja sealt kostab karjatus. Kui poiss noa välja tõmbab, on selle ots verine. Kera seest hüiab keegi peenikese häälega: "Teine kord arvesta sellega, et asjade sees võib inimesi olla! Nüüd ma suren!" Poiss helistab kiirabisse. Sealt öeldakse talle, et telefoniga ei tohi nalja teha. Kiirabi ei tule. Kui teised maja elanikud koju tulevad, ei julge poiss neile juhtunust täpselt rääkida. Noa on ta selleks ajaks puhtaks pesnud. Teised siiski märkavad, et kera sees on auk. Nad kleebivad selle rohelise kleepribaga kinni ja panevad poisi minutiks nurka seisma. Poiss räägib alles suureks saades, et kera seest oli häält kostnud. Aga selleks ajaks on kera juba võlgade katteks tundmatule välismaalasele maha müüdud.

Kõnelev masin

Nägin unes, et olin kirjutanud järgmisele oranži sarja raamatule eessõna, samuti sissejuhatuse. Mõtlesin, et küsin Raunalt honorariks vähemalt kaks eksemplari seda raamatut. Ühe jätan endale, teise saadan Helinale. Praegu oli kogu tiraaž veel minu käes. Viisin esimese eksemplari poodi müügile. Kui ma järgmine kord poodi läksin, oli see juba ära ostetud. Olin eessõna kirjutanud ka selle sarja ühele varasemale raamatule. Sinna kirjutas Raun omalt poolt ka teise eessõna, mis oli minu omast pikem. Raamatu kaanele pani Raun peale põhiteksti autori ka enda nime, kuid mitte minu oma. Läksin ühe Supilinna maja juurde. Seal meenutati, et selle maja keldritrepil oli üks mees kunagi kukkunud ja peale seda oli seal kummitama hakanud. Ütlesin, et jah, ma olen selle kukkumise kohta õudusunenägusid näinud. Mis seal veel juhtunud oli, oli see, et vahel oli keegi läbi pehme põranda vajuma hakanud. Kaks minu venda hakkasid selle maja õuel üles-alla hüppama. Hoiatasin neid, et nii võivad nemad ka vajuma hakata, eriti kuna nad on senistest vajujatest raskemad. Asja teeb hullemaks, et lähedal on tõenäoliselt kuivkäimla. Toas oli risttahuka kujuline masin. Tema pea sai kere sisse lükatud. See jäi sinna nii kauaks, et tekkis kartus, et masin on juba lämbunud. Pea välja saamise ajaks oli küll tekkinud arusaam, et masinad ei lämbu. Nüüd ütles masin, et ta võtab endale uue nime, läheb Ida-Aasiasse ja abiellub seal uuesti. Sellel masinal oli üldse kombeks aegajalt nime vahetada.

Kurtide kahekõne

Eile õhtul ajasime juttu. Vahetasime kordamööda hulga repliike. Kumbki rääkis erineval teemal. Ühe jutu teema oli partei asutamine, teisel lõppenud kiirmaleturniir. Juttudes oli ühist nii palju, et mõlemas olid kesksel kohal statistilised tähelepanekud.

Värvilistest piltidest

Nägin unes, et muutusin kurvaks, kui nägin, et üks minu joonistatud raamatuks murtud piltide komplekt on veelkord pooleks murtud. Kurvaks muutus ka Henn või Toomas. See oli seletatav sellega, et teised vennad olid ka nende piltide abil kunagi ühte mängu mänginud, mis võis olla nende jaoks veel huvitavam kui minu jaoks. Mul oli praegu ühtlasi maha pudenenud hulk ühe ruudu suuruseid pabereid. Nende kokkukorjamine tuli jätta hommikuks, sest Tõnu hakkas magama minema. Kui laetuli oli kustu pandud, nägin aknast, et tüdrukud mängivad veel öösel pimedas väljas jalgpalli. Läksin veel suurde tuppa vaatama ühte kunstiraamatut. Kunstnik, kelle pildid seal olid, paistis silma punase värvi kasutamisega. Mõtlesin, et mina võiksin sama moodi sinist värvi kasutama hakata. Mul olidki ees ka enda maalitud pildid, aga seal ei olnud helesinine nii varjundirikas kui selle kunstniku punane. Kuid suurem oli kontrast helesinise ja samuti kasutatud tumesinise vahel. Vaatasin ka Tõnu vana märkmikku. Üllatusena avastasin, et ta oli sinna ka värskelt asju kirjutanud. Need asjad käisid minu kohta. Olime ühes suures hoones, kuhu kogunesime pere liikme sünnipäeva tähistama. Saabus Pille, kes tahtis kiiresti teada saada, kui palju inimesi tuleb. Ta kartis juba, et inimesi on liiga vähe, kuid siis sai teada, et mitu tükki on kohal. Linnas toimusid kooli aastapäeva pidustused. Rahvas ei mahtunud ürituste toimumise tänavatele hästi ära. Nad tegid metsas tuld, nii et mets ähvardas põlema minna. Olime ühe vana maja köögis, kus küünal põles nii kõrge leegiga, et ähvardas ühe kohalolija juuksed põlema panna. Lõikasin tahi lühemaks, mis muutis leegi madalamaks. Seejärel lõin seinas oleva telliskivi pihta kaikaga hoobi. Pärast hoobi andmist märkasin, et telliskivi on katki. Ma ei teadnud, kas see on hoobi tagajärg või oli kivi katki juba varem.

Tartu kiirmale MV 2006

Minu võiduprotsent oli täpselt sama, mis eelmisel aastal samal võistlusel, kuid need punktid tulid seekord teisiti. Kokku sain 3,5 punkti 7 võimalikust, millega olin 28 osavõtja hulgas 14. Esimeses voorus andsin tugevama reitinguga vastase vastu ära järjest kaks etturit ja enne vastase lippuminekut alistusin. Teises voorus oli vastasel madalam reiting, kuid lahkvärvi odade lõppmängus sümmeetriliste etturitega ei olnud muud teha kui viiki leppida. Kolmandas voorus tekkis madalama reitinguga vastase vastu võrdne seis, kus vastasel oli mõtlemisaega kaks korda vähem. Otsustavaks sai see, et panin lipu puhtalt ette ja selle mahalöömise järel alistusin. Nüüd oli minu tabeliseis nii halb, et sain vastu veel järjest kolm madalama reitinguga vastast, kuid võitsin neid kõiki. Enne viimast vooru oli mul võite juba üks rohkem kui kaotusi. Kuid siis tuli vastu selle turniiri kõige kõrgema reitinguga vastane, kes saavutas parema seisu ja võitis. Kuigi mahtusin tabeli esimesse poolde, minu kiirmale reiting nüüd langeb, aga ma ei tea veel, kui palju.

Mängueelsed unenäod

Tänased unenäod olid järgmise sisuga:

1) Jürgen tegi raudtee kohta avalduse. Lükkasin raudteel riigivagunit. Algul olin kõige ees, kuid kuna lükkasin aeglaselt ja ettevaatlikult, hakkasid teised must mööda minema. Siis lisasin kiirust ja hakkasin jälle teistest ette minema.

2) Mõtlesin, et magistritöö kirjutamise ajal lugesin tööst ainult seda, mis seal vale oli, kuid nüüd, mil selle eest on kraad antud, hakkan sealt lugema, mis on tõde.

3) Kuigi ma ei pidanud teist korda keskkooli lõpueksameid tegema, mõtlesin kaks kuud enne eksamite toimumist, et loen siiski eksamiainete õpikud läbi. Mõtlesin, et võiks läbi lugeda ka kõigi teiste ainete õpikud. Esimesena hakkasin lugema inglise keele grammatikat algajatele.

Luuleridu

Raha oli sahajagu,
ära seedis pahamagu.

*
Siin on teile pakkumine:
võtke vastu nakkumine!

*
Kokk ütles: "Ok,
ongi valmis rokk!"

Öine turniir

Nägin unes, et panin lauale eestiaegsete luuletajate luuletustest koosnevat maleseisu. Iga luuletaja luuletustele vastasid erinevat värvi nupud. Panin igale väljale ühe nupu. Kuninga panin nurka ja sellele peale kahe ratsu tulest koosneva mati. Kui seis valmis oli, läks see ümber. See oli mul teine kord seda seisu ümber ajada. Esimese korra järel olin hakanud panema nuppe aeglasemalt ja ettevaatlikumalt. Pidin hakkama Henrik Visnapuuga malet mängima. Tundsin kohustust teda võita, aga ei olnud kindel, kas võidan. Seejärel tundus mulle, et mängisin järjest mitu malepartiid, iga mängu lõppemishetkel ärkasin üles, keerasin külge ja alustasin järgmist mängu. Kui malepartiid olid mängitud, nägin unes, et lugesin Klausi ja Tõnu värskeid kirjandeid. Klaus kirjutas, et ta ei näe ega kuule hallutsinatsioone, seetõttu on tema elu igav. Tõnu alustas kirjandit sellest, et ütles, et kirjutab minu soovitatud materjalide põhjal. Need käisid põhiseaduse ja Sandri kohta. Mõtlesin, et nüüd võib õpetaja ka Tõnu hinnet alla võtta, nagu oli võtnud minul põhjendusega, et ma kirjutan loetu põhjal, mitte oma mõtteid. Ja Tõnule oleks võidud öelda, et ta peaks kirjutama enda, mitte minu klassist. Kui olin Tõnu kirjandi läbi lugenud, mõtlesin, et ta saab aru, et ei sobi kirjutada samasuguses stiilis nagu ta räägib, seetõttu ta kirjutab halvemini kui räägib.

Ridade vähenemisest

Täna oleks võinud näha rohkem unenägusid, sest valmistusin ka eile. Tegelikult nägin rohkem unenägusid kui kirjutasin, kuid kirjutamata jäänutes mõtlesin täpselt samu mõtteid, mida olin varem ärkvel olles juba mõelnud, nii et need pole kirjutamiseks piisavalt unenäolised. Unenägude vähesust ennustas juba õhtune peavalu. Ma ei tea, millest see seekord tuli. Mõni ütleks, et ilmade jahenemisest, kuid ma pole külma tundnud.

Leitud kiri

Nägin unes, et Helina elas Kuressaares ja käis keskkoolis. Ta oli just saanud 18-aastaseks. Muude asjade vahel sattus minu kätte juhuslikult lahtisel paberil pikk luuletus, mille üks Kuressaare poiss oli Helinale tema sünnipäeva puhul kirjutanud. Mõtlesin, et Helina vahetab vist kirju ka selle poisi ja veel paljude inimestega. Lugesin seda luuletust. See oli rahulikus stiilis, mis meenutas Helina enda stiili. Luuletuse autor ütles seal, et tema nagu Helinagi tahaks, et Potsataja olekski jäänud negatiivseks tegelaseks. Raamatus nimelt oli Potsataja algul positiivne tegelane, vahepeal muutus negatiivseks, aga siis paranes sellest. Kui isa koju tuli, peitsin luuletuse riiete alla ja jäin ootama rahulikumat hetke edasilugemiseks. Kuna Helina ise ei olnud nähtavasti seda luuletust veel näinud, mõtlesin selle talle edasi saata.

Teema sisse surutud

Valmistasin teist päeva uforomaani kirjutamise unenägu ette. Eile kirjutasin terve lehekülje, milline see unenägu võiks olla. Selle tulemusel algasidki tänased unenäod proosaraamatu kirjutamisest, kuid ufosid pole endiselt mujal kui ridade vahel.

Vägivald ja õnnetused

Nägin unes, et ma kirjutasin enda elust ühte raamatut, kuhu panin aegajalt kirja asjad mõne perioodi kohta, kuid need perioodid, mil ma ei kirjutanud, jätsin vahele. Nüüd oli mul esimest korda ka pooleli oleva peatüki kirjutamisse vaheaeg sisse tulnud. Mulle tuli meelde, et üks minu klassi tüdruk ei lubanud ükskord Sandril kohvikus endaga samasse lauda istuda. See ajas mind nüüd nii vihale, et ma lõin konstruktorist maja puruks. Mina ja Henn maalisime pilte. Ma maalisin üle koha, mida olin juba vahepeal lõpetatuks pidanud. Kui pilt valmis sai, vaatasin seda vastu valgust. Nägin asju, mis olid pildil varem olnud, aga mille ma olin uue värviga katnud. Praegu üle tehtud koht oli esialgu tehtud kiirete pintslitõmmetega, sest selle koha peal oli kujutatud plahvatust, mistõttu tahtsin, et pintslitõmbed liikumise kiirust edasi annaksid. Viisime oma valminud pildid suurde tuppa klaasi taha. Henn ja ema kritiseerisid minu pilti. Selle peale sain vihaseks ja hakkasin sülitama. Aga võtsin oma pildi klaasi tagant uuesti ära, öeldes, et see oligi rohkem harjutamiseks mõeldud. Varsti märkasin, et Hennu voodikast, kus ta hoidis paberikraami, on ääreni vett täis kallatud. Seda oli teinud Pille karistuseks minu vihase käitumise eest, sest ta arvas, et kastis on minu asjad. Nüüd võttis Ameerika Kagu-Aasia riiki sümboliseeriva isiku vangi, et ta oma pahateo heaks teeks. Sellele riigile öeldi, et ta peaks sündimisest saadik vihmaga harjunud olema. Mina pääsesin lõpuks vabaks. Hakkasin jooksma läbi suure maja koridoride enda numbritoa poole. Ka teised majas olevad inimesed hakkasid paanikas jooksma, hüüdes: "Nad tulevad!" Kui jõudsin õigesse koridori, siis ei olnud seal enam seda ruumi, kus ma olin olnud. Küsisin selle kohta Kristerilt, kas ma pean uue toa võtma. Krister ütles, et ma võtaks jah toa number 2. Läksin sinna. Kuulsin seal, kuidas Krister teises ruumis rahustava häälega räägib, et talle oli tehtud ülesandeks mulle midagi kurja teha, kuid ta oli vastanud, et ta ei hakka tegema, sest minuga läheb niigi halvasti.

Teises unenäos ostsin postkontorist marke ja ümbrikke. Panin samasse ümbrikusse kirja ja ühe lisadokumendi. Siis mõtlesin, et marke tuleks juurde osta, et panna ümbrikusse ka kamba kaustik. Postkontori ees ütles üks vanainimene mulle, et ma pillasin midagi maha. Vaatasin järgi, et selleks olid kell ja raha. Aga madalamale kummardades nägin, et kellaks olin pidanud valget kivi. Ja sain ka vanainimesele selgitada, et siin on üldse palju raha maas, juba enne mind. Hakkasime sente üles korjama. Näitasin, et siin on maas ka metallist ühekrooniseid, samuti üks viiekroonine münt. Isegi võipakke. Korjasime kumbki maast ka ühe võipaki, kuid kui ma enda korjatusse sisse vaatasin, siis nägin, et see on ühest otsast hallitanud. Panin nüüd juba avatud paki maha tagasi, kuigi hallitanud osa kõrvaldades oleks veel olnud võimalik ülejäänud osa süia. Olime roninud ühte auku. Sinna tuli ka sotsiaaltöötaja, kes pani vanainimese tööotsijana kirja. Mõtlesin, et kui ta hakkab mind tööotsijana kirja panema, siis vastan, et ma ei saa praegu tööd otsida, sest ma teen ühte teist tööd. Ma ei jaksanud ennast august välja vinnata. Oli karta, et ülejäänud kaks augus olijat paluvad samuti väljasaamiseks minu abi, pidades mind kõige tugevamaks. Sotsiaaltöötajal oli vihik, kust ta laulis igaühele ette tema sõnadega laulud. Mulle laulis ta kõigepealt ette minu luuletuse, kuid seejärel miskipärast järgmise minu oma asemel ühe võõra. Läksin kodu poole. Nägin, et naabermaja aknast tõuseb paksu suitsu. Mõtlesin, et võibolla ei ole keegi veel tuletõrjesse helistanud, nii et seda pean sel juhul tegema mina. Siis nägin, et suitsu tuleb ka sama maja kaugematest akendest, mitte ainult ühest korterist. Mõtlesin, et võibolla põleb mõni kogu maja ühendav toru. Siis taipasin, et maja on õhku lastud. Põhjuseks oli nähtavasti see, et taheti tappa mind, sest olin näinud unes Tšetšeenia sõda ja samas unenäos olin elanud selles majas. Järgmiseks nägin, et suitsu tõuseb ka minu maja akendest, nii et ka see oli juba jõutud õhku lasta. Ma ei näinud veel kedagi, aga kuulsin juba kõrvades ema häält sellest plahvatusest rääkimas. Muu hulgas rääkis ta, et Kivirähk on juba selle plahvatuse üle nalja teinud, kuigi elab ise ka meie majas.

Olime teist aastat järjest tulnud bussiekskursioonile Hiiumaale. Mõtlesin, et eelmisel aastal olin Hiiumaalt tulles kirjutanud blogis, et õnneks oli meil kaasas giid. Sellega mõtlesin, et giidi jutt aitas mõtteid halbadelt asjadelt kõrvale juhtida. Võibolla just giidist kirjutamise tõttu oli sellele sissekandele viidatud turismi leheküljel. Sel korral meil giidi ei olnud. Märkasin äkki ehmunult, et me polegi laevas. Arvasin, et olen mööda lasknud oodatud võimaluse laevaaknast välja vaadata. Aga teised ütlesid selle peale, et laeva me alles jõuame. Seejärel olime siiski juba Hiiumaal. Vaatasime ühte kivihoonet, mida oli erinevatel aegadel suuremaks ehitatud. Giid rääkis, et nagu me näeme, on rootsiaegne uks palju kõrgem kui orduaegne, kuid meie jaoks siiski madal. Majas oli trepp, kus kunagi ajaloolisel ajal keegi surnuks kukkunud oli. Üks meist läks sinna trepile. Palusin teda, et ta ei läheks, et õnnetus ei korduks. Palve talle ei mõjunud. Sinna läks hoopis kaks inimest juurde. Kartsin, et trepi ees on uks ka praegu selliseks jäänud, et see sulgumisel tõukab inimese trepist surnuks. Üks minejatest hakkaski trepist alla veerema. Kui veeremine trepi keskel järgmise inimeseni jõudes lõppes, oli ta veel elus, kuid ma ei teadnud, kui tõsiselt ta vigastatud on. Jäin ootama, mis edasi saab, kuid teisest suunast hüüti mind, et ma sinna läheks. Hakati isegi minu nime kooris skandeerima. Ma ei teinud välja. Siis tuli üks neist minu juurde ja ütles, et mulle helistatakse. Telefonini jõudmiseks hakkasin tema järel ühest trepist üles minema. Ühelt trepilt tuli astuda üle barjääri järgmisele trepile. See tundus riskantne, seepärast mina seda ei teinud. Läksin hoopis alla tagasi, et otsida, kas telefoni juurde ei vii mõnda paremat treppi. Kuid ise ma teed telefoni juurde ei tundnud.

Eilne plaan

Eile mõtlesin välja kaks unenägu, mida täna öösel unes näha. Ühte ma neist peaaegu nägingi, selle teema leiab eelmisest sissekandest. Mida ma ei näinud, see oli see, et pidin kirjutama romaani, kus otsustan ufodega kaasa minna, aga nemad saadavad mulle sõnumi, et ma jääks Maa peale, sest mul on siin tähtsam ülesanne. Mis ülesanne see on, selle pidin välja mõtlema alles unenäos. Aga mõtlesin varem.

Hunnik unenägusid

Nägin unes, et olin koos Aafrika naistega Aafrika metsas. Tundus, et keegi paneb metsa eemalt põlema. Nüüd ei teadnud täpselt, mida õnnestub ette võtta. Siis olin hoopis Paides küdeva ahju ees. Enne Tartusse sõitmiseks auto peale minekut viskasin ahju ühe määritud paberi. Kui see põles, hakkas ahjust tulema halba lõhna. Kui hakkasime autosse istuma, tuli meile järgi Paide vanaema, kes ütles, et Klaus on tema ahju katki kütnud. Ta ütles, et nüüd on tema maja samasugune nagu meie korter. Olin kindel, et tegelikult läks ahi katki selle paberi tulle viskamise pärast. Lohutuseks oli vaid see, et ahi asus toas, mida nagunii alati köetud ei olnud. Mõtlesin või rääkisin, et olin arvanud, et olen Aafrikas ja teen kõike mängult, aga nüüd tuleb välja, et olin Euroopas ja tehtul on reaalsed tagajärjed. Läksime vaatama, mis on täpselt juhtunud. Leidsime ühe lagunenud maja, kuid see oli üks teine maja ja oli ka varem lagunenud olnud. Seejärel leidsime ka vanaema ahju. Nihutasime sellel ühe kivi paika, misjärel ahi oligi jälle terve.

Teises unenäos lendas üle linna vaenlase lennuk. Hakkasime varju tõmbuma, aga siis selgus, et pommitamist ei tulegi. Mina, Klaus ja Tõnu olime näo järgi meie ise, aga nimede järgi tippmaletajad. Klaus oli varjendisse tõmbumise eest saanud ajutise võistluskeelu ja tema reitingut oli 100 punkti langetatud, kuid nüüd võistluskeeld tühistati ja endine reiting taastati. Kaks tükki meist said õiguse omavaheliseks MM revanšmatšiks, kuigi sellele polnud eelnenud MM matši. Keegi meist sai kolmandana suurmeistriks, ilma et ta oleks pidanud selle jaoks mängima. Mõtlesin, et see võib tekitada probleeme, et Klaus on suurmeister, kui ta alles hiljuti kaotas järguta vastasele. Neljast kohalolevast mängijast kõige tugevam tundus olevat Ameerika mängija. Ootasin, kas ta hakkab turniiril mängima kogu aeg endanimelist rünnakut.

Üks väliseesti maletaja rääkis, et ta oleks saanud noorena peaaegu elukutseliseks maletajaks, kuid siis läks tal ühel turniiril halvasti. Järgnevalt kaotas ta ka matši Šveitsi meistri tiitlile. Seejärel ei hakanud keegi talle ütlema, et mängi siis arvutiga. Nüüd oli ta tulnud mängima minuga samal turniiril. Turniiri avamiseks üks kohaletulnu esitas ühe laulu. Seejärel ütles ta, et me teeksime midagi, mis minu jaoks oli ebameeldiv ja mida ma ei kavatsenud teha. Ta põhjendas ettepanekut sellega, et minu vanavanaema raamatus olevat ka selles stiilis luuletusi. Ütlesin, et ma tean, et vanavanaema raamatus selliseid luuletusi ei ole. Seal oli ainult kolm luuletust. Võibolla ta mõtles mõnda muud raamatut. Öeldi veel, et me sellel turniiril arve pähe ei õpiks. Vastasin, et arve ei pea pähe õppima, vaid need jäävad lihtsalt meelde. Õpetaja Kalme ütles, et kui tema koolis käis, ei pidanud ta arve tähtsaks. Üks poiss ütles, et ta kunagi poos ennast selle ruumi akna külge välisseinale. Imestati, et ta siis üldse elus on. Võtsin mängimiseks koha sisse. Ma ei olnud rahul, et nuppudeks on pandud saiakesed. Vastane vahetas veel nende kohti. Selgus, et sellel turniiril seisneb mäng selles, et võisteldakse, kes sööb oma saiakesed rutem ära. Hakkasin küll sööma, kuid teadsin, et kiirsöömises ei ole mul mingit võidulootust.

See oli vist Helina, kes lõpetas täna kooli. Sel puhul pidi toimuma tema auks pidu, kuhu oli minemas igasugu inimesi, kes kõik veel üksteist ei tundnudki. Mõtlesin, et kui keegi teine kooli lõpetab, siis olen kade, et miks temal nii palju õnnitlejaid on. Kuid kui ma ise koole lõpetan, on õnnitlejaid sama palju, ja siis ma mõtlen hoopis, et miks nad tulid, ma ei tunne ennast üldse hästi. Kõndisime suurema arvu inimestega mööda Pikka tänavat kesklinnast kaugemale. Mõned meist tahtsid minna suusatama. Täna oli sulailm, mistõttu ma hoiatasin teisi, et nad kanali jääle ei läheks. Kõndisime suuremate vahedega. Aegajalt viskas keegi kedagi lumekuuliga. Võtsin ka lund kätte, kuid ei jaksanud seda visata, vaid see pudenes mul käest samma maha. Keerasime Sõpruse sillale. Kui me oleksime keeranud Sõpruse puiesteele, siis oleksin teadnud, et sealt viib buss kooli suunas, kuid ma ei saanud aru, kuidas me nüüd kooli jõuda kavatseme.

Olin füüsika tunnis. Tuli joonistads silinder. Joonistasin inimese ja tema ümber silindri. Õpetaja tuli ja ütles, et see ei ole silinder. Sellega ma ei olnud nõus. Ma polnud küll joonistanud täpselt, kuid minu arvates ei saanudki veel täpselt õieti joonistada, sest silindri mõõtmeid tuli alles välja arvutama hakata. Olin saksa keele tunnis. Loeti ette sõnu, milles oli ä-täht ja seda hääldati ka ä. Ütlesin, et saksa ä-d ju ei hääldata ä. Mulle vaieldi vastu, et me just praegu õpime, et kui ä ja r on kõrvuti, siis hääldatakse ikkagi ä. Tuli minu kord lauseid moodustada. Vaatasin selleks reegleid Eriku vihikust. Vaatasin vale reeglit. Õpetaja ütles, et me ei ole seda veel õppinud. Ta rääkis, et mõned andekad nagu Artur mõtlesid asja ise välja, mistõttu ta paneb mulle veerandi nelja. Muidu oleks ta vähem pannud. Aga mulle tundus, et ta lisas, et täna saan ikkagi kahe. Avastasin, et mul pole suvest saadik meeles olnud sulatatud juustu ära süia. Kui seda emale ütlesin, tahtis ema, et ma selle ära viskaks. Mul oli kahju juustust ilma jääda, mistõttu ma seda siiski maitsesin. See ei olnud enam nii hea nagu võinuks olla, kuid tundus, et kõlbab siiski süia. Siis nägin, et olen juba varem saanud vastuse, milles asi on - minu sisestatud andmete peale oli masin vastanud, et ükskisikuid ei saa fašiseerida, seda saab teha ainult 16 tähtsama organisatsioniga. Mõtlesin proovida masinale selleks ülesannet anda. Mul oli tops, mille peale oli kirjutatud "RASSISM". Selle omamise eest oleks võidud mind rassistiks tembeldada, kuid selle peale ma oleks vastanud, et mingil teemal millegi omamine ei tähenda veel, et ollakse ise samasugune.

Retsept

Eile sõin lõunaks keedetud kartuleid. Soustiks panin peale kartulisalatit.

Entsüklopeedia käsikiri

Nägin unes, et võtsime masinast raha välja, kui meid tuldi röövima. Röövlid ütlesid, et meil pole mõtet neid oma püssidest tulistada, sest röövlitel on automaadid. Olin koos hulga rahvaga klassis 111. Otsustasin, et ei hakka ruumist põgenema, sest maffia saaks mind maja pealt ikkagi kätte. Kõndisin ruumis koos ühe lühikese inimesega ringi. Siis läksin koos teise lühikese inimesega ikkagi ruumist välja. Kõndisime õpetajate toa ukse ette. Küsisin seal ühelt õpetajalt, kas siin on head õpetajat, lapsel on usuvabadust vaja, teda kiusatakse usuliselt taga.

Teises unenäos vaatasin Eesti Entsüklopeedia järgmise köite käsikirja. Selle autor oli seal kirjutanud minu klassi Liisist. Et minu ja Liisi mõlema initsiaalid olid SR, siis oli autor eristamiseks lühendanud Liisi nime SLR, kuigi tema nimes L-tähte ei olnud. Eeskujuks oli Tallinna Ülikooli lühend TLÜ. Tahtsin selle köite registrist vaadata, kas köites esineb rohkem minu või Liisi nime. Aga ma ei leidnud registrist kumbagi nime. Lisaks oli seal erinevate tähtedega algavaid märksõnu segamini. Selgus, et kolme esitähte on käsitletud võrdsetena. Segadus suurenes veelgi, kui vaadata ka sõna teist tähte. Autor oli öelnud, et ta ei saanud registrit lõplikul kujul valmis ja toimetaja peab selle korda tegema. See oli renessansi eriköide. Sellise köite koostamine näitas, mida entsüklopeedia toimetuses tähtsustatakse. Humanismi sai renessansiga ühte köitesse panna, aga keskaja köidet ei olnud üldse kavas. Siis ilmus juba renessansi köitest järgmine köide. Selle alguses oli register, kuhu oli pandud renessansi köite registrist välja ununenud märksõnu, kuid neid nimesid ei leidnud ma ka sealt. Lisaks oli mõne sõna puhul ikka veel tähestiku järjekorraga eksitud.

Luuletus

Konksu otsas ripub käsi.
Sisse hiilib mehikesi.
Aknast sisse tilgub vesi.
Aga vaenlased ei väsi.

Väljas on nii vihm kui veri.
Verd seal valas mingi vari,
mida heitis loomakari.
Lõngaotsad kokku keri!

Tuligi võõrkeeli

Läksin koolist kodu poole. Järgi jõudis Jürgen I. Ütlesin talle, millist silti ma olin teel näinud. Tema ütles, et sinna oli üks teine asi kirjutatud. Uuesti järgi vaadates selgus, et kirjutatud oli vahepealne asi, mida sai mõlemat moodi tõlgendada. Sõitsime kesklinnast bussiga edasi. Järgmises unenäos läksin kesklinna tagasi. Istusin seal autos ja hakkasin neid erinevaid loetud variante aknaklaasile kirjutama. Siis mõtlesin, et nagu ma ei taha avalikus kohas rääkida, nii ei taha ma ka, et avalikus kohas nähtaks, mis ma kirjutanud olen. Kodus kirjutada oleks teine asi. Vajutasin kustutamisnuppu. Isa ütles väljast, et autoakent ei tohi puhastada. Ta arvas, et ma seda lihtsalt pesen, aga ei näinud, et sinna kirjutamisega olin klaasi sisse vaod vajutanud. Sõitsin koos Klausiga minema. Klaus juhtis. Auto läks ringteel külglibisemisse. Õnneks ei tulnud kedagi vastu. Jõudsime Paide õuele. Seal pahandati Klausiga, nagu ei tohiks ta enam kunagi rooli istuda. Klaus väljus autost ja ronis puu otsa, aga auto jäi aeglaselt edasi sõitma. Algul arvasin, et see peatub sauna vastas, kuid ta läks sauna nurgast mööda. Püüdsin teda käsipidurist peatada.

Rüütel oli mind kutsunud Tallinnasse vastuvõtule. Ta oli saatnud mulle selleks raamatu, kus lõpus oli pool lehekülge mulle suunatud küsimusi. Ma ei teadnud, kas ta kirjutab iga kutsutava jaoks eraldi raamatu või lisab ainult igaühe jaoks erineva lõpu. Mulle mõeldud lõpus oli kirjutatud, mida Rüütel minu ja ühe ajaloolase arvamuste kohta teada on saanud. Rüütel küsis, kas me anname katteta lubadusi ja tahame mässu. Mõtlesin minna sellele vastama, et katteta lubadusi ma ei anna, sest ma ei taha võimu, ja mässu ei pea ma ka õigeks. Ma ei teadnud ainult, kas ma pean kohtuma Rüütliga või äsja tema asemel presidendiks saanud Ansipiga. Võibolla polnud mind kutsutud presidendi vastuvõtule, vaid Rüütli poole koju. Tema kodu asus Kadrioru tänaval. Vaatasin kella, et ma jään juba hiljaks, sest olen alles kodus, aga vastuvõtt algab juba kahe tunni pärast. Mõtlesin, et peaks ette helistama ja küsima, kas mul hilinemise korral on üldse mõtet minna. Kui Meri jäi igale poole hiljaks, siis võiks presidentidel ikkagi olla aega ka selleks puhuks, kui keegi teine hilineb. Küsisin emalt, kas presidendi vastuvõtule minnes peab ülikonna panema. Otsustasin siiski minna tavalisemate riietega. Hakkasin Tallinnasse sõitmiseks särki vahetama. Mõtlesin, et Rüütliga kohtumise puhuks paneks punase särgi, sama moodi nagu Rüütel Ilvesega kohtudes pani kaela kikilipsu. Väljusin Tähtveres asuvast kodust, et minna kesklinna bussipiletit ostma. Tänaval kõndisin korduvalt ühest tüdrukust mööda, vahepeal läks tema uuesti minust mööda. Laial tänaval hakkas üks poiss mööda majaseinu hüppama. Ühe hüppe tegi ta liiga suure. See oligi tema lõpp. Mõtlesin, et hea, et minul poega ei ole, muidu võiks ta samasuguseid hüppeid tegema hakata. Läbi vanalinna kõndides nägin, et inimesed on ilmade jahenemise tõttu juba rohkem riideid selga panema hakanud kui suvel.

Järgmises unenäos lugesin oma luulekogu "Maailmakord". Selles olid luuletused kirjatähtedega sinises pastakakirjas. Lugejad võisid arvata, et olen iga eksemplari eraldi pastakaga kirjutanud, kuid tegelikult oli seda siiski trükikojas paljundatud. Käekiri oli kohati väga raskesti loetav, mis tegi raamatu palju huvitavamaks. Mina lugesin kõik kohad välja, sest tegemist oli minu enda luuletustega, kuid teistele võiski mõni koht arusaamatuks jääda. Nii olid mõlemad minu luulekogud piisavalt segased - "Maailmakord" segase käekirjaga ja "Uneriik" segase sisuga. Jäin lugema ühte luuletust, millest avastasin, et see ei ole mul peas. Lugesin seda mitu korda, iga kord sellest midagi uut avastades. Esimestel kordadel lugesin mõned sõnad valesti. Ühel korral nägin, et olen sõna "Ahvid" kogu luuletuses suure tähega kirjutanud, sellele vastandus üks samuti suure tähega kirjutatud korduv sõna, mis oli ainsuses. Just see ainsus tingis, et mõlemad sõnad on suure tähega. Siis hakkas minuga rääkima president, kelle vastuvõtule ma olin tulnud. Presidendiks oli Ant. Ta küsis mult, mida ma Leninist arvan. Ütlesin, et Lenin pooldas väiksemat tsentralismi, vähemalt sellega võrreldes, mis talle järgnes. President oli rahul, et ma Leninit kiidan. Aga ta ütles lause, millest ma sain algul aru, et mul on sobimatult särk pükstest väljas. Kui hakkasin seda sisse toppima, sain aru, et ta oli öelnud hoopis, et vastuvõtule saabus ka üks naisluuletaja. Tundsin selle luuletaja ära ainult tänu tema nime nimetamisele, nägu oli tal võõras. Varsti saabus veel palju inimesi. Enamus oli kohale tulnud minutipealt. Istuti ümber pikliku laua. Istusin laua otsa kõrvale. Mõtlesin, et võibolla on see presidendi koht. Ütlesin endast järgmisele mehele, et ta annaks mulle märku, kui ma vale koha peal istun. Ta vastas midagi ebamäärast. Varsti nihkus ta üks koht edasi. Enamus saabunuid tundusid olevat ajakirjanikud. Kogunemist nimetati vist pressinõukoguks. Filmija ütles mulle, et ma jala laua alla paneksin. Mõtlesin, et võibolla kutsuti mind siia selleks, et näidata rahvale televiisoris, et eurovastased näevad halvad välja. Pressinõukokku kutsuti vist iga kord erinevad inimesed. Siiski võidi mind ka järgmistel kordadel kutsuma hakata. Kunagi oli siia kutsutud ka Kulbokki, kuid teda ma ei saanud enda asemel saata, sest talt juba ükskord küsiti, mis ajalehte ta esindab. Siis ta vastas, et "Via Regiat", aga seda pole tegelikult olemas. Koosoleku alustuseks küsiti nüüd, mis keeltes me räägime, kas vene keeles ka. Vastasin vene keeles, et vene keeles ma võin kuulata. Selle peale hakkasid minu vastas ja laua otsas istuja naerma. Ma ei saanud aru, kas nad naeravad seda, et ma vene keeles ei räägi või koguni selle üle, et ma võisin mõne häälikuga eksida. Minu kõrvale laua küljele oli vahepeal istunud uus mees, kes oli paks ja suhteliselt vana. Ta hakkas mulle loetlema võõrkeeli, nimetades iga keelt selle keele enda sõnaga. Algul arvasin, et ta tahab öelda, et tema oskab kõiki neid keeli, aga siis tundus, et ta tahab öelda, et on keegi, kes neid keeli ei oska. Ta lõpetas inglise keeles, et see inimene on väga kuulus, aga keeltes "irr dumb" ehk väga rumal. Vastasin inglise keeles, et nagu Napoleon. Mees vastas võõrkeeles midagi, millest võis aru saada, et Napoleon hakkas keeli õppima või et ta ei tahtnud neid õppida. Ta küsis mult juba eesti keeles, kas ma ühe nimepidi nimetatud autori raamatut olen lugenud. Küsisin, mis autori, sest nimi oli mulle võõras. Siis mulle tundus, et ma vist taipasin. Ütlesin, et sain Rüütlilt alles eile ühe raamatu. Teised kohalolejad tundusid olevat selle varem saanud. Mees küsis, kuidas ma siia sattusin. Vastasin, et mind kutsuti. Selle peale ta rääkis, et ta nägi minu isa Ida-Virumaal siidsärgiga. Tundus, et mees teeb isa nägemist erilise sündmusena näidates nalja selle üle, et ma ei tunne ära, et ta on keegi ministritest. Nalja pärast tegin vastu, nagu ma oleksin isa siidsärgiga Ida-Virumaal nägemise üle väga imestunud. Kui mees veel millestki edasi rääkis, siis sosistasin talle, et teised kohalolijad küsivad enne rääkima hakkamist selleks mandaadi tõstmisega luba. Nägin laual sedeleid, mille eest maksti kohalesõitnutele majutusraha. Algul arvasin, et mina sellist sedelit ei saa, kuid siis selgus, et mulle on ka selline ette nähtud. Järgnes veel lühike unenägu, kus olin endiselt seal ruumis ja nägin laual väikseid valimisplakateid, mis ütlesid erinevate kandidaatide kohta, et seda me enam ei vali.

Natuke on aega valmistuda

Eelmise sissekande unenäo tõttu vaatasin täna ühe lehekülje inglise-eesti sõnaraamatut läbi. Aga homses unenäos võib tulla sõnade töö selliste sõnade peale, mida sellel leheküljel ei ole. Ja võib tulla ka sõnade peale, mida pole üldse olemas. Eriti kui tuleb tõlkida inglise keelest eesti keelde. Pealegi ei õppinud ma seda lehekülge ka veel pähe.

Petseri

Nägin unes, et Tõnu oli pärast õigusteadust õppinud ülikoolis veel ajalugu. Kuigi tema hinded olid minu omadest madalamad, teatas ta nüüd, et ta lõpetas selle minust aasta kiiremini - nelja aastaga. Ja ta ütles, et ta lõpetab magistrantuuri ka kahe aastaga. Sinna ta oli just astumas. Pille vaidles talle vastu, et ta ei saa magistrantuuri ühe aastaga lõpetada, sest esimesel aastal on seminarid ja enne nende läbimist ei ole võimalik lõpetada. Tõnu istus arvuti taha ja avastas, et me oleme seal midagi vahepeal ära rikkunud. Oli olemas venekeelne võrguajaleht, mille lõpus olid viited teistele ajalehtedele, sealhulgas minu blogile. Selles vene lehes avaldati muuhulgas mind mõnitavaid luuletusi. Olin Petseris. Mõtlesin, et välismaal käimise juures on kõige parem see, et näeb teisi tuttavaid eestlasi. Praegu oli ka mõnda näha. Arvatavasti on kõigil inimestel nii palju tuttavaid. Et Petseri pidi tegelikult olema Eesti osa, peksin kaikaga kloostrist välja kõik, kes ei olnud eestlased. Siis mõtlesin, et kuigi Petseri peab olema Eesti riigi osa, võivad venelased öelda, et see on põline nende rahva asuala. Seetõttu otsustasin, et kui venelased tagasi tulevad, lasen nad sisse, kui nad korralikult käituvad. Vaatasin malepartii üleskirjutust, mille olin kunagi ühe vene maletajaga mänginud. Ta oli ise ka praegu siin. Olin kirjutanud üles tema kommentaarid, kuid ei olnud mängu ise analüüsinud. See venelane mängis küll malet hästi, kuid rohkem tegeles musta äriga. Mind tulistati selja tagant kolm korda. Aga ettevaatuse mõttes olin eelnevalt pea madalamale lasknud, nii et kuulid lendasid üle pea. Tegemist oli Tartu Lossi tänava auditooriumiga. Siin toimus üritus, kus Raun kogus allkirju kahele üleskutsele. Ta kuulutas välja võidu ja kummagi allkirjalehe enda kätte jõudmise puhul riputas otsapidi tahvli kõrvale sinimustvalge lipuriide. Kuigi ma olin ka allkirja andnud, olin seda tegelikult teinud vastumeelselt. Siis lasi Raun rahval skandeerida. Mina selles ei osalenud, sest mulle ei meeldinud. Olin inglise keele tunnis. Anti tagasi töövihikud, kus oli tulnud täita lünkharjutust. Kuigi kaks kolmandikku lünkadest olin täitnud õieti, oli õpetaja pannud mulle kahe. Mõtlesin, et males piisab võiduks sellest, kui teen ühe kolmandiku käike õieti. Ütlesin õpetajale, et kingin selle töövihiku talle, sest mul ei ole seda vaja, kui enamuse õigete vastuste korral saab kahe. Õpetaja ütles, et siis ei oska ma lõpueksamit teha. Vaidlesin vastu, et mul on lõpueksam juba tehtud. Kui ta ei usu, siis mõelgu, mis aasta praegu juba on. Hakkasin mõtlema, et võibolla teen ma valesti, kui ma juba omandatut pidevalt üle ei korda. Helen ütles õpetajale, et kahe kolmandiku õigete vastustega võiks kolme panna. Keegi teine ütles, et isegi nelja. Öeldi veel, et Peep vastab kahe erineva võimaliku vastuse korral neid üle ühe, et pooled täppi läheksid. Mõtlesin, et sellest õpetaja ongi nii range hindamissüsteemi tarvitusele võtnud, et kahe erineva vastuse korral on muidu niimoodi petmine võimalik. Aga selles harjutuses sai lünkadesse panna rohkem erinevaid asju. Seejärel olin jälle tänaval. Kuskilt kostis tulistamist. Seda tegid Venemaa agendid. Oli oodata, et nad tahavad ka mind maha lasta. Olin vist Tallinnas. Mõtlesin, et juhtub nii, et mind tuleb maha laskma Venemaa agent, kellel on taskus kaks laetud revolvit ja veel laskemoona. Ta tulistab minu pihta, aga laseb esimese lasu mööda. Mul on taskus üks laetud revolver. Sellega tulistan talle kulmude vahele, enne kui ta jõuab järgmise lasu teha. Kohe ei saa tõestada, kes mahalastu on, sest ta on meelega tulnud ilma dokumentideta. Turvakaamerad filmivad seda tulevahetust, ja ajalehe esiküljele pannakse foto, kus mõlemad hoiavad väljasirutatud käes revolvrit. Võibolla saan siiski kõrva haavata. Või käe servast, mis muudab just käe täpseks ja võimaldabki agent ühe lasuga maha lasta. Või teen ettevaatuse mõttes teise lasu veel. Lähen kunagi hiljem ühe poliitilise organisatsiooni koosolekule. Seal laseb kaitsepolitsei esindaja organisatsiooni liikmetel oma mõtetest rääkida. Võibolla on kaitsepolitsei esindaja seejuures tegelikult vaenlase agent. Kõrvalruumis toimub plahvatus. Selles ei saa keegi kannatada, sest ruum on tühi, aga selle organisatsiooni koosolekud on seni toimunud just seal ruumis. Alles sel korral mindi uude ruumi, et rohkem rahvast ära mahuks. Koristaja tunnistab üles, et pommi pani tema. Ta tegi seda sellepärast, et Vene saadik oli seda talt nõudnud. Aga koristaja oligi meile uut ruumi soovitanud, et me tegelikult selles plahvatuses kannatada ei saaks. Kui kohtuprotsess kohtuniku üle lõppeb, saadetakse Venemaa saadik maalt välja. Võibolla katkestatakse isegi diplomaatilised suhted.

Apteegist tulles

- Ma käisin apteegis, ja seal selgus, et kõik retseptid on vananenud.
- Aga kas nad vananenud retsepti eest vananenud rohtu ei saa anda?

Kartulisalat

Nägin unes, et läksin kooli õuele, et seal suusatama hakata. Lumi oli ühe päevaga ära sulanud. Aga meil oli natuke lund varutud, mis suusatamiseks maha panna. Olime vanaema suvilas ja tegime vendadega kartulisalatit. Seda ei saanud valmis segada, sest üks perekond võttis välismaale minnes osad komponendid kaasa. Üks võimalus oleks nüüd olnud süia poolikut salatit. Aga hakkasime siiski minema sellele perele rongipeatusesse järgi, et kõik komponendid tagasi küsida. Kui hakkasime minema, saabus õuele parajasti veel üks pere külla, aga me ei jäänud nendega rääkima. Jõudsin ühes suures majas süüdlaste tuppa. Nägin seal, et nad söövad ka inimesi, sest seal oli inimese konte. Samuti laulsid nad ühes ansamblis. Kui nad tuppa tulid, põgenesin läbi pehmest materjalist klapi teise tuppa, kust mind keegi leidma ei pidanud.

Ühest luuleraamatust

Sellest luuleraamatust olen praeguseks jõudnud läbi lugeda kolm luuletust, aga lugesin neid mitu korda. Kõigest ei saanud aru. Esimeses luuletuses oli öeldud, et kodutuul on üks hea asi, aga ma ei teadnud, kas kodutuul puhub kodust võõrsile või võõrsilt koju. Teises luuletuses maeti mustad teod peenrasse. Mõtlesin, et kui nad maetaks surnuaiale või prügimäele, siis oleks see neist lahti saamiseks. Aga kas peenrasse matmine ei tähenda hoopis seda, et loodetakse, et nad ühel päeval vilja kannavad? Kolmanda luuletuse puhul imestasin, et varesed naeravad õhukeselt riides oleva inimese üle, kuigi neil ei ole endal üldse riideid. Aga lahendus on vist selles, et nende suled on nii paksud, nagu kannaksid nad pakse riideid.

Leping laevaga

Nägin unes, et kaks meest läksid Emajõkke ujuma. Nende peade kohale sõitis laev, nii et neil oli raske veest välja pääseda. Välja saamiseks hakati nendega sõlmima lepingut. Lepingusse pandi punkt, et need mehed moodustavad ühe üksuse ja ülejäänud laev teise. Kuningas-kapten tahtis lepingut juba kehtivaks kuulutada, aga tegelikult ei olnud seda veel alla kirjutatud. Ujujad ütlesid, et nad tahavad, et oleks nii nagu Hitleri ajal, kus kapital välja läks. Sellele vaieldi vastu, et on kirjutatud just, et Hitleri ajal toimus kapitali rünnak.

Teises unenäos avaldati "Postimehes" lugejakiri, mille autor ütles lõpetuseks, et ta pole varem ajalehes kirjutanud ega ajalooraamatuid kritiseerinud. See oli tüüpiline, et inimene arvas, et ajaloraamatuid peab just kritiseerima. Imestama pani mind, miks ta oli kindel, et tema kiri avaldatakse. Kirja autor oli siin ja hakkas mult küsima, milline Nõukogude aegne Tartu tänavanimi vastab millisele praegusele. Ma ei mäletanud, aga tegin pakkumisi. Meie arvamused ei langenud kokku. Hakkasin mõtlema, et teeharude tänavateks jagunemist on vist ka muudetud. Sõitsin koos Hennuga mootorrattaga kodu poole. Mina istusin tagaistmel. Minu käes olev käepide oli viltu, mis võis kogu mootorratta tagaratta kaudu viltu vedada. Henn ütles, et siin pole täbavasilte, ta peab need ise üles panema. Mina ütlesin, et ei tohi ükskõik millist tänavasilti panna, sest see on kõrgemal pool juba otsustatud, mis tänav siin on.

Kaardil oli kaks saareriiki, mille vahel ähvardas puhkeda sõda nende vahel asuva väiksema saare pärast. Ühele saartest tulid kaitseks ette Ameerika Ühendriigid, vahetades niimoodi asukohta. Ameerikale vastukaaluks tuli teise saare ette Venemaa. Nüüd ei teadnud, kas Ameerika ja Venemaa vahel puhkeb tuumasõda. Nad võisid ka mitte sõdima hakata, piirduda tulevahetusega või visata ainult mõned tuumapommid kõikide asemel. Mulle hakkas tunduma, et suurriikide territooriumist on siiski kohale tulnud vaid osa ja nende suurem osa asub endiselt mujal.

Olime vanaema pool ja vaatamsime televiisorist lastefilmi. Toomas ütles lapsnäitleja kohta, et see on sama, kes ühes teises filmis. Pille ütles selle peale, et Toomas tunneb selle näitleja kohe ära. Mina ütlesin ühe täiskasvanud näitleja kohta, et ma olen teda vist varem näinud. Selle peale öeldi kohe, mis on selle näitleja nimi. Toomas ütles, et ta tahab hoopis teiselt kanalilt vaadata filmi "Pilte tuumasõjast". Isa ütles selle peale, et see oleks sama hea kui hukkamist vaadata. Mina ütlesin, et see on hullem kui hukkamist vaadata. Aga hakkasin mõtlema, et võibolla on siiski kasulik teada saada, millised ohud on olemas.

Vaatasin ajalookaarte. Riigid tekkisid ja kadusid. Mõnda polnud isegi välja joonistatud, vaid ainult tema nimi üle teiste kirjutatud. Järeldus oli, et kõigil aegadel on toimunud pidev sõdimine. Ütlesin, et kui Vene väed Gruusiasse lähevad, siis tulevad nad sealt välja ka. Venemaa esindaja ähvardas mulle sellise jutu eest midagi kurja teha. Mõtlesin, et teeks silmad lahti ja vaataks, kas ta seda tõesti teeb. Ütlesin veel, et kui Gruusia Vene väed välja lööb, siis toob see Gruusiasse rohkem turiste.

Olin muusikaõpetuse tunnis. Toimus noodiõpetuse kontrolltöö. Ma olin noodiõpetuse ära unustanud. Mõtlesin, et selle kontrolltöö eest saan kahe, varasemast on mul viis ja üks, seega saan veerandi kokku kolme. Varem olin ma noodiõpetuses saanud paremaid hindeid kui laulmise eest. Noodid ei öelnud mulle siiski, millisele helile nad vastavad. Mõtlesin, et võibolla on minu viga, et ma pole muusika kuulamise ajal noote vaadanud ja püüdnud seostest aru saada. Õpetaja M. Laar tuli ja aitas mul natuke asju meelde tuletada. Sain nüüd selgeks, et taktimõõt on see, mis noodiks oleva hariliku murruga läbi korrutades peab andma kindla arvu. Siit sai teisi asju ka edasi tuletada, aga kõike ma siiski ei osanud. Tööd tuli ära anda. Olin kirjutanud väikse formaadiga siniste kaantega märkmikusse. See oli mul kinni läinud. Kontrolltöö ette näitamiseks tahtsin märkmikku uuesti õige koha pealt avada, aga ei leidnud seda kohta kuidagi. Ma ei olnudki kirjutanud muusikaõpetuse märkmikusse, vaid sellisesse, kuhu olin kirjutanud peamiselt ilusaid lugusid. Mõtlesin, et võiksin õpetajale öelda, et ta võiks mulle selle eest kõrgema hinde panna, et ma kirjutan laulusõnu. Vaatasin kogu märkmiku läbi, aga kontrolltööd ei leidnudki. Siis nägin, et mul on kaasas veel kaks siniste kaantega märkmikku. Arvasin, et üks neist on muusikaõpetuse oma, aga kui ma sellest otsima hakkasin, siis ma sealt ka midagi ei leidnud.

Aastarõngad

Lugesin uuest "Eesti Loodusest", et kasvavate puude istutamisaja määramiseks puuritakse nende sisse auk. Mina igatahes nii fanaatiline ajaloolane ei ole, et aastaarvu pärast elusolendit vigastama läheksin. Aga loodusteadused nähtavasti ei saa ilma lahkamiseta läbi.

Teistsugune öö

Eilne ja tänane öö erinevad nagu öö ja päev. Aga ühest unenäost kirjutan siiski ka täna:

Sain keskkooli lõpetades peaaegu kõigis ainetes maksimaalse hinde. Hinded liideti kokku ja summa väärtust näitas diagrammil olev sammas. Suure kogusumma eest sain veel lisapunkte, mida oli kujutatud samba keskel asuva samba ülaosa kergitava mõrana. Nii ulatas samba tipp saja protsendi jooneni. Lõpetajad olid saanud kuni ühes aines lisaks maksimaalsele hindele ka hüiumärgi, mis näitas eriti head tulemust. Läksin hinnetele lähemale, sest eemalt ma ei näinud lugeda, mis aines mina hüiumärgi olin saanud, kuid lähemale minnes see kadus, nagu oleks tegemist vaid seina defektiga. Mõtlesin, et kui õppejõud ütles mulle, et tegin eksami silmapaistvalt hästi, siis oleksin võinud talle öelda, et pangu ta mulle siis hüiumärk. Kõigil õppejõududel ei olnud üldse hüiumärgi panemise kommet. Keskkooli lõpu maksimaalsete hinneteni olin jõudnud esimese klassi minimaalsetelt hinnetelt. Minu arvates oli edukas spurt hea sportlik saavutus. Heleni hinnete summa sammas ulatus saja protsendi joonele isegi ilma lisapunktide mõrata. Helen tuli ja näitas mulle, et kuskile oli kirjutatud, et madalate hinnetega keskkooli lõpetada ei ole hea, muidu ei pääse keskkooli, põhikooli ega algkooli. Helen ei saanud aru, miks peaks üldse pärast keskkooli lõpetamist algkooli minema. Ütlesin, et siin peaks kirjas olema ka lasteaed ja see käib järeltulijate kohta. Helen naeris ja läks eemale.

Kasutaja nuhtluseks

Üks minu sugulane rääkis kunagi, et internetti tuleks puhastada, sest 90 protsenti selles leiduvast olevat ebavajalik. Järelikult võib paljude otsingumootoriga minu blogisse sattujate jaoks siin kasutu protsent veel suurem olla. Aga minu enda jaoks on siiski vajalik neid asju kirjutada ja ka see, et keegi veel neid loeks.

Mängud nuppude ja klaasiga

Nägin unes, et mõtlesin, et kui hakkan kellegagi kelladega etteandmist mängima, siis enne esimest käiku mõtlen pikemalt, kuidas kohe lipust lahti saada ja mida vastane selle takistamiseks ette võib võtta. Koduses ettevalmistuses ei tahtnud ma selle mänguga tegeleda. Panin nuppe peale, et hakata Lindemanniga mängima mängu, kus oleks malelauast suurem väljade arv. Nupud ei tahtnud lauale ära mahtuda, aga Lindemann protesteeris, kui ilmutasin märke, et ma kõiki ei panegi peale. Mõtlesin, et selles mängus on kõige tähtsam surmata kohe vastase kuninganna. Selleks tuli kasutada oma kuningannat. Tegelikult oli kummalgi mängijal terve kolonn kuningannasid. Mõtlesin, et selles mängus kulub etturil keskjooneni jõudmiseks 5 sammu, aga kehtestan siiski sellises mõttes malega sarnased reeglid, et etturi käik ei tohi olla pikk üle kahe sammu. Kui ütlesin, et selles mängus saab nupp käia rohkemates suundades kui males, sest väljad ei ole ruudukujulised, sai Lindemann jälle pahaseks. Ta ütles: "Ära hakka titat mängima! Mäng käib võidu peale!" Vaidlesin vastu, et Ehlvest on öelnud, et inimene on selle poolest arvutist tugevam, et oskab mängida ka viigile. Lause lõpetasin vist juba ärkvel olles ja sosinal.

Teises unenäos olid juudid Egiptusest vangistusest põgenenud. Nad pidid oma vanale maale pääsemiseks veel võitma lahingu, mis läks neil ka korda. Kunagise ühtse riigi asemel rajasid nad nüüd mere äärde kaks pisikest riiki - lõuna poole Jeruusalemma kuningriigi ja põhjapoole teisele poole võsa Juuda riigi. Mõlema riigi territoorium oli väike maalapp, mis oli silmale korraga haaratav. Kükitasin seal vee piiril ja mängisin roheliste ümarate klaasitükkidega. Sinna tuli ka Kerstin, kes oli veel väga väike. Ütlesin talle, et need klaasitükid on kalliskivid. Ta pani mõned klaasitükid vette ja ütles, et mina need pärast veest välja võtaks. Minu arvates ei tohtinud klaasi hetkekski vette unustada, et keegi sellele peale ei astuks. Märkasin, et kaldal olevale suurele kivile on pandud väiksed kivid silmadeks, ninaks ja suuks. Ütlesin Kerstinile, et Klaus on siia näo joonistanud. Kerstiniga võrreldes oli Klaus ka juba suur. Läksin kodu poole, milleks oli üks kahekorruseline puumaja. Kuna ma olin laps, siis ma ei tundnud veel täpselt teed. Minnes mõtlesin, millises sõnastuses sellest klaasiga mängimise unenäost kirjutada.

Mõtlesin, et kuigi ma õppisin magistrantuuris kahe ettenähtud aasta asemel viis, lõpetasin ma doktorantuuri nelja aasta asemel kahega, seega õppisin vaid üks aasta üle aja. Doktorantuuri oli mul kiiresti läbida võimaldanud see, et kirjutasin doktoritöö magistritööga samal teemal. Minu käes oli ka praegu üks ülikooli raamatukogust laenatud punaste kaantega fašismi teemaline raamat. Ma polnud kindel, kas vormistasin laenutuse korralikult ja kas tegemist ei olnud ühepäevase tähtpäevaga laenutusega. Seega pidin võibolla juba viivist maksma. Mõtlesin minna raamatukokku kontrollima. Aga ma teadsin, et mul on raske raamatukogus õiget ruumi üles leida. Selle leidmisega oli mul suuri raskusi olnud juba siis, kui ma seda raamatut laenama läksin. Mulle tuli mõte, et lihtsam on vaadata interneti kataloogist, ega tagastamise tähtaeg ei ole veel möödas. Läksin siiski kuskile kohale. Ühest ruumist kostis röökimist, sest seal peksis keegi kedagi. Arstid seisid teel ees ja ei lasknud kedagi sinna ruumi, nagu nad tahaksid, et peksja saaks segamatult peksta. Siis nad kutsusid siiski ühe inimese kaasa ja läksid sinna ruumi. Ariel ütles mulle, et ma tema poole koju läheksin, et ta saaks mind peksta. Läksin sinna saali, kust olin raamatu laenanud. Nägin seal, et keskmise pikkusega laenata lubatud raamatuid on erinevuste korral tähistatud sama värvi ringiga, millel on ainult väike suuruse erinevus. Üks suurus tähistas 10 päeva pikkust laenutust, teine kahe nädala pikkust. Kodus oleks olnud võimatu aru saada, kumb suurus on peale märgitud. Aga lugemissaalis oli see võimalik, sest siin sai märke omavahel võrrelda.

Mõtlesin ühte majja sisenedes, et varem ma kahtlustasin rohkem, aga kui omandasin teadmisi, siis kadusid kahtlused ära. Nüüd mõtlesin, et kui mul praegu veel sellised kahtlused oleksid, siis ma peaksin neist kohe iseseisva mõtlemisega jagu saada proovima. Ma võiksin vaadata, et trepp ei ole nii paks, et selle sisse saaks veel mingi ruum mahtuda. See maja asus Gruusias. Gruusia põhirahvus oli vist usbekid, vähemusrahvus oli grusiinid. Grusiinide kohta oli olemas arvamus, et tegelikult on nad kõik samasugused kui Stalin, ainult et kõik ei ole võimule pääsenud. Olin tulnud siia maale raamatukogule raamatuid tooma. Siin oli hiigelsuur raamatukogu. Raamatukoguhoidja ütles mulle, et minu kaks luulekogu on nad juba ise muretsenud. Kolmanda kaasas oleva raamatu oli ta muidu nõus vastu võtma, aga ta arvas, et grusiinid on selle hoiule võtmise vastu.

Ajad muutuvad

Eile ilmus Andres Dido raamat "Ajaloo kasust". Läbi lugenud ma seda ei ole, aga alguse põhjal ütleks, et sada aastat tagasi ehk nende artiklite valmimise ajal kirjutati paremas stiilis kui tänapäeval. Toimetaja ütles, et ta on murdesõnu vähendanud. Aga kui võõrkeelne sõna teeb eestikeelse lause halvemaks, siis arusaadav murdesõna pigem paremaks.

Parandus Juhan Liivile

Nägin unes, et lugesin ringsüsteemis rahvusvahelise maleturniiri tabelist, et seal mängis mitu sellist mängijat, kelle reiting oli minu omast sadu punkte madalam. Nende omavaheline erinevus oli ka sadu punkte, nii et nõrgematel oli tugevamate vastu vähe lootust. Ütlesin, et varem olime mina ja Sven Tartus kaks kõige madalama reitinguga mängijat. Sven ütles selle peale, et seejuures on imelik, et me praegu ka mängime, mängime ja mängime, ning lõpuks öeldakse, et me saime esimese kaotuse.

Panin korraks enda prillide asemel ette Hennu prillid. Pilt läks kohe palju teravamaks. Arvasin, et see tähendab, et mul on tugevamaid prille vaja. Aga siis tuli välja, et Hennu prillid on hoopis minu omadest nõrgemad. Henn vaatas minu voodi servalt, et see on registreerinud, et öösel käis toas kolm turisti. Teadsin, et üks mööduja olin olnud ma ise, aga keegi oli seal järelikult veel käinud. Henn vajutas voodi servas olevat auku, nii et loendur läks nulli. Küsisin, kas see vanalt veneaegselt voodilt võetud detail tõesti mõjutab uue voodi elektroonikat. Siis taipasin, et elektroonikaseadme nupp on lihtsalt selle koha peale kinnitatud.

Keerutasin läbi une kahte jalga ja ühte kätt. Ma sain keerlevate jäsemete arvu muuta, kuid mitte keerlemist täielikult peatada.

Lugesin "Keelest ja Kirjandusest" artiklit, mis rääkis luuletuste tõlkimisest. Et luuletusi tuleb kindla silpide arvu korral reas hakata tõlkima teise silpide arvuga kui seda seni on tehtud ja enne rea lõppu tuleb sisse tuua üks kindel silp. See oli U. Tõnissoni lühiartikkel sellest, et Juhan Liivi luuletustes tuleb üks täht asendada teisega, et üks sõna omandaks parema tähenduse. Mõtlesin, et mina avaldan selliseid artikleid oma blogis. Mõtlesin blogi jaoks välja vastuse, et vastukaaluks tuleb sisse viia ka teine parandus - sõna "õlu" tuleb asendada sõnaga "õli", mõeldes selle all küll sama asja kui varem, kuid näidates sellega, et tegu on negatiivse asjaga. Ütlesin, et kolmas variant sellest sõnast, mida kasutatakse, on "õll".

Altkäemaks

Ütlen parlamendiliikmele, et nõuan tema tagasiastumist. Ta küsib, mispärast. Seletan, et ta on mulle pakkunud altkäemaksu. See seisnes selles, et ta andis mulle valimislubadusi. Ta vastab, et ta valimislubaduste andmise järel lahkuski ametist. Nimelt andis ta lubadusi enne valimisi, kui ametis oli veel eelmine parlamendi koosseis.

Karm töökoht

Nägin unes, et läksin saama tööd arhitektina. Kontoris ütles naisametnik mulle, et ma olen esitanud pildi majast, mida pole olemas. Ma oleksin pidanud esitama pildi sellest üheksakorruselisest majast, mille ma oma töökohaks välja olen valinud. Vaidlesin vastu, et selline maja on tõesti olemas. Selle valisin sellepärast, et see on Kaunase puiestee vanale korterile kõige lähemal. Aga selliseks värvitud maju on vist ainult kaks tükki. Rohkem ei tehtud neid nähtavasti sellepärast, et nähti, et selline maja on liiga kole. Mis ei tähendanud, et teised üheksakorruselised ei oleks koledad olnud. Minu töö pidi seisnema selles, et pidin istuma ühes 9-korruseliste majade tihniku korteris ja seda korterit projekteerima. Ametnik tegi mulle teatavaks töötingimused - ma võin sealt korterist lahkuda ainult reedeti ja natukeseks ajaks ka pühapäeviti. Seejärel läksime lifti, et sõita kontorist alla ja viia mind töökohale. Lift oli selline, et selle uks oli sõidu ajal lahti, nii et ametnikul oli alati võimalus mind sõidu ajal liftišahtist alla tõugata. Sel korral ta seda siiski ei teinud. Kõik tundus sellest hoolimata nii ebainimlik, et pärast liftist väljumist pistsin põgenema. Põgenesin läbi üksteisega ühendatud tubade. Aga mind püüti kinni ja pandi tööle.

Teises unenäos toimetasin ajalooraamatut. Käsikirjas oli lause: "Sellest sai alguse Eesti poliitika unistuslik liin." Minu arvates ei piirdutud ainult unistustega, vaid ka organiseeruti, seepärast kirjutasin servale: "Aga Eesti Kongress?" Siis mõtlesin, et autori arvates oli Eesti Kongress vist ka unistuslik. Minu arvates viis see siiski mingite tagajärgedeni. Seepärast kirjutasin veel: "20. august?" Käsikirjas kirjutati edasi, et tol ajal ei mänginud Teaduste Akadeemia liikmed ühiskondlikus tegevuses olulist osa. Nimepidi oli neist nimetatud kõigepealt Gustav Ernesaksa, seejärel ka mulle tundmatuid nimesid. Minu arvates ei olnud raamatus vaja kirjutada sellest, mis oli ebaoluline, seepärast tõmbasin selle koha maha. Klaus meenutas, et Eesti Kongressi otsustaval lõppistungil jagati saadikutele juuksekarvasid, millele oli salvestatud lindistus ühest tähtsast dokumendist, mis oleks tulnud tõlkida eesti keelde, aga mida ei jõutud teha, mistõttu tuli seda kuulata inglise keeles. Kuulamiseks anti iga juuksekarvaga kaasa seade, kust juuksekarva läbitõmbamisel heli kuuldavaks muutus. Igale saadikule neid asju ei jätkunud, seepärast anti neid kahe saadiku peale. Mõtlesin, et võiksin selliseid juuksekarvasid Helinale ühe komplekti kinkida, siis ta saaks helisid tihedamalt pakituna säilitada. Aga edasi mõtlesin, et koos vutlaritega võtaksid juuksekarvad juba rohkem ruumi, pealegi ühele juuksekarvale väga palju helisid ei mahu. Nägin selle Eesti Kongressi lõppistungi toimumisaega. Siia saabusid bussid, mis tulid Kongressi tervitama. Ema arvas, et kui oodatud Punase Risti bussi ei õnnestunud välismaalt kohale organiseerida, siis ei ole neid teisi busse ka vaja. Üks buss tahtis parkida teise taha. Hüüdsin bussijuhile, et ta pidurdaks, sest ta ei ilmutanud märke, et ta seda muidu tegema hakkaks. Lõpuks sai ta pidama minu hinnangul üks sentimeeter enne järgmist bussi. Aga varsti sõitis ta sealt välja, et parkida kolmanda bussi taha. Sellele sõitis ta lausa otsa, lükates ta liikuma. Liikuma läinud buss veeres veidi maad edasi, kuid sõit läks ülesmäge, mistõttu ta varsti hoopis tagasi veerema hakkas, olles vahepeal natuke rattaid pööranud. Tema teel seisid seljaga tema poole inimesed. Neile hüüti: "Arstid, tulge eest!" Buss mahtus napilt nende vahelt läbi ja paistis, et ta peatub alles Emajões.

Vedelike tarvitamine

See iseloomustab maailma eriti halvast küljest, et kui kirjutada "joomine" ilma jooki nimetamata, siis võib kindel olla, et mõeldakse alkoholi joomist. Ja kui ma kirjutan vastukaaluks teises tähenduses, siis ei tule keegi selle peale, et see on teises tähenduses. Mis sellest, et alkoholi ma tegelikult üldse ei joo. Vähemalt janu, palavus, kuiv suu või raskused toidu neelamisel tuleb juurde lisada, et tekiks kahtlus, et tegemist võib olla üldisemas tähenduses joomisega.

Tähtede sõda

Nägin unes, et algas film "Tähtede sõda". Alustuseks näidati tähtkuju, kus filmi tegevus toimus. Selleks oli välja mõeldud Skandinaavia tähtkuju, milles tohutu hulk tähti moodustasid kaardi Taanist, Norrast, Rootsist, Soomest, Eestist, Lätist ja Leedust. Üheski päris tähtkujus nii palju tähti ei olnud. Küsisin, mis jooned Tartut tähistava tähe juurde tulevad. Vastati, et need on selle tähe kiired. Vaidlesin vastu, et kiired peavad olema sirged, aga Emajõele vastav joon on kõver. Tartut tähistav täht oli keskmisest tunduvalt suurem. Rääkisin veel, et Skandinaavia ei ole tegelikult nii suur - muinasajal oli Rootsi, Norra ja Taani jumalaks Thor, aga Soomes hoopis Väinämöinen. Siis mõtlesin, et võibolla need tõlkes oleksid ikkagi üks ja sama.

Teises unenäos tahtsin arvuti ekraani sisse lülitada, aga panin kogemata arvuti hoopis kinni. Kartsin, et Pillel võis midagi salvestamata olla. Aga kui arvuti uuesti käima panin, siis nägin, et seda mängu, mida Pille oli mänginud, on salvestatud küll. Arvuti mängis selle algusest salvestuspunktini uuesti ette. Mängus pani Hitler oma pea vastu suurtükitoru avaust. Olin kindel, et nüüd teda tulistatakse, aga seda ei juhtunud, vaid Hitler ronis läbi toru sõiduki kabiini ja hakkas seda juhtima. Olin loengus. Õppejõud rääkis rahvuse olemuse kohta käivatest teooriatest. Esimesena rääkis ta Hitleri teooriat. Minu konspektis oli väga metsik käekiri või vähemalt kirjutise sarnane joonistus. Mõtlesin, et võin konspektist ühe lehe välja rebida ja näidisena Helinale kinkida. Õppejõud rääkis teise teooriana kultuurilisest teooriast. Mina ei kirjutanud midagi üles. Mõtlesin, et võin hiljem kelleltki konspekti laenata. Loeng toimus raamatukogus. Üliõpilased viidi selle raamatu juurde, millest räägiti. Kolmandaks mindi kaugema raamatu juurde. Ma ei läinud järgi, kuid kuulsin veel, et jutt käib meditsiinilis-geneetilisest rahvuse teooriast. Ajasin laua ümber. Vilbaste aitas mul selle püsti tõsta. Nüüd läksid teised must uuesti mööda ja teises suunas paikneva raamatu juurde. Kui sellest rääkimine oli lõpetatud, siis ütlesin, et ei ole enam millestki rääkida, sest nüüd vaadeldi juba nii tähtsusetut autorit, kellest ma pole kuulnudki. Teiseks võimaluseks pidasin, et see on küll oluline, aga nii värske teooria, et ma pole sellega veel tuttavaks saanud. Aga nüüd ei teadnud teised enam, mida edasi teha. Iga raamatu tutvustamise juures oli üks inimene pidanud lahti riietuma ja duši all käima. Nüüd oli minu kord riideid vähemaks võtta. Istusin niimoodi keset linna ühe künka otsas pingil. Künka all peatus politseiauto, kust kaks politseinikut välja tuli. Panin kiiresti riided selga tagasi. Lootsin, et politsei ei jõudnud nende puudumist veel märgata, muidu oleks ta võinud mind karistada. Politseinikud tulid trepist üles minu juurde. Ootasin, mida nad ütlevad. Nad küsisid mult, kas ma olen sõjaväes, targad inimesed on sõjaväes. Vaidlesin vastu, et sõjaväes on tugevad inimesed ja targad inimesed on luures. Artur rääkis selle peale, et ta töötas vene ajal luures ja sai seal venelastele eesti keelt õpetada.

Vihm

Vihm sajab ja märg on mu maja,
mul vihma oligi vaja.
Päike und peale ei aja,
kehv magada alla aja.

Oleks mul raske

Nägin unes, et mulle oli antud ülesanne koostada üks ajalooraamat, kuhu pidin koondama materjale 1920.-30. aastate iseseisvusaja Saksa okupatsiooni ja sõjajärgse Nõukogude okupatsiooni varasemate aastate kohta. Ülesanne seisnes selles, et pidin materjali hulgast valiku tegema ja materjali hulka vähendama. Sisestasin tekstid arvutisse, hakkides sõnad kartulisalati komponentidena peeneks ehk eraldades tähed sõnadest. Selle kavatsesin seejärel salatiks kokku segada. Osa tööd tegi ka Tõnu. Kui meil mõlemal tekstid sisestatud olid, hakkasin alles mõtlema, kuidas nüüd raamat kokku panna. Algul olin kavatsenud selle materjali salatiks kokku segada, kuid nüüd hakkas mulle tunduma, et pärast segamist ei oleks enam tegemist selle ajalooga. Saaks ainult vaadata, mis tähte mitu korda esineb. Nii et võibolla pidin üldse tekste uuesti sisestama hakkama, et nad ei oleks hakitud. Kaustikusse olin nad eelnevalt vähemalt hakkimata kirjutanud. Tõnu oli vist oma osa arvutisse sisestanud samuti terviklikult. Tulid kaks meest, kellest üks oli Tunne Kelam. Ütlesin neile tere. Kuna Kelam kandideeris parajasti presidendiks, ütles tema saatja: "Presidendi nägite ära." Toomas tahtis Kelami kätt suruda, aga Kelam läks tast mööda ja surus hoopis ema kätt.

Tugevam mängija mängis nõrgema vastasega malet. Tugevam mängija oli vahepeal poiss ja vahepeal tüdruk, nõrgem mängija oli kogu aeg tüdruk ja tal oli vähe riideid seljas. Tugevam mängija hakkas jalgrattaga ringi sõitma. Tundus, et ta käimise asemel on hakanud aja peale mängima. Aga siis taipasin, et ta ei saagi käiku teha, sest on vastase kord käia. Laual oli lipulõppmäng. Tugevamal mängijal oli rohkem ettureid, kuid ta pidi olema ettevaatlik, et vastase vabaettur lippu ei läheks. Siis tehti mõned käigud kiiresti. Tugevam mängija tegi vea, nõrgem mängija ütles: "Karlumps!" ja võttis ära vastase lipu. Nüüd oli nõrgemal mängijal lipp, oda ja ratsu rohkem. Tugevamal mängijal olid järel vaid kuningas ja kaks etturit. Kuid enne kui vastane talle mati jõudis panna, teatas tugevam mängija, et vastase mõtlemisaeg sai läbi. Nõrgem mängija ütles: "Ah aeg," ja ei vaadanud seejuures üldse kella poole.

Klaus oli mõned kuud Ameerikas töötanud. Ta saatis sealt Pillele raha, et Pille saaks endale korteri osta. Ta ei teinud pangaülekannet, et ei võetaks ülekandetasu, vaid saatis raha koos kirjaga posti teel. Kui Pille kirja kätte sai, oli Klaus ka juures. Ümbrikut lahti tehes selgus, et kiri on alles, aga raha kadunud. Klaus arvas, et keegi varastas tema kirja ära ja saatis Mooni nime all uue kirja. Klaus oli nimelt kirjutanud nime all Moon. Mina ütlesin, et Ameerikas tehakse vist postkontoris kõik kirjad lahti. Kuna Ameerikas oli raha ümbrikus saatmine keelatud, siis minu arvates oli selle konfiskeerinud postkontor. Ümbrikuid tehti Ameerikas postkontoris lahti sellepärast, et raamatutest oli teada, et varem saadeti vanglatesse koos kirjadega narkootikume, ja seda tuli takistada. Klausil pidi nüüd olema raske raha otsast peale teenima hakata.

Minu klassist oli juba päris paljudel male reiting. Mõtlesin, et Krister võiks ka turniirile tulla ja ma võiks temaga teises voorus kokku minna. Esimeses voorus teeksime mõlemad viigi. Krister viigistaks ühe väikse poisiga. Omavaheline mäng tuleks meil väga vihane. Lõpuks jääks minul peale veel b-ettur, millega ma läheks käigu Ka6 abil lippu. Krister jätkaks endiselt mängu. Minu viimase käigu ajal võiks mul aeg kukkuda. Krister ütleks, et aeg on läbi, aga mina vastaksin, et matt on peal. Lahkusin majast, kus turniiri peeti. Mõtlesin, et see, mida ma tänaval näen, ei ole tegelikult igavalt realistlik, vaid näen asju väga omapärase pilguga. Nägin, kuidas ühed mehed läksid ühte autot kummuli keerama.

Veel suhkruunest

Kui eile õhtul ajalehti lugema hakkasin, siis tuli mulle üllatusena, et ka seal kirjutati suhkrutrahvist, mille kohta olin varasemal kellaajal unenäo üles kirjutanud. Teema kattuvust oleks kerge seletada sellega, et arvatavasti räägiti uudisest juba üleeile raadios ja televiisoris, kuid ma ei mäleta, et oleksin üleeile raadiost või televiisorist uudiseid jälginud. Samuti ei mäleta ma, et oleksin näinud suhkrutrahvi teemat üleeilsetes blogisissekannetes.

Ameerikast koduni

Unenäos lugesin või meenutasin Kafka "Ameerika" algust. Peategelane pidi seal laeva väljapääsuni jõudmiseks trepist nii üles kui ka alla minema. Sellega tahtis autor näidata olukorra absurdsust. Peategelane oli tegelikult imeinimene, sest ta mäletas teed laevast välja, aga see teda ei aidanud, sest olud olid sellised. Kujutasin hästi ette, milline laev võiks olla, kuid ma polnud kindel, et ma oskaksin selle niimoodi üles kirjutada, et teistel sama ettekujutus tekiks. Edasi kõndisime mööda Tartu madalamate majadega linnaosa tänavaid. Üks vanamees rääkis raha laenamisest ja kes selle eest millist protsenti võtab. See oli nende vanameeste alaline jututeema. Nad olid ka pannud majade külge selliseid piksevardaid, mis ei ulatunud maapinnani, et äikse ajal nende otsast kinni võtja lööki saaks. Neid mehi oli kokku kolm tükki, üks neist teistest noorem. Praegu rääkisid nad veel, et Oskar Luts oli väga kõva laulumees ja muud Oskar Lutsu kohta. Luts oli ka nende põlvkonnale väga tähtis. Hakkasime Paidest koju minema. Jõudsime kohta, kus buss ootas. Kui oleks pidanud minema bussijaama, siis ma oleks sellest mööda kõndinud, sest ma polnud märganud kohta, kust saaks bussijaama keerata. Ütlesin Pärnitsale, et süia ei jõudnudki. Bussis läksin bussijuhist mööda, istusin maha ja hakkasin piletiraha lugema. Avastasin, et seda on mul pileti ostmiseks liiga vähe. Kaalusin, kas öelda bussijuhile, et toon seda homme kodust juurde. Aga seda oli ohtlik teha, sest siis ma oleksin võinud juhtida tema tähelepanu sellele, et sõidan ilma piletita ja lisaks veel trahvi saada. Siis tuli mulle mõte, et võiksin Pärnitsa käest küsida, kas tema saab mulle raha laenata. Enne kui ma seda teha jõudsin, tuli minu juurde üks naine, kes pakkus müügiks piisavalt odavaid pileteid. Tahtsin juba osta, aga siis tuli välja, et ta ei mõtle bussipileteid, vaid ajalehepileteid. Koju jõudes puhastasin arvuti klaviatuuri ja hakasin seejärel arvutiga malet mängima. Puhastamine oli nähtavasti arvutit kahjustanud, sest ta ütles mulle, et käib etturiga neli ruutu edasi, visates paberit nii kaugele. Kahjulikuks võis osutuda ka see, et tõlkisin ingliskeelses programmis mõned sõnad eesti keelde. Aga tuled näitasid määrustepäraseid käike, mis tähendas, et sisemiselt on arvuti käikudearvestus korras. Seetõttu neljanda käigu järel katkestasin mängu. Klaus tahtis mulle näidata midagi teiste mängude kohta. Ma ei olnud kindel, kas on õige teisi mänge malega võrdseks pidada, kuigi ma mängisin neid ise ka. Lugesin ajakirjast Reile ette, et suurmeister Bronstein tuleb sel aastal Venemaale, tal on Tšernobõlist esivanemaid pärit. Ütlesin, et ma olen seda kuskilt varem ka kuulnud, võibolla Rei ise rääkis. Rei ütles, et tõenäoliselt. Mõtlesin, et Rei loeb Tartus kõige rohkem maleuudiseid. Oli hommik ja kell oli palju, aga ma magasin alles. Kuulsin läbi une, et meile tulid külla Taimo ja Maie. Neile öeldi, et mina alles magan. Taimo vastas, et jah, mina olen kõva magaja.

Kuri koer

Kihvadega koerte pealik urisemas käib.
Talle iga inimene vaenlasena näib,
kes ei ole juhtumisi tema peremees.
Peremeeski tahaks näha teisi vere sees.

Suhkur

Nägin unes, et üks vanem vene naine pühkis pakist lauale pudeneud suhkru hunnikusse. Nüüd ei teadnud, kas kokkupühitud suhkur tuleks ära süia või minema visata. Nimetasin seda suhkrut suhkrutrahviks. Selle peale öeldi, et see on viimase aja komme, et suhkrutrahviks nimetatakse raha asemel suhkrut. Arvasin, et mina olen selle kombe käibele lasknud. Edasi räägiti, et üks poiss oli televiisoris öelnud: "Lumi on maas nagu suhkrutrahv." Nüüd leidsin, et kui televiisoris, siis on selge, kuidas see komme laiema leviku saavutas.

Lugu lugemisest

Loen ühte raamatut. Tähed roomavad järgmisele leheküljele. Seal nad muudavad kuju ja järjekorda. Autorit ei ole näha. Helistan autorile. Küsin, mida ta oma raamatuga öelda tahtis. Ta vastab, et see raamat on juba vananenud, ma olevat ajast maha jäänud. Ta on vahepeal mitu uut raamatut kirjutanud. Küsin, kust neid saab. Ta ütleb, et kõik on läbi müüdud. Heade autorite raamatud müüdavat kiiresti läbi, mitte nagu minu omad. Küsin, kas nende kohta arvustusi on ilmunud. Ta vastab, et mina peaksin neid arvustama. Ma peaks need raamatud raamatukogust võtma, kirjutama korraliku positiivse arvustuse ja otsima väljaande, mis on nõus selle avaldama. Siis andvat ta mulle vastutasuks autogrammi sellesse raamatusse, mis mul on osta õnnestunud. Ja üldse, tema olevat mulle alati lahkelt nõu andnud. Ütlen, et ma kirjutan parem selle raamatu kohta, mida ma praegu loen. Ta vastab, et ta ei mäleta, kas ta on üldse sellise raamatu kirjutanud. Ja kui see oligi tema, siis oli ta tol ajal keegi teine. Ütlen, et ma mõtlen, kas ma kirjutan midagi. Lõpetan kõne ära. Loen raamatut edasi. Ma ei kuule enam, mis raamatusse kirjutatud on, sest väljast hakkab kostma teine laul. Laulu refrään on: "Sa oled igav nagu raamat."

Külmunud loss

Nägin unes, et kolm meest olid läinud külmunud lossi juurde ja seal kiiresti üksteise järel surnuks külmunud. Ainult kolmas neist oli seejuures jõudnud enne ennast läbi lume lossi kaevata. Nüüd olime siin meie kolmekesi. Kui hakkasime lossist mööda teed eemalduma, põrkasin ka mina kokku ühe loomaga, aga kui varem siin käinu oli samasuguse asja peale kohe surnud, siis minuga ei juhtunud midagi. See, et meie ellu jäime, oli kuidagi seotud aja edasiminekuga, aga ma ei saanud asjast täpselt aru. Arvatavasti oli asi selles, et tänapäeval olid loomad inimesi rohkem kartma õppinud.

Vene keele õpetaja küsis mult tunnis, kuidas on vene keeles kolonel. Ütlesin, et seda ma tean. Natukese mõtlemise järel ütlesin, et see on maior. Õpetaja selgitas, et maior on väeosa. Nüüd ütlesin maior-lieutenant. Pidime segi segatud tähtedest lauseid moodustama. Mõtlesin, et teen samade tähtedega naljalause, mitte selle, mida õpetaja tahab. Allpool oli veel lauseid, kuhu oli jäetud ka tühikuid, millesse võis tähti ise valida. Tegin tähtede järjekorda muutes ja tühikuid täites naljalause: "Bahama Press annab mulle behhi, cehhi, gehhi ja hehehhi."

Toomas oli hakanud suitsetama. Ta pani lauale suitsupaki. Võtsin selle talt ära, muljusin sigaretid kortsu ja ütlesin, et Toomas ei tohi rohkem suitsetada. Toomas tahtis pakki tagasi saada. Küsisin talt, kas ta lõpetab suitsetamise ära, kui ma annan talle 500 krooni. Ta vastas, et ei lõpeta. Järgmiseks pakkusin 1000 krooni. See talle ka ei mõjunud. Edasi pakkusin 5000 krooni. Toomas hakkas asja kaaluma. Siis ütlesin, et tegelikult ma ei anna, muidu saab mult spetsiaalselt raha välja pressida. Andsin Toomale ka suitsupaki tagasi, aga ütlesin seejuures, et rohkem ei taha ma seda näha. Ma ei saanud aru, kuidas saab korraga õppida bioloogiat ja suitsetada, kui bioloogias peaks räägitama suitsetamise kahjulikust mõjust organismile.

Ehlvesti intervjuu

Mulle räägiti millalgi, et ajalehes ilmus artikkel male kahjulikkusest tervisele. Eile hakkasin uurima, kus lehes see ilmus, aga enam ei mäletatud. Otsingumootoriga otsides tundus, et mõeldi vist Jaan Ehlvesti viimast intervjuud.

Ehlvest ütleb seal, et maletajatel on vaimse pinge tõttu raske öösel magada, mis paneb neid jooma. Arvan, et und ei tohiks ära võtta malevariantide arvestamine, vaid mängutulemuse peale mõtlemine, samuti võistluste ajal võõrastes kohtades ööbimine. Siis oleks lahenduseks võistlustel osalemise asemel iseendaga mängimine ning muu maleseisude uurimine. Kui inimene tahab magada, mitte mängust teenida.

Varasematel aastatel oli mul tõesti tõsiseid raskusi enne mängu magama jäämisega, kuid nüüd olen õppinud seda paremini tegema pea mõtetest puhastamise teel. Ilma konkurentide osaluseta malega tegelemine pole üldse und ära võtnud. Ükskord kadus uni siiski isegi ristsõnade lahendamise tõttu. Magama minnes jäi ristsõnade lahendamine pooleli, magasin neli tundi, kui siis veerand tundi polnud uuesti magama jäänud, lahendasin ristsõnu edasi. Aga tol korral tundusid need nii põnevad, et ma une kadumist üldse ei kahetsenud.

Võlur laual

Nägin unes, et Henn oli ehitanud kesklinna mõnekümne korruselise maja ja valmistanud kunstkäed. Kuulsin neist asjadest esimest korda, sest varem polnud mulle neist üldse räägitud. Maja kaasosanikuks pakkus ennast Otter, aga Henn tahtis, et selleks hakkaks kirik.

Mängisin turniiripartiid. Vastaseks oli üks tüdruk. Mängisime minu voodi peal. Pilku uuesti nuppudele suunates hakkasin ennast kiruma, et olen voodil välja sirutatud jalaga nupud segi löönud. Ma ei mäletanud ka täpset seisu, seetõttu palusin tüdrukut, et tema selle taastaks. Ta pani peale sellise seisu, kus ma ei saanud tal enam etturi teiseks lipuks muutumist takistada. See tundus kahtlane, sest ise mäletasin, et mul oli kaitsevõimalus olemas. Järel oli võimalus kontrollida seisu protokolli järgi algseisust peale mängides. Ainult et häda oli selles, et viimasel ajal olin juba kõigis mängudes seisu protokolli järgi taastama pidanud.

Mängisin lauamängu, mis võis olla male. Mäng paistis juba olevat lõppenud minu kaotusega, kuid ma võisin veel teha ühe käigu võluriga. Sellel käigul hävitasin mõlemad vastase vankrid ja tõukasin kuristikku tema võluri. Sellega olin hoopis mina võitnud, sest jäi veel ainult vastase kuninganna vangi võtta.

Lugeja ja autor

- Miks on selles raamatus enamus lehekülgi valged?
- Mul polnud midagi öelda.
- Miks sa siis üldse raamatu välja andsid?
- Ma tahtsin, et minu tuttavad vähem televiisorit vaataksid ja et inimesed vähem rahale mõtleksid.
- Siis sa oleksid võinud vähemalt sellest kirjutada.
- See ongi ridade vahel kirjas.
- Aga ridu on ainult ühel leheküljel.
- Teistel lehekülgedel on ridade vahel sellised mõtted, mis ei kannata trükimusta. Siis ei saanud trükimusta kasutada ka ridade trükkimiseks.

Istumised

Nägin unes, et istusin saali esimesse ritta nurga peale. Tuli riidehoidja, kes pahandas inimestega, et keegi pole riideid leti taha andnud. Koridoris oli kaks rida nagisid - üks leti taga ja teine koridori keskel. Leti taga olid kõik nagid tühjad, koridori keskel täis. Kui riidehoidja oli tagasi leti taha läinud, ütlesin, et mina oma riideid üldse ära ei anna, sest muidu võib mul külm hakata. Üritus hakkas pihta. Olin haige, aga kaks meest, kes minule toetusid, olid veel haigemad. Kui üritus läbi sai, kõndisime välja. Üks keskealine maletaja küsis mult, kas ma elan Tallinnas. Vastasin, et ei ela. Ta küsis, kas ma ööbin Tallinnas. Vastasin, et on kaks võimalust - kas ööbida Tallinnas või Paides. Parem on Paides, sest sealt saab hommikul turniiri järgmisele voorule edasi sõita.

Olin kino saalist välja läinud, aga midagi oli mul veel sinna jäänud. Kuulsin kõrvalruumi, kuidas Annika seda saalis nimetas. Hakkasin tagasi minema. Ütlesin vastu tulevale Annikale, et väga hea, et ta nii kõva häälega rääkis, muidu ma poleks aru saanud, kust hääl tuleb. Hakkasin otsima oma teksajakki. Nägin ühe poisi seljas teksajakki, millele oli kirjutatud samasugune sõna nagu minu omale. Küsisin talt, kas see on minu oma. Ta ütles, et ei ole. Nüüd nägin ka ise, et sellel on taskul selline pilt, mida minu teksajakil polnud. Edasi läksin teatrisse kooli kontserdile. Kohe selle algul hakkasid inimesed minema mulle võõra direktori kätt suruma. Kõik ülejäänud inimesed tõusid üksteise järel püsti. Krister ütles, et varsti kasvan ma tast mööda. Läksin selle peale Lauri N. juurde ja ütlesin: "Krister arvab, et ta on minust pikem!" Seejärel kõndisin oma kohale tagasi. Artur ütles mulle, et ma arvan, et peab saalis ringi kõndima ja kaamerasse vaatama. Saali ees hakkas üks direktorit õnnitlenud naine rääkima meile, et ega me ei õppinud mentaalajalugu, vaid normaalajalugu. Mentaalajalugu õppivat me viimases õppeastmes. Selle all mõtles ta doktorantuuri. Edasi ütles ta midagi matemaatilise ajaloo ja füüsikalise ajaloo kohta. Kuna ma olin teinud sisseastumiseksami ka füüsikasse, kartsin, et Erik hakkab mind nüüd sellega seoses kägistama. Selle takistamiseks võtsin tal sõrmedest kinni.

Kartlikud mehikesed

Väikeste mehikeste riigi kohale ilmub kotkas. Väiksed mehikesed poevad hirmuga peitu. Ainult üks jonnakas laps jääb lagedale. Kotkas küsib talt: "Kus teised on?" - "Nad on seal. Söö nad ära!" ütleb laps. Tegelikult ta ei taha, et teised ära söödaks, aga ta tahab kotkaga hästi läbi saada, et teda ennast ära ei söödaks. Aga kotkas lendab hoopis minema, sest ta küsis ainult uudishimu pärast. Ta ei söö mehikesi, vaid hiiri ja jänesepoegi.

Latgalid

Nägin unes, et uues "Loomingus" avaldas keegi artikli teatrist ja kirjutas seal, et paljudele luuletajatele on olnud teater tähtis, näidetena oli toodud ka kaks salmi minu luuletustest. Tegelikult ma teatris palju ei käinud. Ütlesin, et nüüd on kahes "Loomingu" numbris järjest minu luuletusi avaldatud. Eelmisse numbrisse ei olnud ma ka ise saatnud, vaid keegi oli oma koostajanime all avaldanud valikuid erinevate autorite luuletustest. Mõtlesin, et kui seal juba minu luuletusi avaldatakse, siis see on märguandeks, et võin neid ka ise saata. Eelmisest numbrist mäletasin veel, et seal ilmus minu raamatu arvustus, aga otsides ma seda ei leidnud. Nähtavasti oli siis tegemist minu raamatu asemel raamatuga, mille toimetamises ma olin osalenud. Mõtlesin, et nüüdsest hakkan ma tegema nii, et ühel leheküljel toimetan võõrast raamatut ja kõrvaleheküljele kirjutan enda luuletusi. Hakkasin kirjutama raskeid luuletusi, mille valmimine võttis palju aega ja mis tuli vahepeal ka pooleli jätta. Olin keegi teine. Hakkasin põrandalt malenuppe karpi korjama. Neid oli rohkem kui oleks pidanud olema. Karpi pandute asemele tekkisid põrandale uued, samas ei saanud karp kuidagi täis. Loendasin nuppe, algul selleks, et vaadata, et ühtegi puudu ei oleks, kuid siis sain juba kaheksa sama värvi ratsut ja neid tuli veel juurde.

Teises unenäos oli inglise keele tund. Juttu oli riikide pindaladest. Õpetaja ütles, et ega tema neid ei tea, meie teame paremini. Riiulis oli mitu raamatut, kust oleks saanud järgi vaadata, aga Sander ütles, et teda need raamatud ei huvita. Tõlkida lasti algul Helenil. Ta parandas mitu korda enda sõnastust. Õpetaja ütles, et jah, tõlkima peab täpselt. Teisena tõlkis Merje, kes tegi seda kohe õieti, sest ta oli sõnad kodus järgi vaadanud. Helen sõnu järgi vaadanud ei olnud, sest ta oskas tõlkida ka ilma koduse ettevalmistuseta. Mõtlesin, et nüüd hakkan ma Helenit ja Merjet uuesti unes nägema. Vaatasin atlasest sõjakaarte. Türgi kohta oli mitu kaarti, aga lahinguid oli seal toimunud vähe. Ühes tähtsamas lahingus olid eurooplased saavutanud võimu Türgi üle, teises oli Türgi vabanenud. Latgalite kohta oli öeldud, et eurooplaste hinnangul on neid maailmas 3000, neist üks on Prantsusmaa president. Nõukogude aegses raamatus aga oli öeldud, et latgalite endi hinnangul on neid Lätis 6000. Vaatsin kaarti Latgales 13. sajandil toimunud lahingutest. Kaks tähtsamat linna olid algul olnud venelaste võimu all, aga vähemalt üks neist oli ära vallutatud. Kui eestlased ja venelased lahingut pidasid, lähenes läänest veel kolmas osapool. Seda nimetati Grunwaldi lahinguks.

Vanad unenäod

Lugesin üle portsu enda 2001. aasta unenägusid. Peab ütlema, et neid ei olnud nii meeldiv lugeda kui tänavuaastaseid. Olin kirja pannud liiga palju inetuid ja ebahuvitavaid detaile, unenäod olid liiga realistlikud ja neis oli liiga vähe mõtteid. Aga ma mäletan, et tol ajal neid näha oli parem, sest päevad olid siis veel kehvemad. Tegelikult 1999. aasta unenäod olid nendest huvitavamad. Kõige kehvemad olid 2000. aasta suvel, kui üleskirjutused olid ühelauselised. Või ei osanud ma sel ajal üldse kirjutada. Aga kirjutamine hakkas neid ehk järk-järgult jälle paremaks muutma.

Akende tundmine

Nägin unes, et saatejuht näitas ühte akent ja saatesse helistajad pidid ära arvama, mis on selle akna aadress. Üks mees pakkus vale trepikoda. Järgmine arvas, et see on tema aken üks trepikoda edasi. Saatejuht lubas talle juba auhinna anda, aga siis tahtis seda tagasi võtta, sest aken asus tegelikult pakutuga võrreldes üks maja edasi. Olin nende majade juures. Ühes neist võttis paar korterit enda alla ühiselamu, kus ma olin olnud. Vaatasin aknaid ja püüdsin näha, millised need korterid on. Mul oli käes elektronmärkmik, mille sisse oli torgatud pangakaart. Elektronmärkmiku kaudu sai vaadata vähemalt pangaarve suurust, võibolla ka maksta. See oleks olnud parem kui müüja nähes maksmine. Tuli üks mees, kes näitas, et märkmikul on ka selline seade, et kui kurjategijad tulevad kallale, saab panna plahvatama pommi, mis teeb ümberringi kõigele lõpu. Ta vajutas nupust plahvatuse sisse. Hakkas juba suitsu tõusma. Ma ei tahtnud mingil juhul plahvatust, aga ei osanud seda välja lülitada. Siis tuli teine mees, kes seletas, et tegelikult mingit surmavat pommi ei olegi, ainult kurjategijaid hirmutav suits ongi. Aga nüüd said kõik ümberringi olijad teada minu internetipanga parooli. Minu klassivennad hüüdsid üksteisele, et nad murraks kiiresti minu arvele sisse ja kannaks endale raha üle. Pidin parooli ära vahetama. Läksin madalasse majja, kus sain teada, et tegelikult ei ole minu parool see, mis nad teada said. Vaatasin ajalehte, kus oli mitu lehekülge Eesti härjavõitlusest. Seal olid fotod härgadest ja härjavõitlejateks nimetatutest. Nendeks oli nimetatud härjavõitluseks sobimatuid inimesi - vanu naisi ja Mart Laari. Sellesse majja toodi ka veisekari, et hakata pihta üritusega, kus nad käivad majas ringiratast. Läksin majast ära.

Ühes unenäos vaatasin raamatust malelõppmänge üle. Kuigi tegemist pidi olema lõppmängudega, vaatasin neid algseisust alates. Ühel korral algseisu peale pannes ei tahtnud see enam õnnestuda, sest nupud olid väljadest suuremad ja ei tahtnud ritta mahtuda. Nägin, et osa musti ruute on kulunud valgeteks. Värvisin need punase vildikaga üle. Siis sain aru, et esimese ja teise rea väljad on sellepärast väiksemaks muutunud, et sealt on laud kortsu läinud. Kolmandas unenäos mängisin mõtlemismängu, kus peale kahe poole nuppude oli olemas ka suur hulk neutraalseid ussikesi, kes ei saanud midagi kurja teha. Aga ma ei teadnud, kas mängu lõpetamiseks piisab vastase nuppude hävitamisest või tuleb hävitada ka kõik ussikesed. Minul ja vastasel oli järel veel paar vigurit. Leppisime viiki. Seejärel mõtlesin, et tugevam mängija oleks minu asemel püüdnud veel saavutada lõppmängu ratsu ja oda kuninga vastu ning seda võita.

Kõnelus jäätisest

A: Jäätis ei ole veel otsas.
B: Aga ta säilib.
A: Ei tea, kas ikka säilib.
B: Mis tal jääosakonnas muud ikka teha on kui säilida.

Unenäod poliitikutega

Nägin unes, et kohalikud venelased teatasid, et nad lähevad isemajandamisele verevalamisega. Mulle ei meeldinud see mõte eriti sellepärast, et järelikult nad arvasid, et Eesti läks ka isemajandamisele verevalamisega. Öeldi, et Eestisse tulevad Žirinovski ja Venemaa kõige ohtlikum poliitik. Selle peale ütlesin, et varem peeti Žirinovskit kõige ohtlikumaks Venemaa poliitikuks. Nüüd ei peeta teda enam nii ohtlikuks sellepärast, et ta ei ole pika aja jooksul midagi teinud. Aga ta pole teinud sellepärast, et ta pole võimul olnudki. Räägiti, millised Riigikogu liikmed on Keskerakonda üle läinud. Selgus, et ka Gräzin on Reformierakonnast lahkunud ja nüüd Keskerakonnas. Reformierakonnast lahkus ta nähtavasti Euroopa Liidu küsimuse tõttu. Televiisoris näidati uudistesaates Madissoni, kes teatas, et ta ehitab maailma kõige lühema rongiliini, mis ühendab kolme Võrumaa küla. Ütlesin, et sellist nimetatakse trammiliiniks. Madisson televiisoris parandas ka ennast, et see on trammiliin. Mina teadsin öelda, et on veel lühemaid liine - üksikut maja ehitav kraana sõidab ka rööbastel. Ma ei saanud aru, et kui rong viib inimesed ühest Võrumaa külast teise, kas rongijuht peab siis ise koju tagasi sõitma. Võibolla hakkab see rong sõitma ainult siis, kui rongijuhil aega on. Võibolla on Madissonil salajane kavatsus oma väike raudtee hiljem ikkagi suure raudteega ühendada, mille küladest läbi juhtimist külaelanikud tal praeguse seisuga takistada saaksid.

Teises unenäos nägin, kuidas Krister oli kunagi lugenud üles kolme sama eesnimega tüdruku nimed. Üks nimi kuulus neist isikule, keda olin seni pidanud vanaks naiseks. Kui Krister oli tema nime nimetanud, küsis ta mult, kas ma tahtsin selle isiku kohta midagi öelda. Vastasin, et mitte sel ajal, kui Krister räägib, ma näen tema rääkimist hilisemal ajal. Krister ütles, et ta näeb minu näost, et ma mõtlesin midagi. Ütlesin, et ma ei tea, mida minu näost näha on. Selle naise kohta ütlesin, et mina tunnen teda protestipoliitikuna. Alles Kristeri jutust sain teada, et kõnealune isik on meiega samal ajal meie kooli lõpetanud. Vaatasin oma klassi tolleaegset päevikut. Seal oli teisigi kaugõppes lõpetajaid kirjas, kellest ma seni midagi ei teadnud. Nad olid pidanud tegema eksamid kõigis ainetes. Üks oli mitmel eksamil kahed saanud. Õpetajad olid selle peale kirjutanud otsuse, et ta peab kaks aastat veel õppima. Tema oli kirjutanud protesti, et kuidas saab kahe aastaga nelja aasta osa omandada. Õpetajad olid kirjutanud kokkuvõtteks, et nad mängisid kaugõppijate eksamineerimist. See tähendas, et nad olid neile hinnaalandust teinud. Rääkisin midagi, millest teised kohe aru ei saanud, et see oli unenäokirjeldus. Kui olin seda selgitanud, ütles Tristan Kristerile, et ega ei tea, võibolla olen ma unenägusid mõnda raamatusse pannud. Ma ei hakanud ütlema, et avaldan neid internetis. Krister kutsus mind Londonisse. Ta ütles, et Londonis ostab ta mulle šnitslit, lugedes seejärel üles veel mõned toidud. Ma ei öelnud, kas ma Londonisse lähen, aga ütlesin ühe toidu kohta, et seda ma ei söö. Olime Londonis. Siit pidid kõik inimesed põgenema, sest terroristid olid vee ära mürgitanud. Joomiseks oleks saanud tuua vett pudelites ka mujalt, aga vett läks vaja ka pesemiseks. Mina põgenemisega nii väga ei kiirustanud kui ülejäänud inimesed.

Numeroloogiline ettekuulutus

Mängult läks mul jälle üks unenägu täide. Kirjutasin unenäost, kus saarelt kolis iga päev ära 16 inimest, aga mina pidin ühte kinni hoidma. Seda võib tõlgendada nii, et minu tegevuse tagajärjel oleks ühel päeval erandkorras ära kolinud vaid 15 inimest. Järgmisel päeval ärkvel olles tuli listi kaudu kiri, kus kirjutati, et enne 1934. aasta riigipööret asutati Eestis vaid üks kutsekoda, aastatel 1934-1936 veel 16. Mina viitasin selle peale entsüklopeediale, kus on kirjas, et varasemal perioodil asutati siiski juba kaks kutsekoda ja hilisemal ainult 15. Seega kordasin ma ka ärkvel olles arvutustehet 16-1=15.

Sohk

Kõige pikem tänane unenägu oli selline:

Mängisin kiirmaleturniiri. Enne mängu algust panin nuppe peale. Mees, kes oli Raaliste moodi, aga natuke teistsugune, küsis mult, mis avangut ma mängin. Tema küsimuse põhjal taipasin, et olin pannud kuus valget nuppu mustade nuppude kohale. Mees rääkis veel, et ta oli öösel mänginud teise mehega, kuni see ütles, et ta ei näe enam hästi. Mäng hakkas pihta. Mul olid mustad. Teisel või kolmandal käigul käis minu vastaseks olev koolipoiss c-etturiga e5. Ütlesin, et see on ju valekäik. Läksime laua juurest ära. Varsti tuli kohtunik Rei ja ütles, et talle tundub, et ma läksin laua juurest ära. Nüüd tuli mulle meelde, et esimene valekäik ei olegi veel kaotus. Seega poleks ma tohtinud laua juurest lahkuda. Läksime selle juurde tagasi. Rei hakkas vastase karistamiseks mõtlemisaega muutma. Seier ei tahtnud sõna kuulata. Ütlesin, et ma võin seda kinni hoida. Vastane tõstis nüüd etturi e5-lt d5-le. Ütlesin, et see on ka valekäik. Rei vormistas nüüd vastasele kaotuse. Rääkisin sellele poisile, et ta oleks võinud teha vähemalt mõne huvitavama valekäigu, näiteks Ke1-d8. Mulle meenus veel, et reeglite järgi oleks mulle võidu tooma pidanud vist alles kolmas vastase valekäik. Kui toodi järgmise vooru loosimine, ei leidnud ma sealt oma nime. Enne kui ma sellest Reile teatada jõudsin, ütles ta juba, et loosimine läheb ümbertegemisele. Ütlesin talle siiski, et minu nimi on mängijate hulgast kaduma läinud. On küll kokku pandud Runne ja Runnenl, kuid kumbki pole minu nimi ja ma ei tea, kumma all on mind mõeldud. Pärast turniiri lõppu rääkisin Reile, et nüüd ma hakkan aru saama, et see valekäike teinud poiss ei teinudki neid vist kogemata, vaid rünnaku eesmärgil. Sven või keegi võis talle õpetada, et minuga tuleb nii mängida. Mõtlesin, et Sven nähtavasti arvab, et kui ta saab tavaliselt minust rohkem punkte, siis on mul ka halvem mälu ja ma ei mäleta, mis väljal seisis nupp eelmisel käigul, kuid tegelikult võib mõni näitaja minul ka parem olla. Valekäikude reegel ikka toob vahel mulle võidu, sest vastased hakkavad ise riskima.

Nähtu ja kuuldu

Unenäotegelane, kes suhtus unenägudesse vaenulikult, tekkis arvatavasti selle mõjul, et päev varem kuulsin, kuidas keegi mees ütles raadios, et tema arvates on kantrimuusika lausa halb. Ma ei ole kunagi muusikat teinud, küll aga kuulanud, nii et võtan seda ikkagi isikliku hinnanguna.

Unenäod Ilvesega

Nägin unes, et Raun oli kaks minu raamatut, mida Ilmamaa ei olnud läbi müünud, andnud välja veel ka oma kirjastuses teise trükina. Olin andnud selleks suulise loa. Failid raamatute trükkimiseks olid nähtavasti võetud Ilmamaa koduleheküljelt. Nendeks raamatuteks olid luulekogu "Maailmakord" ja ajalooraamat "Kolmas Riik", mis unenäos oli samuti minu kirjutatud. Teist luulekogu "Uneriik" nende hulgas millegipärast ei olnud. Honorari polnud ma saanud kummaltki kirjastuselt. Aga nüüd ütles Raun lõpuks, et ta võib mulle muidugi honorari maksta. Vastasin, et seda ma tahaks küll saada. Ta ei hakanud siiski esialgu maksma. Võibolla sellepärast, et vaatas järgi, et raamatuid on müüdud vähem eksemplare kui ta oli arvanud. Ma imestasin, kus Raun üldse neid müia lootis, kui ta hakkas neid omalt poolt välja andma. Kuid ta müüs neid minu koolis, kus kedagi ikka need huvitama pidid.

Ilves oli just valitud presidendiks. Ta rääkis, et kaotaja ei olnud mitte ainult Rüütel, vaid ka Ilvese enda maskotiks olev eesel. Lõin ühte poissi president Ilvese solvamise eest ja läksin trepist üles, kus mul oli veel kolme poisiga teistel põhjustel raskusi.

Olin kahe küljega mäe juures. Mind hoiatati, et mäe nurk on eriti järsk, sest seal kahe külje kalded liituvad. Ma ei saanud aru, kas see oli nüüd selliseks tehtud või oli nurk alati nii järsk olnud. Igatahes olin ma varem just seda mööda alla suusatanud. Praegu lund ei olnud. Suvilas küdes ahi ja suitsu hakkas tõusma ka suvila külge ehitatud puukuurist. Valasin puudele nende kustutamiseks ämbritäie vett. Kuid see aitas vaid hetkeks, seejärel hakkasid puukuuris olevad puud ka leeke külge võtma. Kutsusin lähedal olevaid inimesi appi kustutama, aga nad ei teinud välja. Kui olin tühjaks kallanud kõik kolm täidetud ämbrit, tuli minna vett kaevust juurde tooma, kuid selle aja sees võis tuld võtta kogu suvila. Nüüd hakkasid alles teised kustutamises osalemise vastu huvi ilmutama. See seisnes selles, et üks neist ütles, et kaminas põlevad puud tuleks laiali loopida.

Tallu olid tunginud ründavad metsloomad, kuid peremees ei uskunud seda. Ta läks teise tuppa. Mõtlesin, et nüüd ta võibolla jääb uskuma, sest ta näeb seal, et mööbel on ümber paigutatud. Kuid ta võis siiski ka mõelda, et ta on seda ise teinud. Aga seal pidi ta ka neid metsloomi nägema. See mees lamas riiuli all ja piketeeris koos oma kaaslastega Ilvese presidendiks saamise vastu. Mees oli Ilvese näoga. Küsisin talt, kuidas Ilves peab teada saama, et ta peab tagasi astuma, kui pikett toimub kodus. Ilvese näoga mees aga oli selline poliitik, kes ei tahtnudki, et juba valitud president tagasi astuks. Ütlesin talle, et Ilvesel on tagasiastumiseks aega kümme aastat, selle aja sees võib palju juhtuda. Ilvese näoga mees parandas minu sõnastust, et selle ajaga võib palju toimuda.

Läksin klassi 302. Põrkasin kokku ühe endast noorema poisiga, kes ütles mulle selle peale selja tagant: "Kuule haldjas!" Noorema klassi õpilased olid tahvlile joonistanud karikatuure. Mõtlesin Erikult küsida, millist karikaturisti nad on jäljendanud. Algas matemaatika tund. Otsisin ranitsast sinise ümbrispaberiga matemaatika vihikut. Otsimine võttis mul kaua aega. Ütlesin, et lõpuks pean ma selle leidma. Erik naeris. Tõmbasin välja punase ümbrispaberiga vihiku, mõeldes juba, et matemaatika vihik on hoopis selline. Aga see osutus ruudulise matemaatika vihiku asemel jooneliseks eesti keele vihikuks. Selle vahel oli siiski ka matemaatika vihik. See oli hea, muidu oleksin pidanud mitut ainet samasse vihikusse kirjutama. Eesti keele vihiku esimese lehekülje võttis üleni enda alla üks ilus minu joonistatud pilt. Mõtlesin, et õpetajale see ei meeldi, et ma sinna joonistasin. Edasi mõtlesin, et õpetaja võiks sellega siiski leppida, sest ta käseb vahel ise ka vihikusse joonistada. Oli lõppenud maleturniir. Mõtlesin, et selle põhjal saaks hea raamatu kirjutada, kui turniiril oleks selline kohtunik, kes suunaks loosimist minu huvides. Vahepeal annaks ta mulle meelega nõrgemaid vastaseid, et ma saaks punkte, vahepeal meelega tugevamaid, et ma saaks treenida, kui ta näeb, et käes on hetk, mil ma võin ka tugevamaid võita. Teadsin, milliseks muutus minu reiting pärast turniiri lõppu, kuid tahtsin näha ka, millise reitinguga mängijale vastavalt ma turniiril mängisin. Lõpuks ma siiski enda nime tagant sellist numbrit ei leidnud. Mõtlesin veel, et edaspidi võiksin vihikud kotist välja otsida juba vahetunnis, kuid siis veniks tund minu jaoks liiga pikaks. Ma olin ainuke, kes veel vihikutele ümbrispabereid pani, sest õpetajad seda enam ei nõudnud. Kuid arvasin, et targem on siiski kasutada juba selgeks õpitud vihikute erinevat värvidega paberitega eristamist, siis leiab nad kotist kiiremini üles. Läksin kodu suunas. Teel kohtusin ühe lapsega, kes oli ema ära kaotanud. Aitasin tal seda otsida. Päike paistis. Mõtlesin, et tegelikult mulle endiselt meeldib kevad. Ainult et kevadel ka iga päev päike ei paista. Mõtlesin, et saaks kirjutada raamatu sellest, milliseid küsimusi koolist koju mineja endale koduteel esitab.

Eile ja täna

Eile mul olid head kavatsused, aga asjad ei tulnud kõige paremini välja.
Täna mul on jälle head kavatsused, aga vähem lootust kui eile.

Unenäod kirjade ja Piirissaarega

Nägin unes, et avasin vana kamba vihiku. Selle vahelt leidsin kaks 500-kroonist. Need olid nii luitunud, et oli kahtlane, kas nad veel kehtivad. Vihikust mõtlesin kirjutada Fantoomide Ühingu liikmete nummerdatud kirjad ühte e-maili, mille oleksin saatnud ühiselt kirjade autoritele Kerstinile, Klausile ja Tõnule. Teistele ühingu liikmetele ma poleks saatma hakanud. Ja e-maili poleks ma pannud neid kirju, mis ma olin Kerstiniga ümbrikus vahetanud, samuti mitte neid, mis ma vahetasin Kristeriga tundide ajal. Mõtlesin, et pärast e-maili saatmist võib tekkida halb enesetunne. Läksin Peeter Oleski maja ukse taha, et talle ka neid kirju näidata. Oli hommik. Olesk pidi varsti majast välja tulema, et tööle minna. Seda oodates panin tema uksele kaks tabalukku juurde. Kõrvalaia väraval oli silt "KURI KOER", aga koera ei olnud näha. Kui Olesk välja tuli, siis nägin, et ta on nii vana, et piirdusin teretamisega, hakkamata kirju näitama. Olesk istus autosse, mina kõndisin minema, isa jäi maja ette seisma.

Henn, Tõnu ja veel mõned olid paadimatkal. Henn jõudis mulle tänaval järgi ja rääkis pettunult, et teised võtsid nii palju asju kaasa, et tema ei jaksa sõuda, ise ta võttis küll vähem. Mängisime ühte mängu. Läksime söögiasutusse, kus koletisel sündisid pojad, kes kasvasid kiiresti järjest suuremaks. Eelmises kohas olime koletisest jagu saanud, aga nüüd ei õnnestunud midagi ette võtta. Lõpuks anti meile mõista, et siit peame lihtsalt võimalikult kiiresti põgenema. Me saime kaasa protokolle malepartiidest, mida me olime mängult mänginud. Ütlesin, et mina endale omistatavaid partiisid alles ei hoia, et ei arvataks, nagu oleksin ma need päriselt mänginud.

Lauri K. soovis, et ma läheks ühele üritusele, hüiaks seal pärast hümni lõppu: "Elagu Eesti sport!" ja lööks tema üles tõstetud peo vastu plaksu, et kogu kokkukogunenud rahvas plaksutama hakkaks. Nii pidi sündima uus traditsioon. Mõtlesin, et tõenäoliselt hakkavad inimesed juba enne plaksutama kui ma seda teha jõuan. Ja oli ka oht, et kui ma püian seda teha neist varem, teen seda liiga vara, ajal, kui hümnis on paus, kuid see pole tegelikult veel läbi. Hakkasin kõndima justkui õhus hõljudes. Võis tunduda, nagu ma ei toetuks üldse maapinnale, aga tegelikult oli asi seletatav sellega, et toetusin rohukõrtele. Ütlesin Tõnule, et kõnnin nii, nagu tema teeb ainult unenägudes.

Olin vahepeal koolist puudunud. Sel ajal oli antud ülesanne üks raamat läbi lugeda. Sander kirjutas mulle nüüd selle pealkirja üles. Ta kirjutas mulle eestikeelse variandi, aga ise ta kavatses lugeda ingliskeelset originaali. Pidin andma õpetajale oma vihiku. Enne korjasin sealt lahtised lehed vahelt välja. Need olid juba hinnatud kontrolltööd. Nende eest olin saanud erinevaid hindeid - paremate eest kuusi ja seitsmeid, halvemate eest kahtesid ja ühtesid. Et seadus ei lubanud viiest kõrgemaid hindeid panna, olid klassipäevikusse kirjutatud neist ainult kahed ja ühed. Õpetaja Volmer ütles, et jaanuarist alates meil rohkem kooli ei ole, sest me peame hakkama valmistuma lõpueksamiteks. Ütlesin, et mina ei pea lõpueksameid tegema, sest ükskord ma juba lõpetasin keskkooli. Mõtlesin, et nüüd teised jahmatasid, sest neile hakkas kohale jõudma, et tegemist on nende unenäoga.

Piirissaarel oli alati kasvatatud sibulaid, kuid nüüd ei õnnestunud neid enam üldse müia. Sibulad visati kilekottides saare keskel olevasse järve. Mõtlesin, et viskaks nad vähemalt ilma kilekotita, sest kile ei lagune kunagi. Saare elanikud rääkisid, et nad ei tea, kust sellesse järve vesi sisse voolab ega kust sealt vesi välja voolab. Nad rääkisid, et varem nad olid järvest püüdnud ka kala, aga nüüd seal enam ei ole kala. Mõtlesin, et see pole mingi ime, kui nad on vee sibulatega ära mürgitanud. Nad rääkisid, et saarel ei käi ka turiste. Selle üle ma imestasin, sest olin ikka paaril korral kuulnud, kuidas keegi Piirissaarel on käinud. Majanduslike raskuste tõttu kolis Piirissaarelt iga päev ära 16 inimest. Saare probleemide lahendamiseks pidin mina ühe sealse tüdrukuga abielluma, et vähemalt tema ära ei koliks. Mulle see tüdruk eriti ei meeldinud, aga kuna teine kandidaat ei olnud nõus temaga abielluma, siis ei jäänud muud üle, kui et seda pidin tegema mina. Küsisin tüdrukult, kas me hakkame kohe esimesel päeval koos elama. Ta ei vastanud. Taipasin, et esimene päev ei ole vist kohalike kommetega kooskõlas. Ütlesin, et suurt vahet ei ole, millal. Siis mulle tuli meelde, et minu jaoks pidi hoopis keegi teine tähtsam olema.

Kirjaharjutus

Tegin eile jälle seda harjutust, et kirjutasin võimalikult kiiresti paberile üles peast läbi jooksvaid mõtteid. Üle lugeda oli seda nagu Arnold Rüütli ettevalmistamata kõnet. Nii et kui ma suuliselt sama moodi rääkima hakkan, siis valitakse ehk mindki üheks ametiajaks presidendiks.

Unenäod ajalooga

Mind süüdistati Kolmekümneaastase sõja algatamises. Öeldi, et ma tean ajaloost, et ma lähen sõja lõppedes sõjakurjategijana kohtu alla. Vaidlesin vastu, et ajalugu ei lähe iga kord ühte moodi. Aasta 1618 on käes, aga sõda pole alanud, järelikult ta ei algagi.

Tegin magistrantuuri sisseastumistesti. See oli Vabadussõja teemal. Küsiti, kes asendas Tõnissoni tema äraolekul "Postimehe" toimetuses. Oletasin, et see oli Jürgenstein, aga kindlalt ei teadnud. Teised küsimused olid kõik väga lihtsad. Eksami juhataja Sulev Vahtre rääkis, et üks mees ütles, et täna kala ei võta. Hetkeks mõtlesin, et sellega ta mõtleb võibolla ülekantud tähenduses, et mina ei saa magistrantuuri sisse. Edasi jõudsin järeldusele, et ma eksisin. Vastasin, et kala ma pole täna tõesti näinud, aga usse on vees küll näha. Vaatasin, et mees, keda Vahtre oli tsiteerinud, ei kirjuta paberile, vaid enda nahale. Järeldasin, et kõik peavad nahale kirjutama. Viskasin oma paberi ära ja hakkasin otsast peale kirjutama. Kui mindi töid ära andma, siis nägin, et ülejäänud olid ikkagi paberile kirjutanud, seega olin hoopis nüüd eksinud. Ja minu nahal oli kiri nii loetamatu, et kontrollijad poleks sellest aru saanud, kui ma vastuseid veel ka suuliselt poleks ette lugenud. Aga seda ma ei saanud teha, sest tegemist oli kirjaliku eksamiga. Rääkisin Vahtrele, kuidas mul eksam nurja läks. Ütlesin, et muidu oskasin ma kõigile küsimustele õieti vastata. Ainult ühele vastasin valesti, sest nägin alles pärast klassi ette tulles, et olin küsimust tahvlilt valesti näinud ja küsitud oli hoopis Vabadussõja algusaega, kui mina olin vastuseks pannud halva nägemise tõttu ühe teise sõja algusaja. Aga tegelikult teadsin ka Vabadussõja algusaega. Vahtre naeris minu jutu peale kergelt, aga midagi ei öelnud. Mul jäi üle astuda magistrantuuri järgmisel aastal. Teised õppejõud rääkisid omavahel midagi inimestest, kes on miinuslõpetajad, aga tulevad sisseastumistesti tegema. Miinuslõpetajateks nimetati minusuguseid, kes olid saanud magistrantuuri astumise avaldusele negatiivse vastuse, mistõttu neil oli sinna võimalik saada veel ainult testi alusel. Magistrantuuri võeti küll ainult kolm inimest, kuid kui ma oleksin testi vastused paberil esitanud, oleksin kindlasti sisse saanud. Nüüd jagati parematele testi tegijatele ühe taime oksi. Leidsin, et mul on ka õigus see oks võtta, sest tegelikult ma kõike teadsin. Aga ütlesin, et loovutan enda oksa sissesaajatele, sest see on okkaline ja teda on raske käes hoida. Testi oli teinud ka Ivar, kes tahtis ajaloo osakonda üle tulla. Lauri K. ütles talle, et ta mõtleks ka, kuidas ta arstiteaduskonna pooleli jätab. Läksime trepist alla koolimaja esimesele korrusele. Üks unenägudesse vaenulikult suhtuv tüdruk rääkis, kui head on päriselt juhtuvad asjad. Mina olin erinevalt temast teinud testi läbi une, aga siiski mitte halvemini. Tundsin selja tagant ebameeldivat puudutust. Ma ei teadnud, kas see puudutus on unenägu või ärkvelolek nagu muugi. Stendile oli välja riputatud, kui palju keegi testi eest punkte sai. Minu nime polnud üldse kirjas. See andis mulle paremad võimalused järgmisel aastal testi uuesti teha, võrreldes sellega, kui oleks märgitud, et ma sain null punkti. Negatiivne asjaolu oli siiski see, et ametnikel võis paberites kirjas olla, et ma olen sel aastal testi sooritamist vähemalt taotlenud. Ütlesin Erikule ja Kristerile, et nimekirjas on üks kahtlaselt minu nimega sarnane perekonnanimi - Shimonenko. Lisasin, et nii sarnane ta tegelikult ka ei ole.