Tõsidus tüütab

- Kas eilne intervjuu ei olnud liiga tõsine?
- Ise küll ei naernud - haiguse ja rahapuuduse teemad. Võibolla ülesehitus tegi natuke naljakamaks. Nüüd on need teemad läbi arutatud ja täna võib ehk naljakamatest asjadest kirjutada.
- Kuskil öeldi hiljuti, et enamus eestlaste anekdoote on tegelikult võõrkeeltest tõlgitud?
- Aga seal öeldi ka, et enamus asju, mille üle inimesed naeravad, ei ole anekdoodid. Mina olen kuulnud, kuidas naerdakse minu unenäokirjelduste ja kõnede üle. Need küll kuskilt tõlgitud ei ole, vaid kohalikest oludest sündinud.
- Unenäod on võibolla isegi liiga isiklikel teemadel, et teine eestlanegi aru saaks?
- Üks mees ütles, et minu unenäoraamatus enamus tegelasi olid talle tuttavad. Raamatut koostades küll püüdsingi valida sellisel teemal unenägusid, millest laiem publik aru saaks. Vähemalt ajalooharidusega inimesele peaks need olema arusaadavad ja kommenteerija oligi ajaloolane.
- Üks ajakirjanik ütles, et tema ei saanud midagi aru?
- Seda ütles ta intervjuud võttes. Võibolla tahtis ta mind sellise küsimuse sõnastusega rohkem rääkima panna. Pärast ta seda lõiku intervjuust ei kasutanud.
- Milliseid lõike tänasest intervjuust võiks kasutada?
- Tundub, nagu ma paneksin sada protsenti mõtteid kirja. Tegelikult mõtlesin juba varem selle üle, milline see intervjuu võiks olla ja osa variante jäi kõrvale. Lugejad loevad kõige suurema tõenäosusega esimesi ridu ja lõppu ei pruugi jõuda.
- Aga kui ma olen raamatuid kinkinud, on need enamasti avatud kõigepealt keskelt?
- Tõenäoliselt raamatu pealkirja on loetud siiski enne keskkoha avamist. Võibolla sellepärast avataksegi keskelt, et algusest on pealkiri loetud. Allkirja küsitakse pealkirja alla, mitte lõppu.