Hommikused jutud

Ema tuli mind hommikul äratama. Ta ütles, et on aeg tõusta ja et väljas puuokstel on liiga palju linde. Aknast välja vaadates nägin, et linde oli tõesti palju. Ütlesin, et mulle ei meeldi, et ema mind alati äratab ja et ta alati ütleb, et linde on liiga palju. Kuulasin raadiot. Nuppu oli raske täpselt jaama peale keerata, kostis kahte jaama korraga. Täna oli Läti Vabariigi aastapäev ja intervjueeriti Läti presidenti. Toas olid mõned klassiõed. Nad rääkisid, et mõned maletajad ja mõned klassivennad olid läinud alati hulgakesi koos koju. Nad olid alati neilt klassiõdedelt küsinud, mis nende nimed on. Räägiti, et keegi oli ise esitanud taotluse klassi listiga ühinemiseks, mis oli tagasi lükatud. Mulle polnud seda taotlust tulnud, siis pidi tagasilükkaja olema Kati. Mina oleks võibolla taotluse vastu võtnud. Taotleja oli öelnud, et ta on üheksanda klassi lõpetanud.

*
Sander küsis mult, kas mind on Annelinna autoga sõidutatud. Vastasin, et ma ei ole kõigis Tartu linnaosades üldse käinud. Või ma olen vist siiski kõigis linnaosades käinud, aga mitte kõigil tänavatel. Annelinna on mind küll sõidutatud. Sander ütles, et tal on Reeda pool käimisest kogemusi.

Silmade puhastamine

Eile:

Valisin Pille toa riiulist raamatut, mida lugeda. Pille näitas mulle ühte raamatut ja küsis, millal ma selle küsimuse endale selgeks teen. Seal oli vist juttu keskkonnaküsimustest. Võtsin välja Nahksuka juttude viimase raamatu. Ütlesin, et kolm varasemat olen ma läbi lugenud ja ühte meil ei ole. Pille näitas, et ma eksin, see raamat, mida ma pidasin kodust puuduvaks, oli välja võetuga samade kaante vahel, ühtede kaante vahel oli kaks raamatut. Olin seda köidet ka kunagi osaliselt lugenud ja järjehoidja oli sellest ajast vahele jäänud. Nüüd võtsin järjehoidja vahelt välja, et hakata lugema otsast peale. Läksin suurde majja, kus pidi algama loeng. Ivar küsis, miks ma tema koha peale istun. Vastasin, et ma võin mõne muu koha peal ka istuda. Istugu, kus ta tahab.

*
Täna:

Meil käis koos klubi. Ronisin õhtul pärast tööpäeva lõppu selle ruumi. Peebo ja teised mehed olid juba kohal. Klubist püüdsin põgeneda nii, et Ariel ei näeks, kuhu ma lähen, et ta mind jälle torkima ei hakkaks.

*
Ütlesin, et mulle tundub, et keegi on minu blogile sisse murdnud ja teeb seal muudatusi. Mõtlesin, et kui ma nii ütlen, peetakse mind haigeks ja ei usuta midagi, mida ma kirjutan. Ütlesin, et mul ei ole muid muudatusi tõestada õnnestunud kui blogi pakkujate enda külgribal tehtud. Mulle tuli meelde, et kui ma olin täna pidanud sissemurdjate tööks, et ühes nimes oli tähti st kirjutatud mitu korda, siis raamatut koostades ma olin kontrollinud, et peabki olema topelt. Ainult et blogis oli vist neljakordselt. Seisin maja välisukse juures majas sees ja puhastasin silmi. Nägin läbi ukseklaasi, et ühed tüdrukud kõndisid mööda. Pistsin pea korraks majast välja. Nii sain teada, et ma ei ole maamajas, vaid Kaunase puiesteel linnamajas. Mida rohkem ma silmi puhastasin, seda rohkem tuli seda teha. Kartsin, et olen midagi silmanurga sisse vajutanud. Üks mees tuli trepist alla ja kõndis must mööda. Ütlesin talle, et mul on silmad rähmased. Ta vastas, et need on jah rasvased. Nüüd nägin peeglist, et kulmud on ka rasvaga koos.

Iirimaa ajalugu

Mike Cronin. "Iirimaa ajalugu". Eesti keeles 2009, inglise keeles 2001. 248 lk.

Viimane raamat, millest ma kirjutasin, oli Ilmar Tõnissoni oma, kus oli juttu inglaste suuremeelsusest, mida nad tolleaegsete saksa natside ja vene kommunistidega võrreldes võisidki olla. Nüüd loetud raamat Iirimaa ajaloost annab teistsuguse vaatenurga, kuidas inglased on iirlasi rõhunud. Autor tahab siiski vaenu õhutamise asemel rahuprotsessile kaasa aidata. Poliitikud on vahel öelnud, et rahuprotsessi nimel tuleb ajalugu unustada, kuid ajaloolase arvates hoopis seda paremini tundma õppida.

Viimasel aastal on juttu olnud sellest, kas Setumaa ajalugu peaks olema Eesti ajaloo osa. Cronin näeb Iirimaad kui saart selge geograafilise tervikuna. Minu jaoks asi nii selge ei ole, sest lisaks ühele suurele saarele kuulub selle juurde ka väiksemaid saari. Aga kui Eestit ja Iirimaad võrrelda, siis ka Eesti on kolmest küljest veega piiratud, peaaegu nagu saar. Läti Henrik võis märgata ka sellist geograafilist ühtekuuluvust.

Viimasel aastal on palju vaieldud, millal tekkisid ajaloos rahvused. Iirimaa ajalugu lugedes selgub, et võitlus iirlaste ning algul normannide ja seejärel inglaste vahel on toimunud kõigil sajanditel. Inglismaa on püüdnud inglaste mõju suurendada, kasutades selleks vahepeal kokkusulatamis- ja vahepeal eraldamispoliitikat. Viimast siis, kui Iirimaale läinud inglased ähvardasid ise iirlasteks ümber rahvustuda. Lisaks inglaste ja iirlaste mõistetele kasutatakse ka vahepealset angloiirlaste oma, kes hoolimata inglise keele rääkimisest hoidsid geograafilise asukohamaa poole, sama moodi nagu valged ameeriklased võitlesid Euroopa ülemvõimu vastu, kuigi ei saanud nii hästi läbi indiaanlastega. Eesti ajaloos on kokku langenud rahvuse ja seisuse piir, Iirimaal alates reformatsioonist ka usupiir. Kuigi ka Iirimaal elanud inglased jäid osaliselt katoliiklasteks.

Inglise kuningad, kes valitsesid Iirimaad, ei kasutanud algul Iiri kuninga mõistet. Kunagi oli Iirimaal korraga 150 kuningriiki ehk sama palju, nagu vahepeal riike maailmas, keskajal ei olnud maa samuti veel ühtse võimu all, toimus inglaste ja iirlaste võitlus. Esimene Inglise kuningas, kes võttis lisaks ka Iiri kuninga tiitli, oli Henry VIII, kes oli lisaks reformatsiooni teostaja. Koolis õppisime, et Jamesil oli Šotimaa ja Inglismaa kuningana erinev järjekorranumber, aga nii siit raamatust kui ka võrgust jääb mulje, et Henry oli ka Iiri kuningana sama järjekorranumbriga. Vahel on Inglismaal ja ka laiemalt peetud uusaja alguseks Inglise revolutsiooni 1640, aga see raamat loeb Iirimaa varauusaja alguseks Henry VIII aega sajand varem ja lõpuks Inglise revolutsioonist hilisemat aega.

Üks mõiste, mida kasutatakse üllatavas tähenduses, on protestandid. Selle raamatu järgi olid protestandid ainult anglikaani kiriku liikmed. Iirimaal elas ka presbüterlasi, aga neid suuremas jaos lausetes protestantideks ei loeta, vaid koguni vastandatakse neile. Ainult ühes lauses kasutati mõistet mitteanglikaani protestandid. Presbüterlased on kalvinistid ja seega peaksid olema veel suuremad protestandid. Anglikaani kirikut on peetud mujal protestantliku ja katoliikliku vahepealseks, aga kalviniste täisprotestantideks.

Veel on harjumatu uniooni mõiste kasutus. 18. ja 19. sajandi vahel olevat kehtestatud unioon. Muud allikad ütleksid, et siis toimus üleminek lõdvemalt personaalunioonilt tihedamale reaalunioonile. Niinimetatud unioon oli vastumeelt katoliiklastele ja meelepärane protestantidele. Iirlased nõudsid algul autonoomiat ja hiljem oma riiki, selle saavutamise järel Põhja-Iirimaa ülejäänud saarega ühendamist, kuigi Põhja-Iirimaa elanikkond rahvahääletusel oli väikse enamusega ühinemise vastu. Lisaks verisele poliitilisele võitlusele on Iirimaad kimbutanud näljahädad, millest kõige suurem oli 1840. aastatel, aga neid on olnud ka teistel aegadel. Suur näljahäda tõi kaasa suure väljarände, rahvaarv hakkas uuesti kasvama alles 1960. aastatel. Saare katoliiklik osa oli kaua põllumajanduslik, protestantlik tööstuslikum. Autor seletab protestantide majanduslikku edu keskvõimu antud eelistega, aga selle taga võib osaliselt olla ka protestantide suurem töökus, millest kirjutas Max Weber. Autor peab vanema ajaloo osas inglastele antud majanduslikke eeliseid negatiivseks, aga 20. sajandi välisinvesteeringuid positiivseks. Vanemas ajaloos kirjutab ta sümpaatiaga katoliiklastest, aga kõige uuemal ajal peab positiivseks sekulariseerimist.

Käsi käib hästi

Kuigi seda öelda ei saa,
et käsi ei värise,
siiski siiamaani
ta küljest ei kärise.

Lapse suusad

Magasime maamajas. Ärkasin öösel üles ja hüüdsin lauseid oma nimega. Olime lõunapoolkeral, ja ma hüüdsin, et linnud rändavad põhja. Hommikul teises toas maganud ütlesid mulle, mida ma olin hüüdnud. Neid asju oli rohkem kui ma mäletasin.

*
Meil oli peres kaks väikest last. Ema oli pannud ühe väikse lapse suusad trepikotta ja juurde sildi, et kui need suusad üle jäävad, võivad naabrid need endale võtta. Üle pidid nad jääma siis, kui laps suuremaks kasvab. Need suusad olid pikematest suuskadest maha saetud esiotsad. Laps nuttis, et ta suuskadest ilma jääb. Ütlesin talle, et ta võib mõnda muud raamatut ka lugeda. Ta vastas, et teised ei ole raamatud, vaid riiulid. Ütlesin, et riiulites on ka raamatud, kuigi neis ei ole pilte. Joonistasin. Olin pildil olevale inimesele juba nina joonistanud, aga nüüd joonistasin teise nina juurde. Kasutasin erinevat värvi pliiatseid. Enne olin kasutanud harilikku ja nüüd musta. Mõtlesin, et võibolla harilik on tegelikult samuti must, ainult nimetatakse halliks. Kirjutasin pikaks venitatud tähti.

Lühipartii

Eelmine nädal mängisin üksi aeglases tempos partii, mida alustasin ühel ja lõpetasin teisel päeval. Hoolimata aeglasest tempost esines jämedaid vigu. Pühapäev mõtlesin, millise maletaja partiid ma tahan kõige rohkem vaadata. Võtsin riiulist Tšigorini valitud partiid ja analüüsisin sealt ühte kaheratsu avangus mängu kommentaarides toodud varianti pikemalt. Selle mõjul mängisin täna mõne minuti eest lisaks üksi järgmise välktempos partii:

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. Rg5 d5 5. ed Rd5 6. Rf7 Kf7 7. Lf3+ Ke8 8. Od5 Ld7 9. Lh5+ Kd8 10. Oc6 Lc6 11. Le5 Lg2 12. Vf1 Od6 13. Lg7 Ve8+ 14. Le5 Ve5+ 15. Kd1 Lf1++

Magistritöö lõpetamine

Pakuti kahte paari jalanõusid. Ühte paari tahtis võtta üks teine pereliige, mulle jäi sel juhul suurem paar. Endal mul olid jalas botased, mis olid küll vanad, aga ikka veel lumivalged. Pakutud paar oli mulle liiga suur. Teise paari kohta ütles Tõnu, et mulle ei saa seda anda, sest ma teeksin selle tolmuseks. Sain sellise lause peale vihaseks. Teine paar oli mulle jälle natuke väike. Mõtlesin, et parem liiga suur kui liiga väike paar, sest suurele kasvab jalg järele, aga väike jääbki väikseks.

*
Mul oli magistriõpe kaua aega lõpetamata. Aga mõtlesin, et nüüd ma oskan hästi kirjutada, nüüd kirjutan magistritöö kahe kuuga valmis. Ainult et ma ei teadnud, kas enne lõpetamise lõpptähtaeg kätte ei jõua. Kristel ütles, et ta on ka tähtaja ületanud. Ühe tema varasema ütluse põhjal arvasin, et tal ei ole kõrgharidust. Aga nähtavasti mõtles ta kõrghariduse all magistriharidust. Kui tema võis olla magistriõppes tähtajast kauem, siis loodetavasti ka mina. Bakalaureusetöö oponent oli mulle öelnud, et kahju, et töös pole toodud ühtegi terviklikku ajaleheartiklit. Mõtlesin, et nüüd ma panen selle sisse. 1920. aastate kohta toon selle artikli, kus öeldi, et Mussolini on kaasaja kõige meeldivam poliitik, 1930. aastate kohta I. Tõnissoni artikli. Artiklite vahele kirjutan kommentaare, I. Tõnissoni artiklit kommenteerides kasutan tema raamatut. Või parem on kirjutada kommentaarid artiklite lõppu, mitte vahele, siis on kergem jälgida. Tegelikult ei peaks tooma näidisartikleid aastakümnete kaupa, vaid ühe näidisartikli kõigi kolme uuritava ajalehe kohta. Või ma vahetan üldse magistritöö teemat ja kirjutan selle Grenzsteini kohta. Ütlen, et Grenzsteini raamatut koostades olen teda natuke uurinud ja tahan edasi uurida. Hakkasin minema bussi peale. Bussipeatusesse läksin joostes. Mõtlesin, et jooksmise järgi saadakse aru, et ma kasutan vananenud kirjandust, sest inimesed jooksevad alati vana kirjanduse kasutamise varjamiseks. Kui peatus nähtavale ilmus, oli seal kaks bussi ees, mille peale ma enam ei jõudnud. Nende järel saabus kolmas buss, millele ma oleks jõudnud. Aga mul tuli meelde, et mul ei ole piletit. Mõtlesin, et ma ei hakka piletit bussijuhilt ostma, vaid lähen jala. Kesklinnas ostan pileti putkast ja sõidan koju tagasi bussiga.

Fantoomlased

Sõitsin klassikokkutulekule Peebu autoga. Autost väljudes ütlesin talle head aega. Peep ja Reeli vastasid mõlemad head aega. Läksin suure maja ülemisele korrusele ja vaatasin, kuhu istuda. Maja varises kokku. Öeldi, et keegi kannatada ei saanud.

*
Vaatasin vanu ajakirju. Ütlesin, et lapsena meeldis mulle "Täheke" rohkem kui "Pioneer". Ema vastas, et muidugi. Mõtlesin ajakirjast "Pikker" katkendi võrku ümber kirjutada. See oli lugu fantoomlastest. Kõndisin Toomemäel. Keset mäge oli auk.

*
Lamasin hommikul voodis ja vaatasin aknast välja. Mõtlesin, et ma olen näinud ufosid unes, aga tahaksin ka päriselt näha. Taevas oli midagi, mis meenutas ufo mütsi. Ütlesin mõttes, et ma tahan ainult head, et ufod mulle midagi ei teeks. Öeldi, et see müts on sama ilus kui Tamo oma. Parandati, et Taimo. Taevasse ilmus ufode suurtükitoru.

Ülejääk

Järele jäävad jäätmed,
mida ei jaksa järada.
Siis kui asjad on säändsed,
puudub võimalus särada.

Jääb tegemata

Ei taha teha raha.
Ka maha teha paha.

*
Väravast mööda ei lööda.
Kui sa sisse ei saa, siis sööda!

Inimesed ja loomad

Hakkasin mõtlema, kui vana ma praegu olen. Kõigepealt tuli meelde ema vanus, et see on tema looma aasta. Ja kuna see on ühtlasi ka minu looma aasta, siis selle kaudu tuli meelde oma vanus. Me oleme mõlemad sündinud mao aastal. Mõtlesin, et seda peaks kuidagi tähistama. Niipalju olen tähistanud, et vaatasin ühel päeval võrgust dokumentaalfilmi rästikutest. Aga seda vaadates mul ei olnud vist meeles, et on maoaasta. Kaalusin järgmise tähistamisviisina "Loomade elu" roomajate köite lugemist. Aga esialgu ma pole seda alustanud, sest putukate köide on endiselt pooleli. Selle mõtte peale võtsin putukate köite ja lugesin seda edasi.

Putukaid on peetud kõige paremini väljasuremise vastu kindlustatud loomadeks, aga mõned neist on väga kitsalt spetsialiseerunud. On olemas putukaid, kes elavad ainult paplitel. Seega kui mõni muu liik peaks välja surema, peaks toidupuuduse tõttu välja surema ka mõni putukaliik.

Mõtlesin üks päev, et mõni inimene on veel rumalam kui loomad. Loomad oskavad vähemalt süia, aga idiootidest inimestele tuleb toitu suhu panna. Või on ka idiootidest loomi, kes lihtsalt noorelt surevad? Putukate köitest sain vastuse, et on olemas terve liik, kes ei oska iseseisvalt süia, vaid söövad ainult siis, kui sipelgad neid toidavad. Väljaspool sipelgapesa surevad nad nälga.

Huvitav oli lugeda, et osad putukad paljunevad juba vastsetena. Kui ma seda edasi rääkisin, siis öeldi, et rotipojad võivad ka olla tiined, kui neid alles imetatakse. Mõnda inimest imetatakse väga kaua ja mõnel sünnivad endal ebatavaliselt vara lapsed. Siis äkki on maailmas juhtunud ka seda, et imetavat inimest ennast alles imetatakse.

Mõtlesin, et inimühiskond on loomariigile sarnane, selles mõttes, et on kitsalt spetsialiseerunud putukaid ja kõige söömisele on keegi spetsialiseerunud. Inimesi jätkub ka väga erinevate tegevuste jaoks, millega iga inimene ei tegele - kes suitsetab, kes peab koera, kes on narkomaan, kes mängib malet, kes on lahkusuline. Vanasti olid inimesed selle poolest üksteisele sarnasemad, et suurem osa tegeles põlluharimisega. Aga eri maadel kasvatasid nad siiski erinevaid vilju. Veel 1980. aastatel olid eestlased üksteisele sarnasemad kui praegu, sest oli üks eestikeelne telekanal. Mul polnud küll endal kodus televiisorit, aga koolis oli suurem osa alati vaadanud ühte ja sama telesaadet. Praegu on kanaleid rohkem, lisaks internet, raamatuid ilmub rohkem nimetusi. Psühholoogia raamatu järgi mida vabam on ühiskond, seda erinevamateks muutuvad inimesed. Minu isa küll kahtles selles, kuna tänavapilt näitavat, et inimesed muutuvad üksteisele sarnasemaks.

"Loomade elu" jagab putukad kasulikeks ja kahjulikeks, mis tundub olevat kommunistlik mõte. Lapsena lugesin "Naksitralle", kus oli loosung "Looduses peab valitsema tasakaal", mis on mind rohkem mõjutanud. Raamatus "Maari suvi" vist ka räägiti, et kui üks asi on ühest otsast halb, siis teisest otsast on ta hea. Asjade headeks ja halbadeks jagamise liigitakse Uku Masing kommunistliku mõtte asemel võibolla ka indoeurooplase dualistlikuks mõtlemiseks, millest soomeugrilased peaksid vabamad olema.

Lahenduste tehnoloogia

Ajalehes kirjutati, et Tõnu tegeleb väljapressimisega. Ta oli öelnud, et inimesed tooks talle miljoneid. Üks ärinaine oli juba järgmisel päeval nõustunud miljoni maksma, öeldes, et ta maksab sularahas. Varsti oli järgnenud teine maksja. Ütlesin Tõnule, et ta raha inimestele tagasi annaks. Tõnu vastas, et tal on vaja raha, et lasta käiku tehnoloogia, mis lahendab kõik maailma probleemid. Ta tahtis, et mina ka miljoni maksaksin. Ema ütles, et kui kõik maailma probleemid saavad lahendatud, siis ta õpib autojuhtimise selgeks. Ütlesin, et mina ei õpi. Lisasin, et kui autod pehmeks lähevad, siis võin õppida. Täna olid valimised. Ma ei olnud Tartus, vaid Paides. Mulle tuli meelde, et mul on isikutunnistus kaasas, seetõttu läksin valima seal. Valisin roheliste kandidaadi. Sedeli tagaküljele kirjutasin, et rohelisi tahan ma valida, osade kohta neist olen ma halba kuulnud, aga selle kandidaadi kohta ei ole. Mõtlesin, et kui ma kirjutasin kommentaari, siis võidakse sedel lugeda rikutuks. Sest valimispäeval agitatsiooni tegemine on keelatud, aga kommentaar on reklaam hääletada selle kandidaadi poolt.

Passi pealesurumine

Meie pere ja Oudekki pere tõmmati lassoga samasse kohta. Isa pahandas, et see on nagu vangla. Lassoga tõmbamise eesmärk oli anda mulle pass. Jätsin passi passiametisse, et vennad selle ära tooks. Aga nemad ka ei tahtnud tuua. Sõitsime vanaema suvilasse. Mulle sõideti sinna järele. Arvatavasti passi hooletusse jätmise eest karistamiseks. Sõitsime autoga kodu poole. Tegin fotosid. Tahtsin pildistada kahte autos istuvat tüdrukut. Aga tüdrukuid pildistada oli raskem. Fotoaparaadi nupp ei teinud kohe klõpsu, vaid alles natukese aja pärast, nii et pildile jäi midagi muud kui kavatsetud. Ütlesin, et ma vajutasin nuppu liiga kõvasti. Pildistasin isa. Isa ütles, et ei tohi välku teha. Vastasin, et muidu ei saa pildistada. Ma ei olnud välku teinud sihilikult, vaid aparaat oli teinud seda automaatselt. Läksin esimesse klassi. Pingid olid pikas reas, nende ees oli müür. Olid olemas müürid nii vaenlaste vastu kui ka sõprade ette, siin oli sõprade ette. Mul oli parajasti pooleli raamat "Kolm musketäri".

Mängud ja testid

Üks nelja-aastastest vennapoegadest mängis malenuppudega ja ütles, et üks ratsu on isane ja teine emane. Mina pole nii mänginud, vaid lapsena mängisin, et mustad nupud on vangivalvurid ja valged vangid. Algul arvasin, et vennapoeg nimetab isaseks musta ja emaseks valget ratsut. Aga selgus, et mõlemad on mustad. Tegin katset, kas ta eristab neid ka pärast seda, kui olen need selja taga ära seganud. Eristas küll. Siis vaatasin ka ise, et ühel ratsul on üks kõrv lühem.

Lugesin natuke maleajalugu edasi. Psühholoogia raamatust olin lugenud, et malemänguoskus erinevalt paljudest teistest asjadest ei sõltu IQ-st. Seda polnud pikalt lahti seletatud. Aga maleajaloo lugemise järel tundub, et tõenäoliselt mõeldi psühholoogiaraamatus, et mängu peab lisaks ka õppima. Sest maleajaloos seostatakse juutide head malemänguoskust just sellega, et juutidel olevat kõigist rahvastest kõige kõrgem IQ. Ajalehes toodud pingereast oli mul meelde jäänud, et jaapanlastel, hiinlastel ja korealastel. Aga võimalik, et ma mäletan valesti, kuigi need kolm rahvast olid kindlasti kõrgetel kohtadel. Maleajaloo järgi oli sageli kõigi aegade parimaks maletajaks peetud Fischeri IQ õppimise ajal 180-190, mis olevat üks kõrgemaid teadaolevaid. Mul üks vend väidab, et osades testides on ta ka hiigelkõrgeid tulemusi saavutanud. Mina olen teinud ühe testi, kus ma oma mälu järgi sain 140 punkti, see vend vist 165, aga hiljem ta olevat teistes testides vahel rohkem saanud.

"Emajõe ääres"

Ilmar Tõnisson. "Emajõe ääres". Koostaja: Hando Runnel. Eesti mõttelugu 15. Tartu 1997. 472 lk.

Ilmar Tõnisson oli Jaan Tõnissoni poeg, kes tegeles edukalt erinevate teaduste ja poliitikaga ning kelle naine aastal 1939 noorelt maha lasi. Kui ma oleks Ilmar Tõnissoni raamatut juba varem tervikuna lugenud, oleks sellest kasu olnud ülikooli lõputöö, magistritöö ja Jaan Tõnissoni raamatute saatesõnade kirjutamisel. Aga kõigi võimalike teoste läbilugemisest tähtsamaks pidasin tööd tähtajaks valmis saada.

Jaan Tõnisson on minu jaoks eeskuju, aga Ilmar Tõnissoni puhul on rohkem, millega vaielda. Siiski on ka palju kasulikku. Alustan kasulikumast ja allpool vaatan, kas muude punktidega vaidlemiseks ka ruumi jääb.

Minu uurimisteemade seisukohalt kõige kasulikum on artikkel hulgast ja üksikisikust. Ülikooli lõputöös ja magistritöös viitasin Le Boni raamatule "Hulkade psühholoogia", mida Ilmar Tõnisson peab juba 1930. aastatel vananenuks. Le Boni järgi erinevad hulkade omadused neid moodustavate üksikisikute omadest, hulkades kuhjuvad negatiivsed omadused. Ilmar Tõnisson leiab vastupidi, et hulkade vaimne tase ületab neid moodustavate üksikisikute taset. Ta toetub seejuures eksperimentidele, eelistades täppisteaduslikke meetodeid filosoofilisele udule. Eksperimendid olevat näidanud, et enamasti on hulkade otsused üksikisikute otsustest paremad. Mõnel juhul töötab edukamalt ka üksikisik, näiteks tekstist arusaamisel. Nendel puhkudel, kui edukam on hulk, on osade otsuseliikide puhul parem väiksem ja osade puhul suurem hulk. Vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kava nägi ette Riigikogu väiksemaks muutmist, aga Ilmar Tõnisson väitis teaduslikest uuringutest lähtudes, et parlamendi tehtavad otsused kuuluvad nende hulka, mille puhul on parem suurem inimhulk. Tol ajal tungis kogu Euroopas ja ka Eestis peale isikuvõimu pooldamine ja äärmuslus. Ilmar Tõnisson väidab, et hulgad avaldavad tasakaalukamaid seisukohti ja üksikisikud äärmuslikumaid. Rahvahääletuste otstarbekust artiklis kahjuks ei käsitleta. Tänapäeval leiavad Euroopa föderatsiooni pooldajad, et rahvahääletustel tehakse valesid otsuseid, kuna rahvas on tipp-poliitikutest eurointegratsiooni osas skeptilisem. Sellele olen vastanud, et rahvahääletuse puhul on erinevad elukogemused paremini tasakaalustatud.

Huvitavuselt teisel kohal oli minu jaoks artikkel Inglise traditsioonidest. Linnart Mäll on pidanud inglasi matsirahvaks ja jalgpallihuligaanideks. Ilmar Tõnisson on nagu Jaan Tõnissongi välispoliitikas Inglise orientatsiooniga, lisaks Inglismaal õppinud. Tema leiab, et inglased on aristokraatlik rahvas. Kui vene ja saksa ülemused kohtlevad alamat nagu koera, siis inglise aristokraadid on suuremeelsed ja teretavad madalamast soost inimesi esimesena. Seevastu ei hindavat inglased tõusikut. See tuletab meelde, et üks selline tõusik oli Cromwell, kellest ma olen tänavu varem kirjutanud. Cromwelli kirju kommenteerinud Carlyle pidas teda kangelaseks, kuid enne Carlyle’i oli inglise rahva suhtumine üldiselt vaenulikum ja alles Carlyle’il õnnestus tema populaarsust tõsta. Inglise spordis eristab Ilmar Tõnisson aristokraatlikku ja vulgaarset. Aristokraatlikus spordis hinnatavat pingutust, mitte lõpptulemust, vulgaarses spordis seevastu sõlmitavat kihlvedusid.

Üks kasulik mõte Ilmar Tõnissonil on, kui ta võrdleb Euroopa erinevaid rahvaid ja juhib tähelepanu, et protestantism on üldiselt germaanlaste ja roomakatoliiklus romaani rahvaste usk. See on küll teada, aga ma pole selle üle varem väga sügavalt mõelnud. Max Weber kirjutas, et kapitalimi vaim tuleneb protestantlikust eetikast. Sapiri-Whorfi hüpoteesi järgi seevastu sõltub inimese maailmapilt emakeelest, mida uskus ka Uku Masing. Ilmar Tõnissoni lugedes läheb mõte sellele, et need hüpoteesid on omavahel kooskõlas, juhul kui germaani keelkonda kuulumine pani protestantismi leiutama. Eestlased ei ole indoeurooplased, võibolla sellepärast toimuski eestlaste ristiusustamine hilja ja vägivaldselt ning meil on praegu nii palju ateiste.

Kuna ma jõudsin mustandi kirjutamisega juba teise A4 leheküljeni, siis sellest, millega ma nõus ei olnud, nimetan ainult ühte asja. Kõige rohkem häiris mind, kui Ilmar Tõnisson pidas psühhoanalüüsi väiteid tõestusteks. Kui naiskorporantide kombed ei olnud kooskõlas Freudi teooriatega, ei järeldanud Tõnisson sellest, et Freudi teooriad on liialdatud, vaid et naised käituvad loomuvastaselt. Aga mõni aasta hiljem psühhoanalüüsist artiklit kirjutades on autor juba targem ja teab, et see on üks teooria teiste hulgas, mis on kergekäelisi järeldusi teinud. Tol ajal oli see moeteooria, sama moodi nagu rassism, millest Ilmar Tõnisson samuti kirjutas. Rassismi populaarsus Teise maailmasõja tulemuste tõttu vähenes, psühhoanalüüsi populaarsus on vähenenud aeglasemalt.

Mängija areng

Olin internetis. Olin vist käinud ühes saunas, ilma et ma oleks teadnud, kelle saun see on. Öeldi, et vahel osutub inimene kellekski teiseks kui näo järgi arvatakse. Kuulsin seda voodis lamades ja kartsin, et järgneb midagi minu kohta. Olime esikus. Leiti üles mõttemeistri nupud. Meenutasin, et kui meil olid esimesed mõttemeistri nupud, siis me vist ei teadnud veel mängureegleid. Saime need naabrite pool käies teada, aga siis ei olnud meil enam nuppe. Hakkasime seda mängima ruudulisel paberil vildikatega. Kui vastaja vastas õigesti, tähistati see ruudulisel paberil ühte värvi vildikaga, vale vastuse korral teise värviga. Pärast vaatasime, kuidas paberil mäed kasvanud olid. Hiljem hankisime endale uued nupud. Iga mängimiskorraga läks lõpplahenduseni jõudmine kiiremini. See tuli nähtavasti sellest, et õppisime paremini teise mängija psühholoogiat tundma. Selle poolest oli halb, et nüüd me seda mängu enam ei mänginud. Ühel mängukorral läks arengu rütm sassi, sest ma panin mõistatusse kõik nupud ühte värvi. Siis vist läks äraarvamine aeglasemalt. Või pidi minema kiiremini, sest oli näha, et teist värvi nuppe enam proovida ei ole mõtet. Ühed poisid tulid praegu suurest toast ja rääkisid arvutimängust, mida nad just mänginud olid. Nad ütlesid, et seal mängus ei pea ise peaaegu midagi tegema. See oli vist sama mäng, mida ma hiljuti vaadanud olin. Ütlesin, et see on nagu täringumäng. Üks teine arvutimäng oligi täringumäng.

Pätimängud

Joosep ja Villem tahtsid mängida pätti ja politseid. Muutsin selle kullimänguks. Kui Villem kulliks löödi, jooksis ta, tehes suuga uuh-uuh. Pärast Villem magas, aga Joosep tahtis uuesti pätti ja politseid mängida. Ütlesin, et praegu ei saa joosta, muidu ärkab Villem üles. Joosep vastas, et kui ma teda taga ei aja, ei ole ta kunagi minu sõber. Mõtlesin välja, et päti ja politsei asemel saab pätti ja kohtunikku mängida, see on vaiksem. Mina olin esimesena kohtunik. Küsisin Joosepilt, miks ta varastas. Ta ütles, et ei oska sellele küsimusele vastata. Küsisin, kas ta varastas. Joosep oskas sellele vastata, et ta ei varastanud. Lasin ta ülekuulamise järel vabaks. Joosep jooksis minema, hüüdes, et tegelikult on ta pätt. Pärast oli Joosep kohtunik. Ta küsis minult, miks ma varastasin. Ütlesin, et ma ei varastanud, vaid tegin ühte teist keelatud asja, arvaku ära, mis see oli. Ta ei osanud arvata. Ütlesin, et läksin vales kohas üle tee. Joosep ütles, et nad panevad mind selle eest vangi. Mina ütlesin, et selle eest ei näe seadus ette vanglakaristust, vaid trahvi. Joosep ütles Villemile, et ta mulle trahvi teeks. Villem tuli, haaras must kinni ja hüüdis: haa!

Luuletaja nägu

Ühes majas saabus magamamineku kellaaeg. Mõtlesin, et seekord magan ma pööningul. Läksin sinna. Aga selgus, et seal olid suuremalt jaolt naised. Kartsin, et läheb kitsaks. Hommikul olin alumisel korrusel. Pidime koju sõitma. Seoses sellega saabus majja üks uus inimene. Ta küsis, kus siis raamatud on. Vastasin, et neid on kolmes toas.

*
Kõndisin majaga aia värava suunas. Eespool nägin koera. Õnneks ei pidanud ma koerani kõndima, sest läksin väravast sisse. Majas nägin meest, kes oli luuletaja. Ta oli sellise näoga, et juba näojoonte järgi sai aru, et tegemist on luuletajaga. Järgmisel päeval lugesin kodus selle luuletaja luulekogu. Tuppa astus tema ema. Ma ei tahtnud näidata, et ma luuletajaga kohtumise järel tema luulekogu loen. Aga mul oli lugemiseks põhjus olemas, sest täna oli luuletaja sünnipäev. Tuppa tulnud naine ütles, et eriti huvitav oli malepartii, mis ma mängisin luuletaja naisega. Vastasin, et kõik ei lase mängul nii huvitavaks minna, mõni hakkab rahumeeli enametturit realiseerima.

*
Oli vaja langetada mõned puud, et teha neist ühte asja. Ema näitas, et ühel pool kasvavad pikemad ja teisel pool lühemad puud. Mulle tundus vastupidi. Saagisin esimese puu küljest alumise jupi välja. Esimene puu oli peenike. Seejärel hakkasin väljasaetud jupiga mõõtma, milliselt puult saaks täpselt sama pika jupi. Ühelt oleks muidu saanud, aga siis oleks ülevalt väga vähe järele jäänud. Ütlesin, et see puu ongi juba känd. Ühe saagimine oleks kaua aega võtnud, sest oleks tulnud saagida ka oksa. Kõik puud, mida ma veel mõõtsin, olid sobimatud, sest neil hakkasid oksad hargnema selliselt kõrguselt, et alt sama pikka tüvejuppi välja saagida ei olnud võimalik.

*
Kõndisin mööda tänavat. Ette jäi suur maja. Otsetee viis läbi selle maja. See maja oli saun. Uuemal ajal oli ta muudetud segasaunaks. Aga naistel ja meestel samasse saunaruumi minna ei olnud kohustuslik, seda tehti vastastikusel kokkuleppel. Kõndisin majauksest sisse, et maja teiselt küljelt välja kõndida. Nägin ainult aluspesus inimesi. Edasi kõndides nägin, et osades laudades istuvad paljad mehed ja riides naised, teistes riides mehed ja paljad naised.

Eluloo kronoloogia

President Rüütel oli lubanud minu isa kohta kriitilise avalduse teha. Aga selle asemel ta ütles, et on viimastel päevadel saanud andmeid, et meie perekonna liikmed on väga ausad. Mõtlesin, et arvatavasti ta lõi meie nimed otsingumootorisse või vaatas vikipeediast andmeid. Avalduse tegemise asemel moodustas Rüütel komisjoni, mis meie perekonda uuriks. Komisjone oli loodud erinevate küsimustega tegelemiseks sageli. Ütlesin, et inimestel on paremat ka teha, kui komisjonidesse kuuluda. Aga selle peale, et Rüütel mind ausaks pidas, mõtlesin selle kinnituseks koostada oma eluloo kolmepunktilise kronoloogia - ma ei astunud aastal 1984 oktoobrilapseks, ma ei astunud aastal 1987 pioneeriks, ma ei astunud aastal 2003 vabatahtlikult Euroopa Liitu. Vabadusvõitlejad võisid seda pahaks panna, et ma kirjutan, et ei astunud Euroopa Liitu vabatahtlikult, nende arvates oleks tulnud kirjutada, et ei astunud üldse. Mõtlesin selle kronoloogia panna oma koduleheküljele eraldi alajaotusena. Ja seda muude tähtsamate aastaarvudega täiendada. Mõtlesin lisada, et aastal 2000 lõpetasin kõrge keskmise hindega ülikooli ja aastal 2005 sain magistrikraadi. Aastal 1995 sain kõige parema tulemusega ülikooli sisse ja sattusin Reeliga ühele kursusele. Ülikooli sisse saamise järel järgnes üks väga edukas eksam. Korralikult hakkasin õppima 12. klassis. Tänavu lõpetasin keskkooli teist korda, aga halvemate hinnetega kui esimesel korral. Ilmselt seetõttu ei antud mulle kätte tunnistust, et mind mitte traumeerida. Aastal 1998 tuli mõte Oudekkile kirja saata, ja 1999 vaatasin tema kodulehekülge ja hakkasin talle päriselt kirju saatma. 2000 oli psühhiaatrilise ravi algus. 2006 hakkasin Helinaga paberkirju vahetama. Enne seda 2005 leidsin Helina blogi, mis mulle meeldis, ja kirjutasin sinna ühe kommentaari, 2006 avaldas Helina soovi, et ma talle paberkirju saadaks. Aastal 1979 kolisin Ujula tänavalt Kaunase puiesteele ja 1986 Kaunase puiesteelt Uuele tänavale. Rohkem ma kolinud ei ole. Mõtlesin lisada aastaarvud oma viie raamatu ilmumise kohta. Ma ei teadnud, kas olulisemad on raamatute kirjutamise või ilmumise aastad. Otsustasin, et ilmumise, sest sellega kaasnevad esitlused ja kinkimine. Seisin Pikal tänaval ülikoolis. Mina olin ainuke üliõpilane, kes teistega ei rääkinud. Minu suunas kõndis E. Teder, kes mulle midagi ei öelnud. Vahepeal olin mõelnud, et hakkan teistele üliõpilastele aktiivselt küsimusi esitama. Aga seda olin mõelnud teha õppehoones, Pikk tänav selleks ei sobinud. Hakkasin kõndima kodu poole. Mõtlesin lisada kronoloogiale, et kümnendas klassis hakkas mulle meeldima tunni ajal Reeda poole vaadata ja kaheteistkümnendas klassis tuli Kati meie klassi. Vahepeal üheteistkümnendas klassis mõtlesin, et Triin on ilusam kui Reet. Aga see oli võibolla kronoloogiasse lisamiseks liiga lühiajaline mõte, sest selline mõte võis iga päev kellegi kohta tekkida. Mätsisin praegu käes lumekuuli. Lõpuks viskasin selle suure hooga ühtede maja trepil seisvate inimeste ette maha. Kuulsin, kuidas need inimesed minust rääkisid. Mõtlesin lisada kronoloogiale, et aastal 1989 sain luuleauhinna. 1973 olid vanemate pulmad, millest sobiks kronoloogiat alustada. 1977 sündisin sünnikahjustusega. 1977 või 1978 oli neuroloogilise ravi algus.

Välk pärast turniiri lõppu

Sain maleturniiril 13,5 punkti. Vaatasin, mis koha ma sellega sain. Paistis, et olin esimese poole viimane. Siis nägin, et minust taga oli siiski vähem inimesi kui ees. Algas autasustamine. Kui mind auhinda vastu võtma kutsuti, oli aplaus tugevam kui teiste puhul. Seejärel mängisin Vorobjoviga välku. Tema alustas käiguga d4, mina vastasin e6. Vorobjov tungis oma viguritega varakult minu kuninga lähedusse. Vaatasin, et f7 tuleb kahvel. Siis vaatasin, et see pole seekord kahvliväli. Vorobjov pani ratsud g6 ja f6. Käisin Vh8-h6, et üks ratsu ära võtta. Vorobjov pani kella seisma, põhjendusega, et minu seis on nii läbi, et edasi pole mõtet mängida. Vastasin, et endal tal aeg kukub. Tema kellanool kukkuski, kuigi käima oli vajutatud minu kell. Vorobjov ütles, et see avang, mida ma mängisin, ei ole vist hea. Vastasin, et sellepärast ma seda proovisingi, et seda keegi kunagi ei mängi. Läksin ja ütlesin ruumi teises otsas seisjatele, et Vorobjov pani kella seisma, kuna minu seis olevat läbi. Rei naeris ja läks uksest välja. Seda, et Vorobjovi aeg kukkus, pidin ütlema läbi ukse.

Erineva jämedusega pintslid

Kõnevõimetu madu

Brasiilia oli millalgi tuumakatsetuse teinud. Ma ei teadnud varem, et Brasiilial on tuumarelv. Ajakirjanikud kirjutasid katsetusest alles, kui see oli toimunud, kuigi rakett oli viidud kohale kõigi nähes. Hilja kirjutamise pärast tehti ajakirjanikele etteheiteid. Pommi katsetajad olid pommi üle uhked, aga ei hoolinud teiste tervisest. Raketi peale oli kirjutatud, et see on saadud ühelt riigilt, mis võitleb ühtede neegrite vastu. Katsetus oli toimunud Gröönimaal jää sees. Võibolla loodeti, et see on asustusest piisavalt kaugel. Gröönimaa asus Kanada koha peal. Aga pahandati, et terve ookean solgitakse ära. Ookean oli läinud mudaseks. Erinevate riikide juhid osalesid ühisel konverentsil, nii inimesed kui ka loomad. Lõuna-Ameerika riigi Indoneesia juht oli madu. Ta ei osanud rääkida. Aga ta sai kõigest aru. Kui Klaus ütles, et madu tuleb maha lüia, tuli madu selle peale kohale ja ründas Klausi. Tuli mööda tube põgeneda. Teiste hirmutamiseks näitas madu, nagu igal pool hakkaksid toimuma tuumaplahvatused. Läbisegi olid lendavad tuumaraketid ja tuumaseened.

*
Märkasin, et öösel on tornmaja klaassein ümber kukkunud. See tuli sellest, et maja küljest oli osi võetud. Kukkumisel ei olnud inimesed kannatada saanud, sest öösiti olid tänavad inimtühjad. Kuulsin, kuidas Simson ja üks teine mees katkises majas omavahel rääkisid. Kõndisin mööda tänavat. Minu kõrval sõitis auto. Kartsin, et see tuleb sellest, et olin maost kirjutanud. See madu võis nüüd kätte maksma tulnud olla. Kuna madu oli robot, siis võis olla mind ründama tulnud ka mõni teine robot, kui tehisintellektid jõudsid järeldusele, et ma olen masinatele ohtlik.

Sodija

Läksin linna. Helistasin tee pealt mobiiltelefoniga koju, et kuulda juttu sellest, kuidas vanaisa on mu esivanem. Läksin ühe putka juurde ja tahtsin osta saiakest. Aga müüja ütles, et see ei ole müügiks. Müüjaid istus putkas kaks tükki kõrvuti. Andsin raha ja hakkasin saiakest võtma. Aga müüja tõmbas selle enda poole. Ta ütles mulle midagi selliste sõnadega, et vastasin, et ostjatega tuleb viisakalt rääkida. Lõpuks andsin järele, et hea küll, ma ostan teise saiakese. Teine ei olnud nii maitsev, aga siiski samuti maitsev. Kõndisin kodu poole. Läksin läbi ühe maja. Seal räägiti selja taga, et nendest ruumidest, kust mina läksin, ei peaks inimesed läbi käima. Läksin siiski nendest ruumidest. Seal üks naine pühkis harjaga põrandat. Ütlesin talle tere. Ta ütles otse mulle, et nendest ruumidest ei peaks läbi käima. Teine tee viis ringiga läbi teiste ruumide. Ütlesin, et mul ei ole kõik teed selged. Naine ütles sõbraliku häälega, et ah kõik teed selged ka ei ole. Kõndisin mööda kesklinna tänavat. Vastu tulid Piirimäe ja üks teine mees. Ütlesin neile tere. Aga tundus, et nad ei vastanud, vaid rääkisid omavahel.

*

Jäin loengusse hiljaks. Istusin esimesse pinki otse õppejõu laua vastu. Konspekteerisin esimese lause juba täis kirjutatud leheküljele muu jutu vahele. Siis hakkasin otsima kotist vihikut, kus oleks veel puhtaid lehti. See tekitas nii valju sahinat, et õppejõud katkestas vist sellepärast rääkimise. Otsisin kogu koti läbi, aga puhast vihikut ei leidnud. Mõtlesin, et pean minema neid juurde ostma. Õppejõud andis mulle ühe vana rootsikeelse paberi. Seal oli pealkiri, et kirjutatud on unenägudest. Unenäod olid minu teema, seetõttu mõtlesin, et võibolla tahab ta seda ainult mulle näidata. Küsisin, kas see on mulle või edasisaatmiseks. Õppejõud vastas, et edasisaatmiseks. Talle võis jääda mulje, et kui ma küsin, kas mulle, siis ma ei mõtle, et mul koha peal vaatamiseks, vaid endale võtmiseks. Edasi saata ma paberit ei jõudnud, sest loengu aeg sai läbi. Andsin paberi õppejõule tagasi. Ta hakkas sellest teise õppejõuga rääkima. Ta ütles, et selliseid asju kirjutatakse kogu aeg juurde.

*

Tahtsin avaldada raamatut. Selleks taotleti raha. Mulle eraldati 4000 eurot. Pidi andma kinnituse, et võtan selle raha vastu. Asju ajas Tõnu. Ta vastas, et enne raha vastu ei võta, kui üks tingimus on täidetud. Tingimus lubati täita. Kartsin, et raha nüüd enam uuesti ei anta. Aga loogiliselt mõeldes tundus, et siiski antakse, sest mitteandmise korral oleks tulnud asja uuesti arutada ja uus otsus vastu võtta. Kahele esimesele raamatule ma polnud toetust saanud, sest keegi polnud minust midagi kuulnud. Aga nende raamatutega olin saanud kuulsaks ja kolm järgmist raamatut olid toetust saanud. Ainult et eraldatud summa oli väike. Siis see oli vist ainult honorar, sest trükikulud oleksid olnud 15 000 eurot. Või võibolla eraldati raha ainult Tõnule kujundamise eest. Sõitsin bussis. Lugesin ajakirja "Tuna". Seal oli ühe pildi allkiri, et üks kuningas oli Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kuningas. Siis ma olin sellest võibolla ajaloolisti ilmaasjata kirjutanud, sest kõik listi liikmed lugesid seda ajakirja ja minu kirjast sama asja teist korda lugeda oli igav. Aga entsüklopeedias oli valesti, nagu oleks tegemist olnud Suurbritannia ja Iirimaa kuningaga. Mõtlesin, kas panna koduleheküljele oma paberteoste nimekirja kirja, et ajakirjas avaldati foto minust koos pildiallkirjaga minu kohta. Võibolla see oli liiga pisike asi. Mõtlesin, et kirjutan selle vanasse õpilaspäevikusse vastava kuupäeva peale. Seal päevikus oli kirjutatud, et üks maletaja magas 7-8 tundi ja tegi päev läbi trenni. Ma ei teadnud, kas ta magas 7-8 tundi nädalas või öö jooksul. Kui ma seda esimest korda lugesin, olin aru saanud, et nädalas. Aga nüüd tähelepanelikult vaadates, mis ma selle kohta päevikusse inglise keeles kirja olin pannud, leidsin ingliskeelse sõna, mis tähistas üksikut ööd. Kuna lause oli inglise keeles, siis ma olin selle ümber kirjutanud nii, et ei pannud ise kõigi sõnade mõtet tähele. Jõudsin kirjandusmuuseumi. Istusin ühe inimese kõrvale. Olin lahtise sahtli peal kõhuli. Kui mulle oleks öeldud, et ma ei kortsutaks muuseumi pabereid, siis oleksin vastanud, et see on mu oma asjade sahtel. Aga kui keegi teine oleks minu pabereid kortsutanud, siis oleksin öelnud, et ma võin seda ainult ise teha. Otsisin päevikut, kuhu sobiks kirjutada. Teisele poole minu kõrvale istus üks mees, kes pani laua peale mitu köidet Veebruarirevolutsiooni kohta. Mul oli päevik parajasti lahti koha pealt, kus olin ükskord kirjutanud vene keeles, et toimub kohtumine ühe inimesega. Minu kõrvale istunud mees kirjutas sinna hinde. Ma ei saanud aru, kas see hinne on 3 või 8. Ta sodis päevikut ka teisest kohast. Hüüdsin muuseumitöötajatele, et nad viskaks selle mehe välja. Üks töötaja vastas, et see mees võltsib ajalugu küll, aga kui ta midagi ära ei riku, siis pole põhjust teda välja visata. Ütlesin, et ta muudab algandmeid ka. Panin tähele, et ta sodis ka neid köiteid Veebruarirevolutsiooni kohta. Aga mitte väga põhjalikult, sest nähtavasti ta kartis, et muidu talt võetakse lugemisõigus ära. Ta oli minu päevikut sodinud punase pastakaga. Kirjutasin rohelise pastakaga juurde, et need kohad on tema kirjutatud. Mees lahkus muuseumist kiiresti. Nähtavasti ei olnud tal vaja lugeda, vaid oma võltsingute tegemiseks näidata, mida ta on välja tellinud.

Sünnipäev väljaspool klubi

Tänase maleturniiri jätsin vahele seoses ema sünnipäevaga. Pidu oli õhtul, nii et kella poolest oleks hommikusele turniirile jõudnud, aga ma ei tahtnud tervet päeva rahva hulgas olla. Kartulisalatit lõikasin vist ka mitu tundi. Vanasti oli sünnipäevapidude üks osa, et mängiti malet, aga täna seda ei juhtunud. Emaga olen mänginud malet üks kord elus. Tundus, et ta pani mulle mati, aga siis ütlesin, et see käik ei loe, sest tema kuningas oli tules. Ema ütles, et nii ei ole aus, ja sellega mäng lõppes. See juhtus vist siis, kui käisime isapoolse vanaema sünnipäeval Paides. Paidest laenasin aastal 1989 raamatu "Avangute teooria", aga pole seda tagasi viinud, sest seal kellelgi ei lähe seda vaja. Teiselt vanaemalt laenatud "Maleaabitsa" küsis onu tagasi, sest see oli tema sünnipäevakink ja ta tahtis, et tema lapsed ka malet õpiksid. Ostsin antikvariaadist uue. Antikvariaadist olen ostnud palju maleraamatuid. Arvu poolest ei ole neid väga palju, aga selle kohta, mis nende läbi töötamine aega võtaks, on neid palju. Üks suurmeister ütles, et tal olid lapsepõlves ainult mõned maleraamatud, aga ta õppis kõike neist. Sõltuvat, millise tähelepanuga õppida. Üks mees kahtles, kas mul on mõtet malet mängida, kui mul ei ole kõige parem tähelepanu. Aga tähelepanu puudus on ilmnenud rohkem males, seevastu raamatuid toimetades olen kahtlaseid kohti väga hästi tähele pannud. Olen teinud pigem liiga palju kui liiga vähe märkusi.

Voodi kõrval rääkijad

Seisime koolis stendi juures ja vaatasime stendilt malevõistluste aegu. Erik tahtis minna maleturniirile. Ütlesin, et seitsmevooruline kiirturniir on liiga pikk, see võtab pool päeva, parem oleks viis vooru. Näitasin seinalt ühe turniiri nime ja küsisin, kas see on kuuturniir. Üks trennikaaslane ütles seepeale: "Oh jumal!" Ütlesin talle, et kui ta minuga viisakalt ei räägi, siis mul ei ole üldse tahtmist temaga mängida. Ariel riputas seinale leopardi peanaha ja ütles, et Ivo kingib selle mulle. Panin naha alt kahe nööpnõelaga kinni, aga kaasa ei võtnud. Läksin koos Eriku ja trennikaaslasega koju. Kõndisime kolmekesi kaubamajani, sealt edasi läks igaüks erinevas suunas.

*
Meenutasin, kuidas ma olin eile spordikoolis maleturniiri aega küsinud ja kaks maletajat, üks poiss ja üks mees, olid keeldunud vastamast. Ma ei olnud kindel, kas see juhtus ärkvel olles või unenäos. Kui ma oleks rääkinud, et ei tee seekord ärkvelolekul ja unenäol vahet, oleks arvatud, et kõik minu muud mälestused on ka unenäod. Mõtlesin, et ma ei võtnud Arieli pakutud leopardinahka, nüüd see jääb kooli märgiks. Aga see võidakse sealt ära ka varastada, kuigi kõike ei varastata. Magasin selili Tõnu voodi peal, kuuldes teiste juttu ja enda hingamist. Mul ulatus jalg pikalt üle voodiotsa. Ema ütles selle kohta, misasja, kas mina kasvan enne pikaks kui Tõnu. Mulle öeldi aitäh lapsehoidmise eest. Ma ei olnud neid läbi une eriti hoida saanud, aga nad olid minu lähedal. Vajaduse korral mõned liigutused siiski tegin. Ema ütles, et Tõnu oli öelnud, et mul avaneb võimalus maksta Meelva fondi, siis saab sinna raudtara panna. Viskasin seepeale käes olnud konstruktorist eseme tükkideks. Alles ma olin pidanud maksma ema sünnipäevakingi eest. Aga võibolla Tõnu tegelikult sellest summast rääkiski, lihtsalt ema sai valesti aru. Nüüd magasin ühe ruumi teises otsas. Villem rääkis, kellel on ilus käekiri. Ise ta veel kirjutada ei osanud. Nüüd magasin oma koha peal. Mind hakati sõimama, et ma ikka veel magan, kui on vaja tuba koristada. Arvatavasti sõimati arvestusega, et midagi ma läbi une ikka kuulen. Aga kuna ma ei saanud kindel olla, kas rääkimine on päriselt või unenägu, siis ma ei reageerinud. Kuulsin jätkuvalt ka enda hingamist.

Kolm lugu vesivärvidest

Maalisin vesivärvidega oma tänaseid unenägusid. Maalisin neid nägudena. Mõtlesin kirjutada juurde ka unenägude kirjelduse. Aga kuna see ei mahtunud paberi samale küljele ära, siis mõtlesin kirjutada ta teisele küljele. Vaatasin, et vasakpoolsetel nägudel voolab värv laiali. Võibolla tuli see sellest, et minust vasakul istuv Klaus küünarnukiga puutus. Mul olid uued vesivärvid, mis olid varasematest suuremates topsides. Nendes suurtes topsides erinevalt vanadest kogunes topsi peale veekiht, sest ruumi selle jaoks oli rohkem. Mõtlesin, et ma ei pea unenägude kirjeldust paberi teisele küljele ka kirjutama, vaid võin kirjutada blogisse.

*
Võtsin välja seni kasutamata vesivärvikarbi, kus kõik värvid olid rohelise erinevad toonid. Hakkasin nendega maalima. Püüdsin värve paberile panna nii, et kontrastid oleks suuremad. Ütlesin, et need värvid kinkis mulle üks klassiõde keskkooli ajal jõuludeks, aga ma pole neid varem tarvitanud. Kes oli näinud klassipilti, see pidi aru saama, et rohelisi asju kingib Riin, sest tal olid klassipildil rohelised riided. Aga hiljem ei olnud Riin minu feisbuki liitumiskutset vastu võtnud. Ema võttis minu maalitud pildi enda kätte. Ütlesin, et ma ei luba seda kokku murda. Pilt kuivas ja kuivades muutus roheline erinevamateks värvideks. Üks teine pilt riiuli serval oli samasugune.

*
Läksin poodi vesivärve ostma. Ütlesin, et ma maalisin kodus roheliste värvidega, nüüd ostaks sellise karbi, kus on sinised värvid. Müüja pakkus mulle vildikaid. Ütlesin, et ei, ma tahan vesivärve. Müüja läks keldrisse neid tooma. Tagasi tuli ta Leningradi värvidega. Ütlesin, et Leningradi värvid on mul juba olemas, aga ma võin need osta, sest vennapojad on mu värve kõvasti kulutanud. Mulle meenus, et ema kinkis mulle sünnipäevaks ka vesivärvid. Aga ostsin ikkagi uued, sest mulle oli vesivärvide ostmine meeldima hakanud. Uues karbis paistsid erinevalt vanematest olevat lisaks värvidele ka erinevate värvide kustutuskummid.

*
Sõitsin bussiga. Kristel ja üks poiss küsisid, kes tahab tantsida. Ütlesin, et kui mult seda veel kord küsitakse, siis ma hakkangi tantsima. Mõtlesin, et nüüd võidi mõelda, et ma ütlesin seda otseses tähenduses, ma olin öelnud ülekantud. Aga rohkem midagi ei küsitud. Bussi lõpp-peatus oli varem olnud Kaunase puiestee peatus, aga nüüd sõitis ta sealt mööda ja pööras Mõisvahe tänavale. See oli hõredam, aga maju seal siiski oli. Sellel tänaval pööras buss lõpuks ringi, et teist pidi tagasi sõita. Kartsin, et nüüd võidakse nõuda uue pileti augustamist. Bussijuht küsis reisijatelt, kuidas edasi sõita. Keegi ei vastanud. Ma tahtsin väljuda Kaunase puiestee peatuses, aga teisel pool teed kui oli esimene peatus seal.

Lugesin entsüklopeedia läbi

"The Carlyle Encylclopedia". Edited by Mark Cumming. 2004. 521 topeltsuurusega lehekülge.

Kirjutasin selle raamatu kohta 50 vihikulehekülge märkmeid, aga meeles tundub olevat piisavalt palju, et neid märkmeid mitte praegu lugema hakata.

Ostsin selle raamatu Krisostomuse raamatupoe vahendusel. See peaks olema Carlyle’i uurimises enam-vähem viimane sõna, kuigi teda uuritakse iga aasta edasi. Tegemist on tõeliselt vägeva raamatuga. Sellel on rohkem kui 50 autorit. Märksõnad on tähestikulises järjekorras Carlyle’iga seotud isikute ja asjade kohta. Raamat räägib nii Thomas Carlyle’ist kui ka tema naisest Jane Welsh Carlyle’ist, samuti saab sellest ülevaate kogu 19. sajandi Inglismaa ja Euroopa ajaloo kohta. Ühegi eestlase kohta sellist raamatut koostatud ei ole. Kõige lähemale jõuab ehk "Jaan Tõnisson töös ja võitluses", aga sellel pole nii kõrget teaduslikku taset. Entsüklopeedias Carlyle’i kohta on antud enam-vähem kõigi märksõnade lõpus veel täiendava kirjanduse nimekiri.

Carlyle oli pärit Šotimaalt. Tema vanemad olid puritaanid, mis mõjutas ka Carlyle’i enda maailmapilti, aga tema usk oli vanemate omast natuke erinev. Ta ei uskunud Jeesuse jumalikkusse, vaid sarnaselt Kantiga, et Jumal annab endast märku igas inimeses peituva hea ja kurja eristamise võime kaudu. Kogu tõde Jumala kohta ei pidanud ta kunagi teada saada võimalikuks olevat. Universumit pidas ta Jumala sümboliks. Inimese esimeseks kohustuseks pidas ta töö tegemist. Ta pidas vajalikuks kangelaste kummardamist, töös nägi ta kummardamisvahendit.

Ka Carlyle’i abikaasa oli pärit Šotimaalt. Naise sugulased ja sõbrad olid abielu vastu, sest Carlyle oli talupoeglikku päritolu, aga naine keskklassist. Abielu sai siiski teoks, aga on vaieldud, kui õnnelik see oli. Igal juhul ei olnud neil lapsi. Kui algul peeti meest madalamast soost olevaks, siis abielu teoks saamise järel on arvatud, et naine oli allasurutud, kuna ta oli geeniuse abikaasa. Naine ei avaldanud eluajal midagi, aga temast on järele jäänud 2000 kirja, lisaks osad põletati tema enda soovil ära. Mõlema kirjavahetust on pärast surma välja antud. Mehe kirjade arvu polnud öeldud, aga see oli ilmselt veel suurem, sest mainiti, et kui kogutud kirjade väljaandmine lõpule jõuab, siis on need veel mahukamad kui kogutud teosed. Ühe entsüklopeedia artikli autor oli teistest feministlikum ja ei paistnud rahul olevat, et mees kasutas varem surnud naise kirju välja andes tema kohta väljendit "minu väike naine" ning sellega, et kahe perekonnaliikme kirju on hiljem ühiselt välja antud. Aga entsüklopeedia peatoimetaja on ka selle raamatu teinud nende kohta ühise.

Mõnest Carlyle’i raamatust ma olen kirjutanud, samuti mõnest teisest tolle ajastu teosest. Üks, kelle raamatust ma kirjutasin, oli Emerson. Emersoni nimetati Ameerika Carlyle’iks. Ta andis Carlyle’i raamatuid Ameerikas välja. Carlyle paistis olevat algul Ameerikas populaarsem kui Inglismaal. Seda Ameerika puritaanlike traditsioonide tõttu. Kuid kui Carlyle Ameerikat halvustas, siis Ameerikas tema populaarsus vähenes sama moodi nagu Inglismaalgi. Prantslased ei suhtunud Carlyle’i kunagi väga hästi, sest ta ei hinnanud ise prantslasi kõrgelt. Saksamaal suhtuti algul paremini, sest Carlyle’i karjäär algas germanofiili, Goethe tõlkija ja saksa kultuuri tutvustajana. Elu lõpul kirjutas ta sakslase Friedrich Suure eluloo, mis 4000 leheküljega oli Carlyle’i paksim raamat. Carlyle’i kiitsid ka natsid, raamatut Friedrich Suurest luges Goebbels Teise maailmasõja ajal Hitlerile ette. Pärast Teist maailmasõda on Carlyle’i populaarsus Saksamaal aga kadunud ja teda nimetatakse profašistiks. On siiski vastu vaieldud, et Carlyle’i kangelane oli erinevalt natslikust kangelasest kohusetundlik. Saksamaal kiitsid Carlyle’i omal ajal ka Marx ja Engels, aga hiljem nad pettusid temas, pidades teda rekatsiooniliseks.

Kuigi Carlyle palju kirjutas ja raamatus Prantsuse revolutsioonist kiitis rohkem neid, kellel oli tema teada valjem hääl, on ta rahvusi võrreldes eelistanud vaiksemaid rahvaid, kes olid tema meelest roomlased, inglased, sakslased ja venelased. Prantslasi ta ei hinnanud, kuna pidas neid lobisevateks. Ma pole kindel, kas tema mulje venelaste kohta on õige. Võibolla tolleaegsed venelased olid vaiksemad, aga minu eluajal on näha, et venelased on vähemalt eestlastest lärmakamad. Ka venelased nagu Herzen ja Turgenev, kellega Carlyle kokku puutus, arvasid, et tema ettekujutus Venemaast on liiga positiivne. Carlyle’ile ei meeldinud Krimmi sõda, sest selles sõdis Inglismaa koos Prantsusmaaga Venemaa vastu. Saksa-Prantsuse sõjas oli Carlyle Saksamaa poolt. Järgmises Vene-Türgi sõjas samuti Venemaa poolt. Ameerika kodusõjas pooldas ta orjapidamise eest võitlevaid lõunaosariike. Carlyle’i on orjapidamise toetamise eest kritiseeritud, kuid orjapidamist kaitstes kaitses ta ühtlasi vaeseid inglasi ja iirlasi, kelle olukord oli tema jaoks neegrite omast tähtsam.

Paljude entsüklopeedia märksõnade all nimetatakse Carlyle’i suhtumist ühte või teise asja ambivalentseks. Selliste nähtuste hulka kuuluvad Prantsuse revolutsioon, Voltaire ja Šotimaa. Ühes oma teoses on ta nimetanud kolmeks Prantsuse revolutsiooni kangelaseks Mirabeaud, Dantoni ja Napoleoni. Marat’d ja Robespierre’i pidas ta negatiivseteks tegelasteks. Šotimaasse suhtumise ambivalentseks nimetamine tekitab kahtlusi, kuivõrd Eesti pärast südant valutanud Juhan Liivi ja Jaan Tõnissoni puhul ei ütleks, et väärnähtuste leidmine nende suhtumist ambivalentseks oleks muutnud või nende rahvuslikke tundeid vähendanud. Kuid Carlyle’i puhul ongi asi kahtlasem, sest raamatus Cromwelli kirjadest ja kõnedest asub ta Inglise-Šoti sõjas Inglismaa poolele. Šotimaal sündinud Carlyle ise asus elama Londonisse, kus tal olid töötamiseks paremad võimalused. Sinna jäi ta elu lõpuni. Kuid nii tema naine kui ka tema ise maeti siiski Šotimaale.

Nendest raamatutest, mida ma tänavu lugenud olen, olen liigitanud Carlyle’i omad kangelaste keskseteks ja teisi sotsiaalajaloolisteks. Kuid entsüklopeedia järgi oli ka Carlyle ise sotsiaalajaloolisem kui tema eelkäijad. Olen raamatust kangelaste kummardamise kohta välja toonud lause, et Carlyle pidas maailma ajalugu suurte meeste biograafiaks. Kuid entsüklopeedias seatakse see tsitaat kõrvuti teisega, et ühes essees pidas Carlyle ajalugu koosnevaks loendamatust arvust biograafiatest, olles seega sotsiaalajaloolisele lähenemisele lähedal.

Ülikoolis õpetati meile Ranket vist kui eeskuju, kelle arvates ajalugu tuli kirjutada nii, nagu see tegelikult oli, erapooletult. Ranke kaasaegne Carlyle olevat teda respekteerinud, kuid polnud tundnud tema vastu sümpaatiat. Carlyle’i stiili hulka kuuluvad mineviku ja kaasaja kõrvutamine, kindlad seisukohavõtud, huumor, iroonia ja enda väljamõeldud tegelaste kasutamine. Filosoofilises raamatus "Sartor Resartus" olevat selline väljamõeldud tegelane peategelane. Sartor tähendab rätsepat ja Resartus vist ümberõmmeldut. Peategelane on väljamõeldud saksa riidefilosoof, kelle nimi tähendaks tõlkes Jumalastsündinud Kuradisõnnikut. Entsüklopeedias nimetati seda Carlyle’i enim diskuteeritud teoseks. Riided on seal muude asjade sümbolid.

Esimese Carlyle’i raamatu minevikust ja olevikust lugemise järel nimetasin teda maailmaparandajaks. Nüüd loetud raamatust selgub, et seda ei olnud ta mitte ainult filosoofias, vaid ka praktilistes asjades. Ta võitles selle eest, et Briti Muuseumis oleks parem õhutus ja paremad kataloogid, et Inglismaal asutataks laenuraamatukogusid, mis mujal maailmas olid juba olemas. Nii õnnestuski tal kaasa aidata Londoni Raamatukogu asutamisele, mis tegutseb siiamaani.

Dialoog lumme

Vedasin läbi metsa kuni jõeni sõrmega maa sisse vao, et vesi saaks seda mööda voolata. Eesmärk oli asutada roheline partei. Kogu vao ala oli üks riik, kuigi see oli suur ja piklik. Selles riigis leidus kirjaoskust. Ja leidus ka peegleid. Kõigepealt leidsin peegeldava klaasitüki, seejärel päris peegli.

*
Kirjutasin sõrmega lume sisse dialoogi. Üks lõik sellest dialoogist oli:

Godojaan: Mitu käiku on malel?
Vastus: Lõpmatus olevat vahel.

Kõndisin mõned sammud edasi, siis tahtsin kirjutada teist dialoogi, kus küsijaks oleks senine vastaja ning Godojaan oleks vastajaks. Kirjutasin kaks esimest lauset ära, siis pidin ootama, kuni hulk möödakäijaid mööda läheb. Selles kohas oli lumi pealegi tallatud ka. Lõpuks otsustasin, et ma ei kirjutagi seda dialoogi lumme, vaid mõlemad blogisse. Kuigi edasi kõndides nägin, et on ka tallamata lumega kohti. Mul oli teine dialoog veel meeles, aga esimene enam täpselt mitte. Mõtlesin selle uuesti natuke teistsuguses sõnastuses välja. Meenus, et üks dialoogis osaleja oli Godojaan. Teine oleks nagu olnud Smurr, aga see ei saanud hästi võimalik olla, sest ühes raamatus panin selle venna nimeks ja ma poleks kahes kohas sama nime kasutanud. Smurf ka hästi ei saanud olla, sest seda oli kasutanud üks teine autor.

*
Istusin maleklubis. Sisse astusid paar klassiõde, kes küsisid, kas siin mängivad poisid malet. Malet mängisid üks vanem ja üks noorem mees. Neil oli omavaheline kokkulepe, mitu mängu nad mängivad, seejärel lähevad koju. Aga kui nad olid lõpetanud, ütlesin nooremale mehele, et ma tahan ka temaga ühe mängu mängida. Ta oli nõus. Hakkasin nuppe peale panema. See võttis mul rohkem aega, kui oleks võinud arvata. Lõpuks sain aru, et rohkem aega võttis see sellepärast, et panin hajameelsusest lauale kaks korda tavalisest rohkem nuppe. Hakkasimegi sellisest seisust mängima. Esimese käiguga asusin vallutama tsentrit. Kõrvalt kommenteeriti, et see on viga. Varsti selgus, miks. Vastase rasked vigurid manööverdasid oma etturite vahelt välja ja pääsesid ühe poole kuningale tuld andma. Vankrid tulistasid kuninga suunas kahel kõrvuti liinil. Vaatasin, et see on sisuliselt mängu lõpp. Päris matt see ei olnud, aga kuninga kaitseks tuli vankri vastu ära anda lipp. Järgmise mängu jaoks mõtlesin jälle peale panna palju nuppe, aga nii, et nad ei oleks traditsioonilises, vaid ebatavalises järjekorras.

Eksami kood

Pidin magistriõppe lõpetama, sest olin seal juba kaua olnud. Mõtlesin, et need, kes võtavad eesmärgiks saada doktorikraad, saavad selle kindla arvu aastatega. Need, kelle eesmärk on magistrikraad, saavad sama arvu aastatega selle. Ma ei teadnud, kuidas on nendega, kelle eesmärk on kutseharidus. Mul oli tegemata kaks eksamit - Eesti uusaeg II ja Eesti kunstiajalugu II. Praegu pidi tulema neist teine eksam. Kogunesime eksamiruumi ukse taha koolimajas. Ma olin paljudest loengutest puudunud, seetõttu tahtsin enne eksami tegemist laenata konspekti. Aga ma ei teadnud, kui ma täna eksamit ei tee, kas mul lubatakse seda veel hiljem teha või saab õppeaeg läbi. Üks tüdruk ütles, et kui ta ühele poisile otsa vaatab, saab temalt kohe konspekti kätte. Läksime eksamiruumi sisse. Küsisin õppejõult, kas ma pean üldse seda eksamit tegema, kui ma bakalaureuseõppes juba tegin sellenimelist. Nüüd oli 3+2 magistriõpe, kus osa varasema bakalaureuseõppe asju oli tõstetud magistriõppesse. Õppejõud vastas, et siis ei pea tegema. Küsisin, kas nende eksamite kood on sama. Õppejõud ütles, et väga õige küsimus. Ta hakkas minu õpinguraamatust varem tehtud eksami koodi otsima. Olin selle eksami teinud esimesel kursusel varasemate hulgas. Ma juba nägin, kus real see õpinguraamatus kirjas on, aga siis kaotasin uuesti silmist ja pidin tükk aega otsima, enne kui teist korda leidsin.

*
Vennad olid kodust maale kolides kottidega raamatuid kaasa võtnud. Märkasin, et kaks ranitsat on nad maha unustanud. Pidin need järele viima. Vaatasin ranitsatesse sisse. Neis olid riided, mitte raamatud. Kumbki ranits ei olnud üleni täis, seetõttu panin kahe ranitsa riided ühte ranitsasse kokku. Vahepeal oli vihma sadama hakanud. Kui väljumisele mõtlema hakkasin, siis veel ei sadanud.

*
Vaatasin kahte multifilmi kiikumisest. Seejärel näitasin neid ühele lapsele. Laps mängis pilli. Proovisin ise sama pilli puhuda. Mul tuli halvemini välja. Ütlesin lapsele, et andsin talle suitsetamiseks multifilmi, kes tal lubas tubakat suitsetada. Olime Kalda teel. Mina läksin ühes suunas ja laps teises. Ta korrutas sõna "kanakaka". Kui ta oli seda mitu korda korranud, hakkas tema ema keelama. Mina läksin kodu suunas koos vennaga. Selja tagant oli kuulda, et läheneb koer. Püüdsin eest ära jõuda. Mõtlesin, et koer tuleb hirmu lõhna mööda järele. Vastu tuli üks teine koer. Lootsin, et see tõmbab jälitava koera tähelepanu endale. Aga seda ei juhtunud. Kui oma trepikoja ette jõudsime, nägin alles, kes selja taga olid. Seal oli perekond mitme väikse lapsega. Ütlesin, et ma pidasin last koeraks.

Vaalapüügilaev

Tegin ajakirjadest märkmeid, mille põhjal kirjutada raamatu saatesõna. Seejärel kirjutasin märkmete põhjal saatesõna. Osa märkmeid jätsin kasutamata. Mõtlesin, et ma kirjutan ju uue raamatu saatesõna, kasutades selle jaoks ainult ühte vana raamatu saatesõna. Läksin kooli. Tundi tuli sisse üks vana kirjanik koos kahe saatjaga. Ta ütles, et tuli sellepärast, et ma koostan raamatuid, teda mõned küsimused väga huvitavad. Ta küsis, mida ma ütlen ühe autori kohta. Vastasin, et olen ühte selle raamatut lugenud. Kirjanik küsis, mida ma ütlen Kesk-Aasia kohta. Vastasin, et olen entsüklopeediast selle kohta märksõnu lugenud. Kirjanik ütles, et Kesk-Aasias elavad lihtsad inimesed. Vastasin jah. Siis mõtlesin, et see jutt lihtsatest inimestest oli konksuga, mult oodati vist vastust, et entsüklopeedias kirjutatakse rohkem kuningatest. Soovitati, et küsimusi võiks esitada minu asemel isale. Vaieldi vastu, et ei, mina olen andekam. Vana kirjanik ütles, et ta tahab mind ära tappa. Ta hakkas eemalt väljasirutatud oraga minu suunas tulema. Põgenesin klassist välja ja sõitsin käsipuu najal trepist alla. Ma ei sõitnud maksimaalse kiirusega, aga vanad inimesed selja taga ei jõudnud niigi kiiresti joosta. Põgenesin koolimajast kodu suunas. Mõtlesin, et aga kui ma homme kooli tulen, võib see mees jälle siin olla.

*
Lugesin ajalehest enda kirjutatud juttu. Olin kirjutanud vaalapüügilaevast. Laeval öeldi, et selle kõrvale ilmus üks võõras. Joonistus välja hiigelsuur vaal. Vaal tehti kahjutuks. Ma ei teadnud, kuidas ta saab nüüd laeva peale panna, kui ta oli laevast suurem. Võibolla pandi ainult mingid tema osad. Kuna eespool oli juttu Oudekkist, siis võis lugejatele tunduda, et vaala nähtavale ilmumine sümboliseeris seda, et Oudekki on minu jaoks hiigelsuure tähtsusega. Sellest vaalast saadi jagu, aga hiljem kohati valget vaala nimega Moby Dick, kes lasi laeva põhja. See pidi sümboliseerima vist seda, et inimesed saavad vaaladest jagu ainult sellepärast, et vaaladel ei ole mõistust. Kui ühel vaalal on mõistus, siis oma suuruse tõttu ta saab ise inimestest jagu. Ütlesin, et keegi on seda juttu toimetanud. Tegelikult oli teada, et ajalehtedes kõiki kaastöid alati toimetati. Aga olin sama jutu avaldanud paralleelselt ka blogis. Tuli vaadata blogist, kas seal on ka toimetatud, alles sealt oleks saanud lubamatu tegevuse paljastada. Ütlesin, et ma näen kohe, et ajalehes on juttu muudetud, selles kasutatud sõnad ei kuulu üldse minu sõnavarasse. Kõndisin mööda tänavat. Minu kõrvale tuli üks mees. Ta küsis, kas Putin on sellepärast võimul, et ta on koera näoga. Vastasin, et eile öeldi, et sellepärast, et ta on sündinud koera aastal. Kui keegi astus tänaval juurde ja küsis midagi Putini kohta, siis oli tegemist Venemaa provokaatoriga.

*
Nägin ülikoolis pilusilmseid üliõpilasi, kes õppisid korralikult. Mõtlesin, et aga arvatavasti ei piirdu nende aktiivsuse sellega, vaid neil on ka aids. Istusin raamatukogus. Minust järgmises lauas istus Sander. Kataloogi juurde kõndisid Klaassen ja üks temast natuke noorem mees. Nad ütlesid, et kui kataloogist midagi otsima hakata, võtab see väga kaua aega. Sander ütles neile, kuidas saab otsida, aga nad ei pannud tähele. Sander hüüdis valjemini. Nad olid gooti pikad s-id ja h-d segamini ajanud. Hakkasin minema trepist alla. Trepil polnud astmeid, vaid raamatud olid üksteise peal täpselt ühel joonel. Seetõttu oli kuristikku kukkumist võimalik vältida ainult käega vastu teist seina toetades. Olin täna vara kooli jõudnud. Kõige varem olid jõudnud välisõpilased.

Eile Paides

Eile käisin Paides Siiri sünnipäeval. Autot juhtis Henn, autos olime veel mina, Pille, ema ja isa. Tõnu ja Tõnis tulid Tallinnast teise autoga, aga pärast sõitsid Tartu suunas, võttes Pille oma autosse. Peol osalesid peale eespool nimetatud isikute Raivo, Helmi, Taimo, Maie ja Veljo.

Mudaoja

Ujusime kahekesi mööda mudaoja. Praegu oskasin hästi ujuda. Aga ma ei teadnud, et kui ma kaugele ujun, kas ma tagasi ujun sama hästi. Ujusin naaberriigi piirile, mis läks läbi järve. Mul oli oma väike riik, kuhu tahtsin nüüd tagasi ujuda. Aga kui seljataha vaatasin, siis ma enam ei teadnud, milline tee minu riiki viib. Selles suunas viis mitu veeteed, aga ükski ei olnud päris selline, mida mööda ma olin tulnud. Olin vee peal ühes ruumis. Minuga rääkis naaberriigi kuningas. Ta ütles mulle, et ma tahan vanu asju tagasi, aga uutele inimestele ei ole vanadel asjadel tähtsust. Siis kuningas haihtus. Kuningas oli olnud minu sõber, aga järele jäid temast nooremad inimesed, kes minu sõbrad ei olnud.

*
Öeldi, et kogu Moskva põleb. See oli vist tšetšeenide kätetöö. Mõtlesin, et siis oli Mällil õigus, kui ta ütles, et kui Venemaa peaks julgema Tšetšeeniat rünnata, siis see on Vene impeeriumi lõpp ja lõplik lõpp. Küsisin emalt, kas ta Moskvas käies tulekahju nägi. Ema vastas, et ei näinud. Mõtlesin, et siis siiski ei põle Moskvas kõik punktid korraga, vaid tšetšeenid võivad lihtsalt igas linnaosas uusi pomme lõhata.

Hindade tasumine

Korjasin põrandalt mänguasju kokku. Helen ütles Euroopa Liidu kohta kaks kriitilist asja, tuginedes ühele autoriteedile. Mäletasin, et eelmisel klassikokkutulekul oli ta Euroopa Liitu kiitnud. Küsisin, kas ta suhtumine on kriitilisemaks läinud. Helen vastas, et on küll. Mõned kokkutulekul osalevad klassikaaslased rääkisid, et Tristan on ülbeks läinud. Tristan töötas teatris. Ta oli öelnud, et kes sinna teatrisse tahab tulla, sellel peab kübarapood ka olema. See tähendas, et seal teatris olid väga kallid piletid, mis ei olnud vaesele inimesele taskukohased. Minu meelest ei olnud Tristan selles siiski ise süüdi, vaid ta rääkis ainult, millise korra tema ülemused on kehtestanud.

*
Olin teel poodi. Mul oli liiga vähe raha kaasas. Mõtlesin, et ma ei lähe enam koju tagasi, vaid piirdun selle raha eest ostmisega, mis kaasas on. Minuga liitus üks kerjus, kes tahtis, et ma talle süia ostaks. Mina läksin poodi sisse ja kerjus jäi poe ukse taha ootama. Ostsin kolm singiviilu. Mõtlesin, et kaks neist annan kerjusele ja ühe söön ise. Ütlesin müüjale, et ma pole kindel, kas mul on piisavalt raha. Aga müüja andis mulle veel palju raha tagasi. Paistis, et ma ei osanud vahet teha eurodel ja sentidel. Vaatasin, et mul on ümbrikus rublad. Mõtlesin, et ma ei pannud tähele, et mulle maksti võlg tagasi kehtetu rahaga. Siis vaatasin, et need on väärtuslikud rublad, sest need ei ole tavalised, vaid kunstilise kujundusega.

Õhuhäiretele täienduseks

Eile levitasin mälestusterubriigi sissekannet "Õhuhäired" kirja teel. Kirjutasin vahele kergemaks arusaamiseks mõned sõnad, mida blogis ei ole, lõppu lisasin täiendava lõigu:

Üks häire meenus teistest hiljem. Kui Sosnovõi Bori tuumaelektrijaamas juhtus avarii, teatati kooli raadios, et üle Eesti võib liikuda radioaktiivne pilv ja seoses sellega võivad kõik koju minna. Üle koolimaja kõlas hüüe: hurraa! ja igast klassiruumist jooksis keegi välja, aga mitte tervet klassi, nagu oleks ülejäänusid keelatud. Meie tunnist lahkusid kõik, sest õpetaja polnud veel kohale jõudnud. Tegemist oli keemia õpetajaga. Ta ütles, et radiatsiooniohu korral peab just siseruumides olema, aga teda ei kuulatud. Hiljem selgus, et radioaktiivne pilv jäi see kord tulemata, sest avarii oli väike.

Üks näitaja kasvab

Võiduprotsent ega reiting ei pruugi kasvada, aga vähemalt mängitud partiide arv kasvab järjekindlalt. Ja kui on rohkem partiisid mängitud, siis saab rääkida rohkem mälestusi. Kui pidada kaotust tragöödiaks, siis näitekirjanikud kirjutavad nii komöödiaid kui ka tragöödiaid ja publik suudab mõlemaid nautida.

Eelmine nädal toimus päevakeskuses 16 osavõtjaga šveitsi süsteemis turniir järgmise esikolmikuga:

1. Peebo
2. Viikmaa
3. Kõiv

Tänasel turniiril osalesin ka ise. Osavõtjaid oli ringsüsteemis turniiril 10 ja mõtlemisaeg 12 minutit. Punkte saadi:

1. Trohhalev 8,5
2. Solovjov 7,5
3. Tätte 5,5
...
Runnel 4

Sõin mänguruumis laua pealt kaks õuna. Küsisin kohtunikult, kellelt need on. Ta vastas, et kolm inimest on toonud.

Lumelaudurite üksindus

Üks Oudekki tuttav kirjutas feisbukis, et Keskerakond pooldab astmelist tulumaksu küll, aga Keskerakonnal on üks teine puudus, parem on valida sotsiaaldemokraate. Ma ei teadnud, kas ta mõtleb sotsiaaldemokraatide all sotsialiste või kommuniste. Lugesin ajalehte. Seal intervjueeriti Eestit külastanud Ameerika tipp-poliitikut. See ütles, et Eestist on sellepärast suur väljaränne, et siin ei ole astmelist tulumaksu. Ta ütles: "Te lahmite!" ja naeris. Kirjutati sellest, kas Eesti tegi õigesti või valesti, kui läks Liibanoni sõdima. Olid toodud küsitlused mitme asja kohta, kas inimesed on nendega rahul. Mõtlesin, et kui mina neile küsimustele vastaks, siis annaksin kõigile vastuse "pigem jah" või "pigem ei", mitte "jah" ega "ei". Viimane küsimus oli, kas inimesed on rahul lumelaudurite üksindusega. 70 protsenti ei olnud rahul. Neid, kes oleks rahul, ei olnud ühtegi protsenti. Lumelaudadega tehti hangede peal hüppeid, aga lumelaudade kasutajaid olid vähe, seetõttu nad hüpete tegemise ajal teist endasugust ei näinud. Mina suusatades ei tundnud vajadust teist suusatajat näha. Ütlesin emale, et minu jaoks lumelaudurite üksindus küll mingi probleem ei ole. Lisasin vaiksema häälega, et ema kellelegi ei ütleks, et ma lumelauast rääkisin, muidu see kingitakse mulle jõuludeks, ma ei taha seda saada. Täiendasin, et mulle küll keegi ei kingigi midagi, eelmiste jõulude ajal olin mina ainus, kes kingitust ei saanud. Henn küsis, mis jutt see on. Vastasin, et esimesel jõulupühal tehti lastele kingitusi ning ema ja isa said ka kahepeale veinipudeli. Sinna oli kolmandana minu nimi peale kirjutatud, aga mina veini ei joo. Pärast leidsin pudeli küljest 30 euro eest kinkekaarte ja ostsin midagi nende eest. Pärast selle rääkimist läksin kõndima. Kõndisin vana korteri suunas. Märkasin, et hoian käsi jopitaskus. Võtsin need välja. Keegi polnud mulle käte taskus hoidmise pärast märkust teinud. Võibolla nõuti küll kõndides käte liigutamist, aga mitte juhul, kui nad on taskus. Natukese aja pärast märkasin, et nüüd on käed püksitaskus. Kõndisin vanast hoovist mööda. Pireti ja Kerstini maja ees ei olnud enam kõnniteed. Võibolla see oli likvideeritud, et mina siit mööda ei käiks. Kui mind oleks tahetud karistada, et ma käin seal, kus kõnniteed ei ole, oleksin vastanud, et ma olen eluaeg seda teed käinud ja ei harju selle puudumisega nii kiiresti. Kui olin hoovist möödunud, keerasin teist teed praeguse kodu suunas tagasi. Vaatasin veel selja taha. Nüüd nägin, et kõnnitee oli siiski olemas, aga see oli praegu mullane, mistõttu ei paistnud kohe välja.

Kõnelus laiskusest

Olin teinud ülikooli lõpueksamil ainult ühe tähevea, aga selle vea eest oli Kriiska pannud hindeks nelja. Viibisin Kriiskaga samal peol. Protestiks nii tühisel põhjusel hinde alla võtmise eest ei rääkinud ma temaga sõnagi. Ma ei teadnud, kus ma peaksin istuma. Koduteel püüdsid klassivennad mind mitmekesi peksta. Süüdistasin, et intelligentsed klassivennad on mind ebaintelligentsetele maha müünud.

*
Läksin Tallinnasse. Seal läksin väiksesse majja, mille esimesel korrusel elas minu vanaema. Aga tema korteri vastaskorteri uksel oli silt "VANAEMADE JUURDE". Sinna korterisse läks palju rohkem inimesi. Osad pididki sinna minema, teised läksid sildi järgi valesti. Ema jõudis minust hiljem kohale ja läks ka algul valesse korterisse. Mina polnud läinud, sest enne Tallinnasse sõitmist oli mul olnud kirjavahetus mõlemas korteris elavate tüdrukutega ja olin teada saanud, et vanaemad elavad mõlemates korterites. Õiges korteris rääkis seal elav tüdruk meile oma tegevusest komsomolijuhina. Tema šokeerimiseks tõin mõned näited oma Nõukogude-vastasest tegevusest, nagu selle, et ma ei astunud oktoobrilapseks. Kõige hullemaid asju ma ei öelnud.

*
Meile tuli külla tüdruk, kes võis olla Oudekki, aga kindlalt ma teda ära ei tundnud. Istusime köögis. Tüdruk, ema ja isa ajasid juttu, aga mina ainult kuulasin. Jututeemaks oli laiskus. Arvati, et on vaja rohkem laiskust. Tüdruk rääkis, et kui ta käis esimeses klassis, oli talle öeldud, et tal on küll peas hea kooli müts, aga ta on lihtsalt laisk. Ema ütles, et vahel õpitakse faktid järjest ära. See näide sobis hästi minu kohta. Lõpuks hakkasin ka vestlusele lauseid sekka ütlema. Lubasin koolis öelda, et kui mul ei lubata esimesest tunnist puududa, siis ma ei käi üldse koolis. Mõtlesin, et parem on puududa mitmest tunnist korraga, sest kui ma puudun ainult esimesest, siis arvatakse, et sissemagamise tõttu. Hakkasin kooli minema. Bussipeatuses tuli mulle meelde, et mul ei ole piletiraha kaasas. Hakkasin minema koju tagasi, et raha võtta. Aga olin juba niigi kooli hiljaks jäämas. Tund pidi algama kolmveerand kaheksa, praegu oli juba pool. Buss tuli. Ma ei teadnud, kas minna kõigepealt koju või ilma piletita bussi peale.

*
Jürgen I. loetles, kes on ühes võrgukeskkonnas hirmsaid asju kirjutanud. Minu nime ta ei nimetanud. Hakkasin oma arvutis pilte arhiveerima. Arhiveerisin neid ühekaupa. See muutis piltide kuju. Kui ühes kataloogis olid kõik pildid arhiveeritud, andsin käsu, et arhiveeritaks kõik arvutis olevad pildid korraga. Nüüd läks see palju kiiremini. Ma ei teadnud, kas arvuti piirdub piltide arhiveerimisega või teeb seda kõigi failidega.

"Teemandirada"

Nikolai Baturin. "Teemandirada". Tallinn 1986. 160 lk.

Lugesin seda raamatut juhuslikult õigetel päevadel, sest ajalehest sain teada, et ühel lugemispäevadest oli Baturini sünnipäev. Varem olin tema raamatutest lugenud "Karu südant". "Karu südame" järgi on tehtud ka film, mida ma näinud ei ole. Mäletan, kuidas ma raamatut "Karu süda" koos isaga ostmas käisin ja värskena kodus lehitsesin. Isa ostis tol ajal alati kotitäie raamatuid korraga ja võttis mind poodi kaasa. Raamatu lugesin tervikuna läbi hulk aastaid hiljem, aga ostmaskäimise mälestuse põhjal. Seda oli hea rahulik lugeda, raamatus on ka head pildid. Autori sõnavara on rikkalik ja omapärane. "Teemandirada" lugema hakates selgus, et selle nimiloo tegevus toimub "Karu südamele" sarnases kohas - Siberi metsas. Tegelased on ka sarnased. Kaustatud on võtet, et tegelased osutuvad kellekski teiseks kui esimesel hetkel tundub ja erinevate tegelaste vahel on paralleelid, mis panevad mõtlema, kas tegemist on erinevate või sama tegelasega. "Teemandirajas" on sellist tegelaste segamist kasutatud veel rohkem kui "Karu südames".  Ka autor ise osutub natuke teistsuguseks kui esimesel hetkel tundub, sest tal on vene nimi, aga teda tundvad inimesed kinnitavad, et ta on puhas eestlane. "Teemandirada" on siiski varem loetud raamatust natuke vähem rahulik, sest kui "Karu südames" elas kütt üksinduses, siis "Teemandirajas" on tegemist mitmeliikmelise teemandiotsijate rühmaga. Kui kaks teost on niivõrd sarnased, siis tekib tahtmine lugeda ka autori teisi raamatuid, et vaadata, kas need on ka sellised või erinevamad. Aga vastus saabub juba sama raamatut lugedes, sest selle kaante vahele on mahutatud ka teine teos, mille tegevus toimub teistsuguses kohas. Sarnased on küll selle teise loo ühe tegelase ja "Karu südame" peategelase nimed, mis omakorda sarnanevad autori eesnimega.

Esseeteemad

Hiiemaa andis loengu lõpul koduse essee teemad. Kirjutasin need kaustikusse üles, aga ei olnud kindel, kas kõik said kirja. Kui loeng oli juba lõpetatud, läksin auditooriumi ette ja küsisin, kas ma panin kõik esseeteemad kirja, kui mul on neid kolm. Hiiemaa vastas, et oi, meil oli palju rohkem teemasid. Ütlesin, et siis ma vahepeal magasin. Ta luges kõik teemad uuesti ette. Aga nüüd oli neid ainult neli. See tuli sellest, et tema jagas need alapunktideks, mistõttu loendades tuli arv suurem kui minul ilma alapunktideks jagamata. Kui olin oma kohale tagasi läinud, ütles Hiiemaa, et ta annab ühe teema juurde. Selleks oli "Kas paremad on võõrkeele õpetajad või eesti keele õpetajad?" Mõtlesin, et seda andes unustas ta, et ei ole eesti keele õpetaja. Sel teemal ei kavatsenud ma kirjutada. Järgmine tund pidi olema füüsika. Mõtlesin, et kirjutaks essee mustandi juba enne tunni algust valmis. Seni olin kirjutanud naljalugusid, aga seekord mõtlesin kirjutada tõsiselt. Läksin füüsikaklassi. Minu kohal istus Lauri N. Küsisin talt, kuhu ta minu portfelli on pannud. Ta näitas akna all teistest kaks korda lühemat lauda, mille taha mahtus ainult üks tool. Portfell oli sellel toolil. Nii lühikesse pinki ma istuda ei tahtnud. Küsisin, kes on minu portfelli lahti teinud. Ariel tuli mulle laenatud raha tagasi maksma. Ütlesin, et ta maksis liiga vähe, ta laenas rohkem. Ariel andis raha juurde. Ma ei mäletanud, kui palju ta oli laenanud, seetõttu ei saanud kontrollida, kas summa on täpne. Ütlesin, et seda saab vaadata Arieli baariarvetelt. Seal oli kirjas, et Ariel oli kahel järjestikusel päeval kulutanud rohkem kui ta mulle tagasi maksis. Ei olnud siiski kindel, kas ta oli seal kulutanud ainult minult laenatud raha või ka muud. Kui Ariel oli oma kohale tagasi läinud, avastasin, et ta oli mult laenanud eurosid, aga tagasi maksnud rubladega. Kui tahtsin seda raha rahakotti panna, avastasin, et rahakott on tühi. Läksin Arielile järele, et ta täna varastatud raha ka tagasi maksaks. Tristan andis mulle 150-rublase, öeldes, et leidis selle auto ratta alt. Ütlesin, et rublad enam ei kehti. Tristan vastas, et see kehtib Venemaal praegu, ma võin minna üle piiri ja endale midagi osta. Mõtlesin, et mina sinna ei lähe, aga ma võin rublad kaasa anda mõnele pereliikmele, kes läheb. Ütlesin, et rohkem ma raha kooli kaasa ei võta, vaid panen panka.

Oletuslikud reeglid

Mängisin Jürgen I-ga malet. Mul olid mustad. Jürgen tungis etturitega kaugele edasi ja mina kaitsesin oma etturitega. Mõtlesin, kas on vaja niimoodi kaitsta, kui see on sõbralik mäng. Minu seis oli nii hästi kaitstud, et tundus, et vastane ei saa midagi teha. Malenuppudeks olid erineva pikkusega varred. Mõtlesin, et võiks oma varrega vastase varre lüia. Aga kahtlesin, kas sobib lühema varrega pikemat lüia. Ootamatult läks vastase rohukõrs pika käiguga lippu. Lipu pani ta peale minu rohukõrte vahel. Rääkisin, et reeglid on oletuslikud. Ma ei tea, kas rohukõrrega saab rohukõrt lüia, kui rohukõrs ei ole lihasööja ja sööb ainult juurtega. Vastane soovitas, et ma paneks oma rohukõrte otsad ülevalt kokku, nii et tema lipp jääks vangi. Vastasin, et nii ma teengi.

Raadiosse hilinemine

Käis sõda. Tegin ettepaneku rannajoont muuta, et takistada vaenlase laevade liikumist. Võimud arutasid minu ettepanekut ja teatasid, et rannajoone muutmine ei ole lubatud, maailmas on selline tava. Vastasin, et hea küll, kui nii otsustatakse, siis ma ei muuda, aga seda on maailmas varem tehtud. Mul oli käes tükk tahkeks muutunud merevett kohast, kus ma olin tahtnud merd maismaaga asendada. Sõin seda tükki ja kiitsin, et see on hea rasvane.

*
Helenal oli sünnipäev. Soovisin talle palju õnne. Lisasin, et ma oleks pidanud vist aasta varem soovima. Arvasin, et eelmine aasta ta sai 50-aastaseks. Eva vastas mulle, et pidi jah eelmine aasta soovima, sest eelmine aasta kinkisid nad mulle lillepildi. Ta riputas selle nüüd uuesti üles. Vastasin, et ei, see mulle ei meeldi. Ütlesin Helenale, et ma mõtlen, kas ta on Klausist kolm või neli aastat noorem. Helena vastas, et neli. Siis ta sai siiski alles tänavu 50-aastaseks. Eva oli lillepilte juurde riputanud. Nüüd mõtlesin, et miks ma ütlesin, et need mulle ei meeldi, tegelikult on need väga head pildid.

*
Mõtlesin, et kui ma lähen doktoritööd kaitsma, siis ma olen paremas seisus kui magistritööd kaitstes, sest lisan väga pika kasutatud kirjanduse nimekirja. See nimekiri koosneb raamatutest, mida ma olen koostanud, toimetanud ja tõlkinud, viimase jaotusena tulevad minu enda kirjutatud raamatud. Kõige lõppu kirjutan, et olen kirjutanud ka internetis. Aga sealsete kirjutiste kohta ma nimekirja ei too. Ükskord oli minu kirju ajalehtedes avaldatud, vahepeal mitte, aga nüüd oli jälle lootust, et neid avaldataks, sest oli selline hooaeg, kus kirjadest oli puudus.

*
Olin esinenud ühes raadio vestlussaates. Täna pidi selle saate järg olema. Ma ei olnud veel stuudiosse läinud, aga juba kõlas raadiost täistunnisignaal, mille järel pidi saade algama. See tähendas, et ma jään hiljaks. Vihmand ütles, et ta kuulab, kuidas ma sõna võtan. Vastasin, et ma lähen vähemalt kohale. Läksingi stuudiosse. Seal toimus tund. Meil lähenesid keskkooli lõpueksamid. Õpetaja ütles, et viib meid mõne päeva pärast sensitiivi juurde konsultatsiooni. Mulle ei meeldinud, et paremat konsultatsiooni ei tule, sest sensitiiv ei õpeta, vaid ennustab, mis on kellegi eksamitulemus. Otsustasin, et sinna ma ei lähe, sest kui ma ennustust ei kuule, siis õpin korralikult ja eksam läheb hästi, aga ennustust kuuldes hakkan selle peale mõtlema ja see võib tulemust mõjutada.

*
Tartus oli kaks maletrenni. Tuli registreeruda ühte neist õpilaseks. Üks treener oli Rei ja teine mulle tundmatu inimene. Ütlesin, et ma tahan minna sinna trenni, kus käivad magistrandid, sest ma olin ise samuti magistrant. Mulle anti lühikesed püksid, mida trennis kanda. Ütlesin, et selliseid pükse ma ei taha.

Tänane elektrikulutus sõnadele

Täna on blogi külastanud mõnede andmete järgi ainult üks inimene. Ma pole veel midagi kirjutanud ka. Kirjutan midagi, vaatan, kas siis tuleb rohkem külastajaid. Ma vist oma blogiga väga palju inimesi ei ole solvanud, sest kommentaare on sissekannetega võrreldes väga vähe. Ajalehtedes vähemalt on kommentaare ärritava peale rohkem kui neutraalse peale. Mul on õnnestunud isegi ajalehes niimoodi kirjutada, et ei tulnud ühtegi kommentaari. See tuletab meelde selle, kui õpetaja ükskord küsis tunni lõpus, kas puudujaid on, ja vastas ise, et mind ei näinud. Ometi olin ma kohal ja klassis kõige pikem õpilane. Koolis ma rääkisin vähem ka kui oma blogis. Praegu räägin suuliselt ka rohkem kui keskkooli ajal. Kuigi neid, kellega nüüd rääkida, on vähem. Aga vahel räägin nii pikalt, et mulle tehakse märkus, et tööd on ka vaja teha. Täna kuulsin raadiost, et Euroopas on suur tööpuudus. Kriisist haaratud riike tuleb juurde. Eestis võib eelarve tasakaalus olla, aga see ei tähenda, et siin ühtegi kriisi ei oleks. On eetikakriis ja demograafiline kriis. Kõige hullem on ilmselt see, kui on eetiline kriis, sest kui inimesed on eetilised ehk Tõnissoni järgi kõlbelised, siis nad otsivad teid kriisidest välja tulemiseks. Kui ma kaalusin rohelise erakonnaga liitumist ja sellele hääle andsin, siis pidasin kõige ohtlikumaks ökoloogilist kriisi. Mitmel aastal kirjutasin kõige rohkem Euroopa Liitu astumise vastu, aga see ei tähenda, et ma seda ökoloogilisest kriisit tähtsamaks oleks pidanud, vaid hetkel tähtsaks küsimuseks, millega tuleb tegeleda sel hetkel. Minu esimeses internetis avaldatud kirjutises Euroopa Liidu vastu rääkis viimane punkt samuti ökoloogilisest kriisist. Kirjutasin, et Euroopa Liit on suunatud majanduskasvule, aga keskkonna olukorra tõttu oleks vaja planeedi majandust kahandada. Praegu pean ma küsimust keerulisemaks, sest majanduslikult vaesemad riigid majandavad röövellikumalt.

Inimese kaunviljad

Maalt toodi kahte liiki kaunu - herneid ja ube. Lapsepõlves räägiti mulle, et inimesel on ka kahte liiki varbaid, samuti herned ja oad. Sõrmi pidi olema veel rohkem liike, aga need ei olnud söödavad. Paljud inimesed pidid siiski sõrmeküüsi närima. Kes näriks varbaküüsi, selle võimed oleks juba natuke suuremad.

Kui räägiti, et jala küljes kasvavad herned ja oad, ei öeldud, mis sorti need on. Aga herneid ja ube on rohkem kui ühte sorti. Võibolla herneste sort sõltub inimese rassist või iseloomust. Botaanikas sort on sama, mis zoloogias rass või tõug.

Herneid süiakse sageli toorelt, aga ube keedetakse. Varvastega on ka nii, et väikeste varvaste küüsi on kergem lõigata, aga suuri varbaid sageli enne küünte lõikamist leotatakse soojas vees. Varvaste kaunad on sokid.

Maja vallutamine muinsuskaitsepäevadel

Tahtsin hakata õppima teistkordseteks keskkooli lõpueksamiteks. Ma ei teadnud, millal eksamid on. Juba oli juuni teine pool, aga ma polnud veel ühelgi eksamil käinud. Võibolla pidid eksamid olema juulis. Eksamitel kavatsesin saada head hinded. Esimene kord keskkooli lõpetades olid teiste ainete hinded ka head, aga seekord pidid vist tulema mõned kahed. Aga ma teadsin, et nüüd piisab kooli lõpetamiseks hindest üks. Tunnistust ma ei kavatsenud kodus lihtsalt näidata ja arvatavasti poleks seda mult kooli lõpetamise järel enam küsitud ka. Sõitsin koos lapsehoidjaga taksoga. Mul ei olnud sõidu eest maksmiseks raha, nii et ka minu raha pidi maksma lapsehoidja. Pidime sõitma raudteejaama. Lapsehoidja hakkas protesteerima, et kuhu taksojuht sõidab, me oleme tundmatus kohas. Aga takso ei sõitnud raudteejaama ette, vaid raudteerööbaste taha. Seal taksost väljuda oli ka võimlik, aga natuke halvem, sest kui oleks läinud läbi jaamahoone, oleks saanud rongide aegu vaadata. Läksime üle raudteede, et minna rongile esimeselt rajalt. Nüüd pidid rongid peatuma jaamahoonest natuke maad edasi. Sinna sõitis kaks rongi, aga kumbki polnud meie rong. Selgus, et meie rong seisis neist kahest natuke maad veel eespool. Aga ma ei saanud aru, kuidas sealt peab sõitma hakata saama, kui sein on ees. Rong pidi kuidagi ümber pöörama. Läksime teise rongi peale. Peale saamiseks tuli luugi juurde hüpata ja luuki kõvasti suruda. Nõrgemal inimesel ei olekski rongi sisenemine õnnestunud. Vagun, kuhu me sisenesime, oli piimavagun. Pidime sõitma kaelani piima sees seistes. Nüüd ei olnud lapsehoidjal enam minule pileti ostmiseks raha, vaid ainult endale.

*
Muinsuskaitsepäevade esimesel poolel ei olnud Eesti lippu veel kasutatud, aga teisel poolel juba kasutati. Aga siis ei olnud neid lippe veel nii palju kui järgnenud suvel. Suvel oli Eesti lippe massiliselt. Mõtlesin, kas see tuli sellest, et Eesti lipp on kõige ilusam, või võivad teiste riikide elanikud ka oma lippu kõige ilusamaks pidada. Lipud nagu riidedki sõltusid ehk moest. Muinsuskaitsepäevadel ei juletud algul Eesti lippu kasutada, vaid võeti rongkäigu jaoks teiste riikide omad. Olin selle kohta kirjutanud, et ma ei mäleta kõigi riikide lippe, mida seal kasutati, aga Gruusia lipp oli seal kindlasti. Seda mäletasin selle järgi, et ühel lipul olid merelained. Aga sel juhul oli see NSV lipp. NSV lipp võeti sellepärast, et Gruusial ei olnud veel oma riiki olnud ja muud lippu neil ei olnudki. Vähemalt ei teatud, et oleks. Nüüd hakkasin kahtlema, kas see rongkäik, kus nägin merelainetega Gruusia NSV lippu, oli ikka muinsuskaitsepäevade rongkäik või laulupeo oma. Olid muinsuskaitsepäevad. Rahvahulk jõudis julgeoleku maja väravani. Mina läksin kõige ees sisse ja kõndisin maja ukseni. Seal väänasin ma ühel julgeolekutöötajal tulirelva käest ja sain selle endale. Tulistasin sellega hoiatuslasu õhku. Aga käis ainult vaikne plõksatus. Rahvahulk tuli minu järel väravast sisse. Kõndisin neile mõned sammud vastu. Proovisin relval summutit maha võtta. Mõtlesin, kas relv on ikka laetud. Aga pidi olema, sest selle küljele oli kirjutatud, et tal on 152 lasku. Kui summuti oli maha võetud, tulistasin uuesti. Aga nüüd käis ainult natuke valjem plõks. Läksime rahvahulgaga majja sisse. Kui olin esimesena majani jõudnud, oli esimesel korrusel olnud rühm julgeolekumehi, aga nüüd nad olid põgenenud. Maha oli jäänud hunnik pikki külmrelvi, mis jagati rahva vahel ära. Öeldi, et paremal mehel on parem relv. Valjemini pauku tegev tulirelv anti Kristerile. Ühte julgeolekutöötajat oli veel trepil näha. Ta tulistas hoiatuslasu lakke. Kui ta oleks rahva suunas tulistanud, oleks ta kindlasti kellelegi pihta saanud, sest rahvast oli nii tihedalt. Hakkasime mööda treppe edasi tungima. Tahtsin minna vaatama, kas garaažis on tankid või autod. Aga garaaže oli mitu ja nendes pidi olema nii autosid kui ka tanke. Enne garaaži vaatamist vaatasin selle vastas olevasse sauna. Seal oli üks paljas venelane. Öeldi, et tervitage ütleja isa. Vaatasin, et mitmuse tarvitamine on põhjendatud, sest laua peal lamab veel teine paljas mees. Küsiti, kas siin naisi ka käib. Laual lamaja vastas, et eriti ei käi, kolm nädalat ei ole käinud. Üks naine meie hulgast hakkas riideid seljast võtma.

Kõik vastama

Kõndisin ühel rohumaal. Seal oli kraane. Mul oli mitu küsimust selle kohta, mida ma tegema pean. Üks mees esitas ka küsimusi. Mõtlesin temaga kaasa. Üks tema küsimus oli, miks räägitakse kiriku võimust. Mõtlesin, et tõepoolest, kui kirik tegeleb usuasjadega ja lisaks peab tegelema ka võimuküsimustega, siis kahe asjaga korraga tegeledes jääb tal selle jaoks vähem energiat kui poliitilisel võimul, mis tegeleks ainult ühe asjaga. Istuti ühes ruumis üksteise ees pinkides. Öeldi, et see küsimusi esitanud mees on petis. See mees küsis ise ka, kellelt ta on mida varastanud. Vaatasin, et mul on kotis ainult kaks asja alles. Seda oli liiga vähe.

*
Istusin tunnis. Kirjutasin paberile märksõnu tänaste unenägude kohta, et pärast blogis pikemalt kirjutada. Võibolla jäi niiviisi blogi jaoks liiga palju informatsiooni alles. Kirjutasin märksõnu tulpadesse. Kõige viimane tulp tuli nii pikk, et see tuli paberi alumisse otsa jõudes ära keerata ja jätkasin kirjutamist piki paberi alumist serva. Tahvli ees tegi üks inimene ettekannet. Ta näitas maleseisu, kus toimus üks löömine, nimetades löömisest osalevatest nuppudest ratsut sõnaga pawn ja etturint sõnaga knight. Hüüdsin oma kohalt vahele, et knight on ratsu ja pawn igasugune must ettur. Lisasin, et nuppude nimed on küll aja jooksul muutunud. Kõik käisid kordamööda vastamas ja rääkisid anekdoote. Ainult mina ei jõudnud vastama minna, enne sai tund läbi. Läksime ühte kohvikusse. Mul oli vähe raha. Tellisin toitu, mõeldes, et jooki ma vist rahapuuduse tõttu ei telli.

Kahte värvi nupud

Ma otsustasin, et kuna eile oli tööpäeva asemel vennapoegade hoidmise päev, siis täna teen malepäeva asemel tööpäeva. Vahepeal ma imestasin, et Tartus olid malemängukohad ainult lastele ja pensionäridele, aga mitte vahepealsetele. Aga üks põhjus nähtavasti ongi, et vahepealses vanuses on paljudel endal lapsed ja see võtab iga päev aega. Jääb aega ainult kodus lastega malet mängida. Eile vennapojad mängisid ka malenuppudega. Vanem ütles nooremale, et karpi võib panna ainult ühte värvi nuppe. Siis hakkas ta ise teist värvi hulka panema ja nüüd noorem keelas.

Pärast eelmise maleteemalise sissekande kirjutamist olen maletrenni teinud ühel päeval. Lisaks lugesin mõned leheküljed maleajalugu. Ma olen juba vähemalt kolmest raamatust lugenud, kui tähtis on vanglas olles malet mängida osata.

Järgmine nädal lähen vast jälle klubisse. Jaan Tõnisson kirjutas, et kui rahvas seltsidega ei liitu, siis on rahvas haige. Mul muid seltse ei ole kui maleklubid ja võrgukogukonnad. Tükk aega oli kolmas koht kirjanduse maja saun, aga viimasel ajal pole seda toimunud.

Seitse külalist

Täna käis seitse külalist, neist kaks vennapoega olid siin kaheksa ja veerand tundi. Kaheaastane vennapoeg rääkis viimase asjana, mida ma kuulsin, et kui ta õhtul vanni läheb, siis ta teeb sulla-mulla. Varasemal kellaajal mängis ta, et suur ninasarvik ja väike jõehobu on "isa ja aps". Kõige vanem külaline ütles, et vennapojad minu voodit ei lõhuks, muidu mul tulevad teistsugused unenäod. Näitasin talle välismaalt ostetud raamatut, mille kohta ta ütles, et väga sümpaatne raamat.

Kaks nalja

Lähenes autosõit. Joannal oli ilmunud uus raamat. Mul oli olnud Joannaga tüli, seetõttu ma ei hakanud talt raamatut küsima. Aga ta kinkis selle mulle ise. Raamatu kaanel oli karude pilt. Varem oli olemas juba kaks raamatut, mille kaanel olid karud. Ühe pealkiri neist oli "Karu süda".

*
Sõitsin rongiga. Vaatasin esimese vaguni katuseluugist välja. Rongile jäi ette auto, millest ta üle sõitis. Võibolla jäi autosid rongidele ette sageli, aga varem polnud ma seda tähele pannud. Siis jäid ette rööbastele tõstetud suured kivid. Nendeni jõudes sõitis rong kraavi ja rongijuht sai surma. Mina hakkasin jala kõndima. Mul oli hea meel, et seekord oli kerge avarii, sest tavaliselt said avarii korral surma ka esimeses vagunis sõitjad, aga seekord mitte. Aga teised süüdistasid rongijuhi surmas mind, et ma ei teinud kätega õiget liigutust.

*
Õpetaja käskis meil joonistada ühtedel tänavatel kõndimist. Joonistasin need tänavad ja nendele jalad. Õpetaja hakkas piltidele hindeid panema. Mõni pilt sai hindeks kolme. Mõtlesin, miks peaks mul kunagi veel tuju joonistada olema, kui õpetaja piltidele oma maitse järgi hindeid paneb. Õpetaja võttis kätte minu pildi ja ütles, et appi kui halb. Siis vaatas ta, mis paberi teisele küljele kirjutatud on. Ta ütles, et aga kirjutatud on hästi.

*
Tekkis küsimus, kes on ühe aforismi autor. Oletasin, et selleks on üks poolakas. Aga kontrollimiseks ei hakanud ma lugema raamatust kõigepealt selle poolaka aforisme, vaid alustasin raamatut algusest peale. Läksin läbi trepikoja majast välja. Üks naaber ütles oma korteri ukselt vaikse häälega, et ma jätaks maja ukse praokile. Tegin nagu ta ütles. Võibolla ta oli tahtnud minu kuulmist kontrollida. Olime tulnud koos ühtede poistega võõrasse linna. Poisid arutasid, et kui tahta wc-s käia, peab minema rongiga sõitma, sest rongis on see olemas. Mina ütlesin, et juuksurites ja saunades on ka. Mõtlesin, et tegelikult me ei olegi teises linnas, sest see linn on Tartuga kokku kasvanud. Poisid küsisid, miks sellel tänavalõigul, kus me seisame, on nii palju putkasid. Seletasin, et putkad tekivad sinna, kus on ostjaid, ja sellele tänavalõigule on saanud panna putkasid, kuna siin ei ole maju ees. Aga osad putkadest ei olnud kasutusel. Räägiti, et ükskord oli küsitud, miks on ühel maletajal ainult kaks punkti. Sellele oli vastatud, et sellepärast, et tal on kaks silma. Oli vastu vaieldud, et tal on üks silm, sest ta oli ühest silmast pime. Siis selgus, et see jutt on nali, sest see maletaja polnud turniiril saanud ühtegi punkti. Ariel ütles, et kõik õiged inimesed lahkuvad Eestist, ainult valitsejad jäävad paigale. Mõtlesin, et võiks vastata, et mina Eestist lahkujaid õigeteks inimesteks ei pea. Mõtlesin, et mul ei tulnud klassikokkutulekul vahepeal jutt välja, sest vahepeal ma rääkisin naljajuttu, aga teised rääkisid kogu aeg tõsiselt. Henn ütles aevastus, seejärel, et see oli aprill. Just oli alanud esimene aprill. Henn ütles, et me sellest aprillinaljast neile ei räägiks, kes seda veel ei kuulnud, sest ta tahab seda teistele ka teha.