Esseeteemad

Hiiemaa andis loengu lõpul koduse essee teemad. Kirjutasin need kaustikusse üles, aga ei olnud kindel, kas kõik said kirja. Kui loeng oli juba lõpetatud, läksin auditooriumi ette ja küsisin, kas ma panin kõik esseeteemad kirja, kui mul on neid kolm. Hiiemaa vastas, et oi, meil oli palju rohkem teemasid. Ütlesin, et siis ma vahepeal magasin. Ta luges kõik teemad uuesti ette. Aga nüüd oli neid ainult neli. See tuli sellest, et tema jagas need alapunktideks, mistõttu loendades tuli arv suurem kui minul ilma alapunktideks jagamata. Kui olin oma kohale tagasi läinud, ütles Hiiemaa, et ta annab ühe teema juurde. Selleks oli "Kas paremad on võõrkeele õpetajad või eesti keele õpetajad?" Mõtlesin, et seda andes unustas ta, et ei ole eesti keele õpetaja. Sel teemal ei kavatsenud ma kirjutada. Järgmine tund pidi olema füüsika. Mõtlesin, et kirjutaks essee mustandi juba enne tunni algust valmis. Seni olin kirjutanud naljalugusid, aga seekord mõtlesin kirjutada tõsiselt. Läksin füüsikaklassi. Minu kohal istus Lauri N. Küsisin talt, kuhu ta minu portfelli on pannud. Ta näitas akna all teistest kaks korda lühemat lauda, mille taha mahtus ainult üks tool. Portfell oli sellel toolil. Nii lühikesse pinki ma istuda ei tahtnud. Küsisin, kes on minu portfelli lahti teinud. Ariel tuli mulle laenatud raha tagasi maksma. Ütlesin, et ta maksis liiga vähe, ta laenas rohkem. Ariel andis raha juurde. Ma ei mäletanud, kui palju ta oli laenanud, seetõttu ei saanud kontrollida, kas summa on täpne. Ütlesin, et seda saab vaadata Arieli baariarvetelt. Seal oli kirjas, et Ariel oli kahel järjestikusel päeval kulutanud rohkem kui ta mulle tagasi maksis. Ei olnud siiski kindel, kas ta oli seal kulutanud ainult minult laenatud raha või ka muud. Kui Ariel oli oma kohale tagasi läinud, avastasin, et ta oli mult laenanud eurosid, aga tagasi maksnud rubladega. Kui tahtsin seda raha rahakotti panna, avastasin, et rahakott on tühi. Läksin Arielile järele, et ta täna varastatud raha ka tagasi maksaks. Tristan andis mulle 150-rublase, öeldes, et leidis selle auto ratta alt. Ütlesin, et rublad enam ei kehti. Tristan vastas, et see kehtib Venemaal praegu, ma võin minna üle piiri ja endale midagi osta. Mõtlesin, et mina sinna ei lähe, aga ma võin rublad kaasa anda mõnele pereliikmele, kes läheb. Ütlesin, et rohkem ma raha kooli kaasa ei võta, vaid panen panka.