Tänane elektrikulutus sõnadele

Täna on blogi külastanud mõnede andmete järgi ainult üks inimene. Ma pole veel midagi kirjutanud ka. Kirjutan midagi, vaatan, kas siis tuleb rohkem külastajaid. Ma vist oma blogiga väga palju inimesi ei ole solvanud, sest kommentaare on sissekannetega võrreldes väga vähe. Ajalehtedes vähemalt on kommentaare ärritava peale rohkem kui neutraalse peale. Mul on õnnestunud isegi ajalehes niimoodi kirjutada, et ei tulnud ühtegi kommentaari. See tuletab meelde selle, kui õpetaja ükskord küsis tunni lõpus, kas puudujaid on, ja vastas ise, et mind ei näinud. Ometi olin ma kohal ja klassis kõige pikem õpilane. Koolis ma rääkisin vähem ka kui oma blogis. Praegu räägin suuliselt ka rohkem kui keskkooli ajal. Kuigi neid, kellega nüüd rääkida, on vähem. Aga vahel räägin nii pikalt, et mulle tehakse märkus, et tööd on ka vaja teha. Täna kuulsin raadiost, et Euroopas on suur tööpuudus. Kriisist haaratud riike tuleb juurde. Eestis võib eelarve tasakaalus olla, aga see ei tähenda, et siin ühtegi kriisi ei oleks. On eetikakriis ja demograafiline kriis. Kõige hullem on ilmselt see, kui on eetiline kriis, sest kui inimesed on eetilised ehk Tõnissoni järgi kõlbelised, siis nad otsivad teid kriisidest välja tulemiseks. Kui ma kaalusin rohelise erakonnaga liitumist ja sellele hääle andsin, siis pidasin kõige ohtlikumaks ökoloogilist kriisi. Mitmel aastal kirjutasin kõige rohkem Euroopa Liitu astumise vastu, aga see ei tähenda, et ma seda ökoloogilisest kriisit tähtsamaks oleks pidanud, vaid hetkel tähtsaks küsimuseks, millega tuleb tegeleda sel hetkel. Minu esimeses internetis avaldatud kirjutises Euroopa Liidu vastu rääkis viimane punkt samuti ökoloogilisest kriisist. Kirjutasin, et Euroopa Liit on suunatud majanduskasvule, aga keskkonna olukorra tõttu oleks vaja planeedi majandust kahandada. Praegu pean ma küsimust keerulisemaks, sest majanduslikult vaesemad riigid majandavad röövellikumalt.