laupäev, august 17, 2013

Sodija

Läksin linna. Helistasin tee pealt mobiiltelefoniga koju, et kuulda juttu sellest, kuidas vanaisa on mu esivanem. Läksin ühe putka juurde ja tahtsin osta saiakest. Aga müüja ütles, et see ei ole müügiks. Müüjaid istus putkas kaks tükki kõrvuti. Andsin raha ja hakkasin saiakest võtma. Aga müüja tõmbas selle enda poole. Ta ütles mulle midagi selliste sõnadega, et vastasin, et ostjatega tuleb viisakalt rääkida. Lõpuks andsin järele, et hea küll, ma ostan teise saiakese. Teine ei olnud nii maitsev, aga siiski samuti maitsev. Kõndisin kodu poole. Läksin läbi ühe maja. Seal räägiti selja taga, et nendest ruumidest, kust mina läksin, ei peaks inimesed läbi käima. Läksin siiski nendest ruumidest. Seal üks naine pühkis harjaga põrandat. Ütlesin talle tere. Ta ütles otse mulle, et nendest ruumidest ei peaks läbi käima. Teine tee viis ringiga läbi teiste ruumide. Ütlesin, et mul ei ole kõik teed selged. Naine ütles sõbraliku häälega, et ah kõik teed selged ka ei ole. Kõndisin mööda kesklinna tänavat. Vastu tulid Piirimäe ja üks teine mees. Ütlesin neile tere. Aga tundus, et nad ei vastanud, vaid rääkisid omavahel.

*
Jäin loengusse hiljaks. Istusin esimesse pinki otse õppejõu laua vastu. Konspekteerisin esimese lause juba täis kirjutatud leheküljele muu jutu vahele. Siis hakkasin otsima kotist vihikut, kus oleks veel puhtaid lehti. See tekitas nii valju sahinat, et õppejõud katkestas vist sellepärast rääkimise. Otsisin kogu koti läbi, aga puhast vihikut ei leidnud. Mõtlesin, et pean minema neid juurde ostma. Õppejõud andis mulle ühe vana rootsikeelse paberi. Seal oli pealkiri, et kirjutatud on unenägudest. Unenäod olid minu teema, seetõttu mõtlesin, et võibolla tahab ta seda ainult mulle näidata. Küsisin, kas see on mulle või edasisaatmiseks. Õppejõud vastas, et edasisaatmiseks. Talle võis jääda mulje, et kui ma küsin, kas mulle, siis ma ei mõtle, et mul koha peal vaatamiseks, vaid endale võtmiseks. Edasi saata ma paberit ei jõudnud, sest loengu aeg sai läbi. Andsin paberi õppejõule tagasi. Ta hakkas sellest teise õppejõuga rääkima. Ta ütles, et selliseid asju kirjutatakse kogu aeg juurde.

*
Tahtsin avaldada raamatut. Selleks taotleti raha. Mulle eraldati 4000 eurot. Pidi andma kinnituse, et võtan selle raha vastu. Asju ajas Tõnu. Ta vastas, et enne raha vastu ei võta, kui üks tingimus on täidetud. Tingimus lubati täita. Kartsin, et raha nüüd enam uuesti ei anta. Aga loogiliselt mõeldes tundus, et siiski antakse, sest mitteandmise korral oleks tulnud asja uuesti arutada ja uus otsus vastu võtta. Kahele esimesele raamatule ma polnud toetust saanud, sest keegi polnud minust midagi kuulnud. Aga nende raamatutega olin saanud kuulsaks ja kolm järgmist raamatut olid toetust saanud. Ainult et eraldatud summa oli väike. Siis see oli vist ainult honorar, sest trükikulud oleksid olnud 15 000 eurot. Või võibolla eraldati raha ainult Tõnule kujundamise eest. Sõitsin bussis. Lugesin ajakirja "Tuna". Seal oli ühe pildi allkiri, et üks kuningas oli Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kuningas. Siis ma olin sellest võibolla ajaloolisti ilmaasjata kirjutanud, sest kõik listi liikmed lugesid seda ajakirja ja minu kirjast sama asja teist korda lugeda oli igav. Aga entsüklopeedias oli valesti, nagu oleks tegemist olnud Suurbritannia ja Iirimaa kuningaga. Mõtlesin, kas panna koduleheküljele oma paberteoste nimekirja kirja, et ajakirjas avaldati foto minust koos pildiallkirjaga minu kohta. Võibolla see oli liiga pisike asi. Mõtlesin, et kirjutan selle vanasse õpilaspäevikusse vastava kuupäeva peale. Seal päevikus oli kirjutatud, et üks maletaja magas 7-8 tundi ja tegi päev läbi trenni. Ma ei teadnud, kas ta magas 7-8 tundi nädalas või öö jooksul. Kui ma seda esimest korda lugesin, olin aru saanud, et nädalas. Aga nüüd tähelepanelikult vaadates, mis ma selle kohta päevikusse inglise keeles kirja olin pannud, leidsin ingliskeelse sõna, mis tähistas üksikut ööd. Kuna lause oli inglise keeles, siis ma olin selle ümber kirjutanud nii, et ei pannud ise kõigi sõnade mõtet tähele. Jõudsin kirjandusmuuseumi. Istusin ühe inimese kõrvale. Olin lahtise sahtli peal kõhuli. Kui mulle oleks öeldud, et ma ei kortsutaks muuseumi pabereid, siis oleksin vastanud, et see on mu oma asjade sahtel. Aga kui keegi teine oleks minu pabereid kortsutanud, siis oleksin öelnud, et ma võin seda ainult ise teha. Otsisin päevikut, kuhu sobiks kirjutada. Teisele poole minu kõrvale istus üks mees, kes pani laua peale mitu köidet Veebruarirevolutsiooni kohta. Mul oli päevik parajasti lahti koha pealt, kus olin ükskord kirjutanud vene keeles, et toimub kohtumine ühe inimesega. Minu kõrvale istunud mees kirjutas sinna hinde. Ma ei saanud aru, kas see hinne on 3 või 8. Ta sodis päevikut ka teisest kohast. Hüüdsin muuseumitöötajatele, et nad viskaks selle mehe välja. Üks töötaja vastas, et see mees võltsib ajalugu küll, aga kui ta midagi ära ei riku, siis pole põhjust teda välja visata. Ütlesin, et ta muudab algandmeid ka. Panin tähele, et ta sodis ka neid köiteid Veebruarirevolutsiooni kohta. Aga mitte väga põhjalikult, sest nähtavasti ta kartis, et muidu talt võetakse lugemisõigus ära. Ta oli minu päevikut sodinud punase pastakaga. Kirjutasin rohelise pastakaga juurde, et need kohad on tema kirjutatud. Mees lahkus muuseumist kiiresti. Nähtavasti ei olnud tal vaja lugeda, vaid oma võltsingute tegemiseks näidata, mida ta on välja tellinud.

0 vastukaja: