"Emajõe ääres"

Ilmar Tõnisson. "Emajõe ääres". Koostaja: Hando Runnel. Eesti mõttelugu 15. Tartu 1997. 472 lk.

Ilmar Tõnisson oli Jaan Tõnissoni poeg, kes tegeles edukalt erinevate teaduste ja poliitikaga ning kelle naine aastal 1939 noorelt maha lasi. Kui ma oleks Ilmar Tõnissoni raamatut juba varem tervikuna lugenud, oleks sellest kasu olnud ülikooli lõputöö, magistritöö ja Jaan Tõnissoni raamatute saatesõnade kirjutamisel. Aga kõigi võimalike teoste läbilugemisest tähtsamaks pidasin tööd tähtajaks valmis saada.

Jaan Tõnisson on minu jaoks eeskuju, aga Ilmar Tõnissoni puhul on rohkem, millega vaielda. Siiski on ka palju kasulikku. Alustan kasulikumast ja allpool vaatan, kas muude punktidega vaidlemiseks ka ruumi jääb.

Minu uurimisteemade seisukohalt kõige kasulikum on artikkel hulgast ja üksikisikust. Ülikooli lõputöös ja magistritöös viitasin Le Boni raamatule "Hulkade psühholoogia", mida Ilmar Tõnisson peab juba 1930. aastatel vananenuks. Le Boni järgi erinevad hulkade omadused neid moodustavate üksikisikute omadest, hulkades kuhjuvad negatiivsed omadused. Ilmar Tõnisson leiab vastupidi, et hulkade vaimne tase ületab neid moodustavate üksikisikute taset. Ta toetub seejuures eksperimentidele, eelistades täppisteaduslikke meetodeid filosoofilisele udule. Eksperimendid olevat näidanud, et enamasti on hulkade otsused üksikisikute otsustest paremad. Mõnel juhul töötab edukamalt ka üksikisik, näiteks tekstist arusaamisel. Nendel puhkudel, kui edukam on hulk, on osade otsuseliikide puhul parem väiksem ja osade puhul suurem hulk. Vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise kava nägi ette Riigikogu väiksemaks muutmist, aga Ilmar Tõnisson väitis teaduslikest uuringutest lähtudes, et parlamendi tehtavad otsused kuuluvad nende hulka, mille puhul on parem suurem inimhulk. Tol ajal tungis kogu Euroopas ja ka Eestis peale isikuvõimu pooldamine ja äärmuslus. Ilmar Tõnisson väidab, et hulgad avaldavad tasakaalukamaid seisukohti ja üksikisikud äärmuslikumaid. Rahvahääletuste otstarbekust artiklis kahjuks ei käsitleta. Tänapäeval leiavad Euroopa föderatsiooni pooldajad, et rahvahääletustel tehakse valesid otsuseid, kuna rahvas on tipp-poliitikutest eurointegratsiooni osas skeptilisem. Sellele olen vastanud, et rahvahääletuse puhul on erinevad elukogemused paremini tasakaalustatud.

Huvitavuselt teisel kohal oli minu jaoks artikkel Inglise traditsioonidest. Linnart Mäll on pidanud inglasi matsirahvaks ja jalgpallihuligaanideks. Ilmar Tõnisson on nagu Jaan Tõnissongi välispoliitikas Inglise orientatsiooniga, lisaks Inglismaal õppinud. Tema leiab, et inglased on aristokraatlik rahvas. Kui vene ja saksa ülemused kohtlevad alamat nagu koera, siis inglise aristokraadid on suuremeelsed ja teretavad madalamast soost inimesi esimesena. Seevastu ei hindavat inglased tõusikut. See tuletab meelde, et üks selline tõusik oli Cromwell, kellest ma olen tänavu varem kirjutanud. Cromwelli kirju kommenteerinud Carlyle pidas teda kangelaseks, kuid enne Carlyle’i oli inglise rahva suhtumine üldiselt vaenulikum ja alles Carlyle’il õnnestus tema populaarsust tõsta. Inglise spordis eristab Ilmar Tõnisson aristokraatlikku ja vulgaarset. Aristokraatlikus spordis hinnatavat pingutust, mitte lõpptulemust, vulgaarses spordis seevastu sõlmitavat kihlvedusid.

Üks kasulik mõte Ilmar Tõnissonil on, kui ta võrdleb Euroopa erinevaid rahvaid ja juhib tähelepanu, et protestantism on üldiselt germaanlaste ja roomakatoliiklus romaani rahvaste usk. See on küll teada, aga ma pole selle üle varem väga sügavalt mõelnud. Max Weber kirjutas, et kapitalimi vaim tuleneb protestantlikust eetikast. Sapiri-Whorfi hüpoteesi järgi seevastu sõltub inimese maailmapilt emakeelest, mida uskus ka Uku Masing. Ilmar Tõnissoni lugedes läheb mõte sellele, et need hüpoteesid on omavahel kooskõlas, juhul kui germaani keelkonda kuulumine pani protestantismi leiutama. Eestlased ei ole indoeurooplased, võibolla sellepärast toimuski eestlaste ristiusustamine hilja ja vägivaldselt ning meil on praegu nii palju ateiste.

Kuna ma jõudsin mustandi kirjutamisega juba teise A4 leheküljeni, siis sellest, millega ma nõus ei olnud, nimetan ainult ühte asja. Kõige rohkem häiris mind, kui Ilmar Tõnisson pidas psühhoanalüüsi väiteid tõestusteks. Kui naiskorporantide kombed ei olnud kooskõlas Freudi teooriatega, ei järeldanud Tõnisson sellest, et Freudi teooriad on liialdatud, vaid et naised käituvad loomuvastaselt. Aga mõni aasta hiljem psühhoanalüüsist artiklit kirjutades on autor juba targem ja teab, et see on üks teooria teiste hulgas, mis on kergekäelisi järeldusi teinud. Tol ajal oli see moeteooria, sama moodi nagu rassism, millest Ilmar Tõnisson samuti kirjutas. Rassismi populaarsus Teise maailmasõja tulemuste tõttu vähenes, psühhoanalüüsi populaarsus on vähenenud aeglasemalt.