Iirimaa ajalugu

Mike Cronin. "Iirimaa ajalugu". Eesti keeles 2009, inglise keeles 2001. 248 lk.

Viimane raamat, millest ma kirjutasin, oli Ilmar Tõnissoni oma, kus oli juttu inglaste suuremeelsusest, mida nad tolleaegsete saksa natside ja vene kommunistidega võrreldes võisidki olla. Nüüd loetud raamat Iirimaa ajaloost annab teistsuguse vaatenurga, kuidas inglased on iirlasi rõhunud. Autor tahab siiski vaenu õhutamise asemel rahuprotsessile kaasa aidata. Poliitikud on vahel öelnud, et rahuprotsessi nimel tuleb ajalugu unustada, kuid ajaloolase arvates hoopis seda paremini tundma õppida.

Viimasel aastal on juttu olnud sellest, kas Setumaa ajalugu peaks olema Eesti ajaloo osa. Cronin näeb Iirimaad kui saart selge geograafilise tervikuna. Minu jaoks asi nii selge ei ole, sest lisaks ühele suurele saarele kuulub selle juurde ka väiksemaid saari. Aga kui Eestit ja Iirimaad võrrelda, siis ka Eesti on kolmest küljest veega piiratud, peaaegu nagu saar. Läti Henrik võis märgata ka sellist geograafilist ühtekuuluvust.

Viimasel aastal on palju vaieldud, millal tekkisid ajaloos rahvused. Iirimaa ajalugu lugedes selgub, et võitlus iirlaste ning algul normannide ja seejärel inglaste vahel on toimunud kõigil sajanditel. Inglismaa on püüdnud inglaste mõju suurendada, kasutades selleks vahepeal kokkusulatamis- ja vahepeal eraldamispoliitikat. Viimast siis, kui Iirimaale läinud inglased ähvardasid ise iirlasteks ümber rahvustuda. Lisaks inglaste ja iirlaste mõistetele kasutatakse ka vahepealset angloiirlaste oma, kes hoolimata inglise keele rääkimisest hoidsid geograafilise asukohamaa poole, sama moodi nagu valged ameeriklased võitlesid Euroopa ülemvõimu vastu, kuigi ei saanud nii hästi läbi indiaanlastega. Eesti ajaloos on kokku langenud rahvuse ja seisuse piir, Iirimaal alates reformatsioonist ka usupiir. Kuigi ka Iirimaal elanud inglased jäid osaliselt katoliiklasteks.

Inglise kuningad, kes valitsesid Iirimaad, ei kasutanud algul Iiri kuninga mõistet. Kunagi oli Iirimaal korraga 150 kuningriiki ehk sama palju, nagu vahepeal riike maailmas, keskajal ei olnud maa samuti veel ühtse võimu all, toimus inglaste ja iirlaste võitlus. Esimene Inglise kuningas, kes võttis lisaks ka Iiri kuninga tiitli, oli Henry VIII, kes oli lisaks reformatsiooni teostaja. Koolis õppisime, et Jamesil oli Šotimaa ja Inglismaa kuningana erinev järjekorranumber, aga nii siit raamatust kui ka võrgust jääb mulje, et Henry oli ka Iiri kuningana sama järjekorranumbriga. Vahel on Inglismaal ja ka laiemalt peetud uusaja alguseks Inglise revolutsiooni 1640, aga see raamat loeb Iirimaa varauusaja alguseks Henry VIII aega sajand varem ja lõpuks Inglise revolutsioonist hilisemat aega.

Üks mõiste, mida kasutatakse üllatavas tähenduses, on protestandid. Selle raamatu järgi olid protestandid ainult anglikaani kiriku liikmed. Iirimaal elas ka presbüterlasi, aga neid suuremas jaos lausetes protestantideks ei loeta, vaid koguni vastandatakse neile. Ainult ühes lauses kasutati mõistet mitteanglikaani protestandid. Presbüterlased on kalvinistid ja seega peaksid olema veel suuremad protestandid. Anglikaani kirikut on peetud mujal protestantliku ja katoliikliku vahepealseks, aga kalviniste täisprotestantideks.

Veel on harjumatu uniooni mõiste kasutus. 18. ja 19. sajandi vahel olevat kehtestatud unioon. Muud allikad ütleksid, et siis toimus üleminek lõdvemalt personaalunioonilt tihedamale reaalunioonile. Niinimetatud unioon oli vastumeelt katoliiklastele ja meelepärane protestantidele. Iirlased nõudsid algul autonoomiat ja hiljem oma riiki, selle saavutamise järel Põhja-Iirimaa ülejäänud saarega ühendamist, kuigi Põhja-Iirimaa elanikkond rahvahääletusel oli väikse enamusega ühinemise vastu. Lisaks verisele poliitilisele võitlusele on Iirimaad kimbutanud näljahädad, millest kõige suurem oli 1840. aastatel, aga neid on olnud ka teistel aegadel. Suur näljahäda tõi kaasa suure väljarände, rahvaarv hakkas uuesti kasvama alles 1960. aastatel. Saare katoliiklik osa oli kaua põllumajanduslik, protestantlik tööstuslikum. Autor seletab protestantide majanduslikku edu keskvõimu antud eelistega, aga selle taga võib osaliselt olla ka protestantide suurem töökus, millest kirjutas Max Weber. Autor peab vanema ajaloo osas inglastele antud majanduslikke eeliseid negatiivseks, aga 20. sajandi välisinvesteeringuid positiivseks. Vanemas ajaloos kirjutab ta sümpaatiaga katoliiklastest, aga kõige uuemal ajal peab positiivseks sekulariseerimist.