Lumelaudurite üksindus

Üks Oudekki tuttav kirjutas feisbukis, et Keskerakond pooldab astmelist tulumaksu küll, aga Keskerakonnal on üks teine puudus, parem on valida sotsiaaldemokraate. Ma ei teadnud, kas ta mõtleb sotsiaaldemokraatide all sotsialiste või kommuniste. Lugesin ajalehte. Seal intervjueeriti Eestit külastanud Ameerika tipp-poliitikut. See ütles, et Eestist on sellepärast suur väljaränne, et siin ei ole astmelist tulumaksu. Ta ütles: "Te lahmite!" ja naeris. Kirjutati sellest, kas Eesti tegi õigesti või valesti, kui läks Liibanoni sõdima. Olid toodud küsitlused mitme asja kohta, kas inimesed on nendega rahul. Mõtlesin, et kui mina neile küsimustele vastaks, siis annaksin kõigile vastuse "pigem jah" või "pigem ei", mitte "jah" ega "ei". Viimane küsimus oli, kas inimesed on rahul lumelaudurite üksindusega. 70 protsenti ei olnud rahul. Neid, kes oleks rahul, ei olnud ühtegi protsenti. Lumelaudadega tehti hangede peal hüppeid, aga lumelaudade kasutajaid olid vähe, seetõttu nad hüpete tegemise ajal teist endasugust ei näinud. Mina suusatades ei tundnud vajadust teist suusatajat näha. Ütlesin emale, et minu jaoks lumelaudurite üksindus küll mingi probleem ei ole. Lisasin vaiksema häälega, et ema kellelegi ei ütleks, et ma lumelauast rääkisin, muidu see kingitakse mulle jõuludeks, ma ei taha seda saada. Täiendasin, et mulle küll keegi ei kingigi midagi, eelmiste jõulude ajal olin mina ainus, kes kingitust ei saanud. Henn küsis, mis jutt see on. Vastasin, et esimesel jõulupühal tehti lastele kingitusi ning ema ja isa said ka kahepeale veinipudeli. Sinna oli kolmandana minu nimi peale kirjutatud, aga mina veini ei joo. Pärast leidsin pudeli küljest 30 euro eest kinkekaarte ja ostsin midagi nende eest. Pärast selle rääkimist läksin kõndima. Kõndisin vana korteri suunas. Märkasin, et hoian käsi jopitaskus. Võtsin need välja. Keegi polnud mulle käte taskus hoidmise pärast märkust teinud. Võibolla nõuti küll kõndides käte liigutamist, aga mitte juhul, kui nad on taskus. Natukese aja pärast märkasin, et nüüd on käed püksitaskus. Kõndisin vanast hoovist mööda. Pireti ja Kerstini maja ees ei olnud enam kõnniteed. Võibolla see oli likvideeritud, et mina siit mööda ei käiks. Kui mind oleks tahetud karistada, et ma käin seal, kus kõnniteed ei ole, oleksin vastanud, et ma olen eluaeg seda teed käinud ja ei harju selle puudumisega nii kiiresti. Kui olin hoovist möödunud, keerasin teist teed praeguse kodu suunas tagasi. Vaatasin veel selja taha. Nüüd nägin, et kõnnitee oli siiski olemas, aga see oli praegu mullane, mistõttu ei paistnud kohe välja.