Üks asi, mida ma loengutest mäletan, on see, et Nõukogude ajal toimus arhiivides makulatuurikampaania. Arhiivilt nõuti, et ta annaks vanapaberit, mis oleks tähendanud arhiivisäilikute hävitamist. Sellest püütud mööda hiilida sellega, et tehti arhiivimaterjalidest koopiaid. Aga ma pole kindel, kas see tähendas siis ikkagi originaalide või koopiate vanapaberiks andmist.
Meil oli ka algkoolis norm, kui palju me pidime vanapaberit viima. Seegi võis mõnele inimesele tähendada ilmselt koduse arhiivi hävitamist. Ühes tunnis õppisime sõna 'eesrindlane'. Õpetaja ütles, et tüdruk, kellel on kõige paremad hinded, ei ole eesrindlane, sest ta ei too vanapaberit.
Ülikooli paleograafia tundides õppisime vana gooti käekirja lugemist. Meile anti lugeda saksakeelseid tekste. Osa lugesime tunnis ja midagi anti koju kaasa. Ma mäletan, et kodus käekirjast arusaamiseks otsisin ka saksa-eesti sõnaraamatutest, kas oletatavad sõnad on olemas. Kodus olid vanem ja uuem saksa-eesti sõnaraamat, kombineerisin neid mõlemaid, sest uuemas sõnaraamatus enam kõiki vanu sõnu ei olnud ja osasid ei olnud vist vastupidi vanemas sõnaraamatus. Aga paleograafia arvestusel anti meile kergem eestikeelne tekst. See oli Käsu Hansu nutulaul Tartu kurvast saatusest. Kuigi sain arvestuse tehtud, olen hiljem õpitut unustanud, sest osteselt ei ole vanu käekirju enam lugeda tulnud. Vahel ajakirjas "Tuna" tuuakse ära pilte vanadest käekirjadest, siis püian vaadata, kui palju ma lugeda oskan.
Arhiivinduse põhiloengud lõppesid essee kirjutamisega. Seda kirjutades püüdsid mõned konspekti laua peale jätta. Õppejõud ütles, et ta keerab natukeseks ajaks selja, selle ajaga peavad kõik konspekti ära panema. Esseesid tagasi andes ta rääkis, et mõni kirjutas kolmele, aga et ta ei arva, et ülikool on koht, kus kolmele õppida. Osad olid ajanud segi sõnad 'arhivaar' ja 'arhivaal', mille õppejõud olevat lugenud trükiveaks. Ma kirjutasin paroodia laadselt. Minu töö kohta ütles õppejõud Must, et ma kirjutan süpaatselt, aga et mul on arhiivindusalast ainest vähe.
Arhiivipraktika toimus augusti lõpul enne järgmise semestri loengute algust. Seal istus minu kõrval kursusekaaslane P. Kuusk. Rääkis vahepeal Must ja vahepeal üks noor naine. Üliõpilased leidsid, et Must rääkis paremini. Seal õppisime natuke vene paleograafiat, aga veel lühemalt. Meelde jäi nii palju, et varem kirjutati vene keelt teisiti kui praegu. Pidi ees seisma veel üks arvestus. Must rääkis, kuidas seda varem on tehtud, et mõni üliõpilane kordab sõna-sõnalt tema juttu ja parodeerib isegi hääletooni, aga et on vaja ka praktilist arhiivide kasutamise oskust. Vahepeal olid vaheajad, kui käisime pontšikuid ostmas ja aeti tolleaegse arhiivihoone trepil juttu ja tehti nalja. Üks üliõpilane hoidis teistest eemale ja kellegagi juttu ei ajanud. Püüti oletada, kus ta vahepeal käis.
Tallinnasse praktikale sõitsin kirjastuse autos, millel oli vaja juhuslikult samal ajal Tallinnas käia. Külastasime mitut arhiivi. Ühte arhiivi jäin natuke hiljaks, sest ei osanud kiiresti Tallinnas orienteeruda. Kaasas oli vanem üliõpilane R. Västrik, kes oskas arhiivitöötajatele rohkem küsimusi esitada kui minu kursusekaaslased. Ööbima läksin sugulaste poole, keda ma väga hästi ei tundnud. Tartusse tagasi sõitsin bussiga. Et ma polnud endale üliõpilaspiletit hankinud, siis pidin maksma pileti eest kaks korda rohkem. Hiljem maksis ülikool sõidu kinni, mul oli vist pilet kahes tükis ja see maksti kinni, nagu mul oleksid olnud kahe otsa piletid.
Järgnes veel arhiivinduse lõpparvestus. Et mul oli peaaine lähiajalugu, siis pidin arvestusel teadma rohkem lähiajaloo kohta. Küsiti ka minu vanaisa varasemast ajast rääkiva raamatu teemal, aga ma vastasin igaks juhuks, nagu ma ei oskaks vastata. Kuulsin enne ise vastama hakkamist ühe üliõpilase vastamist, kes sai kahe. Mulle anti samad küsimused ja mulle tundus, nagu ma oleksin vastanud sama halvasti, aga mina sain viie mõttelise miinusega. Kui ma õigesti mäletan, siis ruumist lahkudes märkasin, et olin endal sõrme veriseks kraapinud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar