Jõud ja tervis

Eelmine nädal esmaspäevast neljapäevani piirdusin ühe internetikasutusega päevas, et rohkem tõlkida, aga täna mulle tundub, et kõige tähtsam on siiski originaalteksti kirjutamine, seetõttu ma ei hakka homseni ootama. Täna käisin kümnendat korda sel talvel suusatamas. Kui sõitu alustasin, siis linnud laulsid ja lumi sätendas päikese käes, seejärel hakkas teadvusesse jõudma linnulaulu asemel automürin. Esimest ringi ümber kanali sõites mõtlesin, et peaks sõitma kolm ringi nagu eelmine kord, aga juba esimene on väsitav. Kanali tagumisel küljel oli veel rada halvem kui esimesel. Aga ka reketiga pingpongipalli põrgatades on olnud nii, et kõige aeglasemalt on läinud esimesed 100 põrget, põrked 200-400 on olnud kergemad.

Esimest ringi lõpetades mõtlesin, et täna ma rohkem ringiratast ei sõida, vaid jätkan esimesel küljel edasi-tagasi sõitmisega. Kuna esimesel küljel oli rada parem, siis kolmas kanalipikkus tunduski minevat kiiremini. Neljandat pikkust lõpetades nägin kanali tagant tulemas ühte teist suusatajat, mis tekitas tahtmise kiirust lisada, et oleks kindel, et ta must mööda ei läheks. Osalt tuli kiiruse lisamise mõte ehk viisakusest, et ma talle teele ette ei jääks. Rahustasin ennast sellega, et siin on kaks rada kõrvuti, ta saab valida teise raja. Aga mõtlesin ka, et teoreetiliselt võib mõelda, et ei ole vaja võistelda, aga võistlemine on ilmselt siiski kaasasündinud refleks, mis paneb ka kooli kehalise kasvatuse õpetajaid õpilaste kiirust mõõtma. Ma polnud kehalise kasvatuse tundides paremate õpilaste hulgas, aga algul ma seda ei teadnud, kulli mängides tekkis mul vahepeal arvamus, et ma olen klassi üks kiiremaid jooksjaid. Õpetajate mõõtmistulemused muutsid seda arvamust. Aga praegu jääb igapäevaselt ikkagi mulje, et ma olen üks kiiremaid kõndijaid, ükskõik kas teised suudavad veel kiiremini kõndida või mitte, nad millegipärast tavaliselt ei tee seda. Oma pikkust on veel raskem muuta, aga ka see paneb võistlema. Ei naiste ega meeste puhul ei tundu mulle kõige pikemad kõige ilusamad, aga ise tahaks ikkagi teistest pikem olla, sest mind on kiidetud just pikkuse eest. Algkooli ajal olin kindlasti vähemalt täiskasvanutest lühem, aga tähtis oli, kes seisab kehalise kasvatuse tunni pikkuse järgi moodustatud rivis eespool. Vähemalt selles arvestuses sain ma osades klassides paremaid kohti, kuigi mitte kooli keskel.

Teine suusataja must ikkagi täna mööda ei läinud ja valis võibolla üldse teise suuna. Sõitsin kokku umbes kuue kanalipikkuse ehk kolme ringi jagu. Viimast pikkust sõites ei olnud hirm läbi jää kukkuda päris üle läinud. Vahepeal pole küll minu teada soojakraade olnud, aga mõnes kohas oli rada jäisem või vesisem, nagu oleks sealt sulanud. Vahepeal mõtlesin, et võibolla polegi sulanud, vaid suusatajad on jää lume alt välja nühkinud. Aga sõidu lõpupoole mõtlesin, et vesisem on kõrkjate kõrvalt, see on ju kooskõlas sellega, mida ma olen füüsikaraamatust lugenud. Füüsikaraamatus on kirjutatud, et kui vee all on varemed või mingi suurem objekt, siis sellest kohast on jää vee peal õhem ja võib läbi kukkuda ka siis, kui mujal ei kuku. Kanalil on mõnes kohas vee all varemete asemel kõrkjavarred. Võib ka muud moodi surma saada kui uppudes. Nii suusatamine kui ka malemäng toovad pingutavatele inimestele üha uusi surmajuhtumeid. Ei tea, kas spordi tegemine nende elu kokkuvõttes pikendab või lühendab, aga on olukorrad, kus surmahetk võib saabuda tüüpilisemalt.

Mõtlesin täna suusatama minema hakates, et parem on minna rutem, et saaks ümmarguse arvu kordi täis enne kui lumi jälle ära sulab. Aga mulle anti hoopis soovitus, et kiirustada võiks sellepärast, et ilmateade on lubanud suuremaid külmakraade, kõige külmema ilmaga ei ole ka kõige parem suusatada.

Täna tulid unenäod tagasi. Reedest pühapäevani unenägusid ei olnud, mis võis olla seotud sellega, et reedel tundsin ennast natuke haige või liiga magamatuna. Laupäev ja pühapäev oli ärkvel olles enesetunne parem, aga võibolla unes andis haigus üle ühe ööpäeva tunda.