Sõidukitega lähenemine

Ärkasin keset ööd ja otsustasin minna kontrollima, kas välisuks on lukus. Keerasin lukukeelele keerdusid juurde. Aga trepikojas möödujad naersid, sest enne lukukeele rohkem välja keeramist olin teinud ukse praokile. Panin ukse uuesti kinni ja läksin tegin teise välisukse lahti. Trepikojas seisid inimesed, kes andsid mulle kala. Küsisin, mis kala see on.

*
Läksin kesklinnas bussipiletit ostma. Maksin selle eest neljaeurosega. Ütlesin, et ma ostan juba ühe asemel kümme piletit. Müüja ütles, et sellest rahast ei piisa. Vastasin, et ma annan raha juurde. Maksin 25-eurosega. Müüja ütles, et kui ta saab teada, et ma olen pensionär, siis ta müüb mulle odavamalt. Näitasin pensionitunnistust. See oli esimene kord, kui ma seda näitasin, tavaliselt kõndisin üldse jala.

*
Kuuba kriisi ajal olid Nõukogude lennukid lähenenud Ameerikale. Ameeriklastel oli olnud selline seade, et kui natuke pingutada, siis leidis sellega lennukid taevast üles ja sai ka lennukitesse sisse vaadata. Ameeriklased olid näinud lennukis kõigepealt ühte relva ja siis ka tuumarelva. Öeldi, et sellise tuumarelvaga oleks saanud sõja võita. Viimasel ajal tuumarelvadest rääkides enam ei öeldud, et nende kasutamine tähendaks üldse maailma lõppu. Sõitsin bussis. Mõtlesin, et pean juba selles peatuses püsti tõusma, sest juhul kui järgmine peatus on minu peatus, ei saa ma viimasel hetkel püsti tõustes enam maha. Kui lähenesime järgmisele peatusele, küsisin, mis peatus nüüd tuleb. Krister vastas, et Kaunase puiestee. Ütlesin, et Kaunase puiestee oli peatus, mida ma kõige paremini tundsin, ja nüüd ma ei tunne enam seda ka ära.