Pikk vangipõli

Olin inimasustusest kaugel vanglas. Üks mees ütles, et skisofreeniat põdevad inimesed tuleb kinnistes asutustes hoida, sest neil ei ole reaalsustaju. Vaidlesin vastu, et neil on küll reaalsustaju. Mees ütles, et ei ole. Andsin järele, et haiguse ägeda faasi ajal ei ole. Vanglas elades võis aidsi saada. Siis oleks vist tulnud lihtsalt surmaga leppida. Me olime vanglas olnud juba palju aastaid, aga meil lubati alles teist korda hambaid pesta. Ma ei teadnud üldse, millises kuriteos mind süüdistatakse. Võibolla need, kes olid vabadusse jäänud, olid olnud aastakümneid teadmisega, et ma olen sooritanud mingi kohutava kuriteo. Aga lootsin, et ükskord tuleb päevavalgele tõde, et ma pole seda teinud. Ma ei saanud aru, miks pole kogu vanglas oldud aja jooksul keegi tulistatutest surma saanud. Võibolla meile polnud antud pärispüsse. Vangid alustasid mässu, aga vangivalvur ei saanud kohe aru, et nad mässavad. Üks vang ütles, et ta on nüüd raadio Vaba Euroopa direktor. Vangivalvur vastas rahuliku häälega, et seal on üks teine direktor. Teise vangi väeosa alustas tulistamist. Sel korral said inimesed surma ka, teiste hulgas vangivalvur. Mõne hetkega lasti maha üle 300 000 inimese, 400 000-le lähenev arv. Kasutati vist üleloomulikku jõudu.

*
Üks mees jälgis korraga kahte ekraani. Ühel ekraanil näidati surijat ja teisel noort naist. Mõlemat filmiti varjatud kaameraga. Naine lamas voodis, aga märkas midagi kahtlast ja läks teise seina juurde vaatama. Ta sai aru, et seinal oleva täpi taga on kaamera. Naine mõtles, et ta ei arvanud, et filmimist alustatakse nii varasel kellaajal. Ta hakkas põgenema. Ta põgenes ühte võõrasse majja, kus ei olnud parajasti inimesi. Naine ei pannud esialgu lampi põlema, et teda valgustatud akna järgi ei leitaks.