Ettekannet tegemas

Vaatasime jalgpalliülekannet. Olin rahul, et seis on 1:1 ja minu pooldatav meeskond pole taga. Selle meeskonna väravavaht lõi palli mängu ja tahtis sööta ühele teisel väljakupoolel olevale ründajale. Aga platsi keskpunktis seisev kohtunik võttis söödu vahelt ära ja ütles, et ta annab palli mängijale, kes seda tahab. Ta andis palli platsi serval kaitses olevale Trohhalevile. Pall läks üle küljejoone ja Trohhalev pidi selle uuesti mängu viskama. Et nüüd oli pall oma väljakupoolel, siis avanes vastastel võimalus väravat rünnata. Löödigi värav ja minu pooldatav meeskond jäi 1:2 taha. Oli karta, et seisu ei õnnestu enam parandada.

*
Ma polnud enam kooli, vaid ülikooli õpilane, aga täna läksin vanasse kooli joonistamisklassi, et pidada ettekanne. Istusin uksepoolses reas ja rääkisin oma paberite põhjal. Ma ei pannud tunni lõppu tähele ja rääkisin kauem. Kui lõpetasin, siis tundus, et on juba ka vahetunni lõpp. Ütlesin pinginaaber Sandrile, et suuliselt rääkimine võtab rohkem aega. Joonistamisõpetaja ütles tunni lõpetuseks, et kodus peavad kõik täna õppima, ta kontrollib kõiki ühekaupa, ega nad ei ole pärast midagi internetis kirjutanud. Mõtlesin, et ma ei jäta kirjutamata, sest töö- ja puhkeaja seaduse järgi on mul õigus osa päevast puhata. Järgmisel päeval pidi järgnema ettekandele seminar. Mõtlesin, et seminari ajal peaksin istuma klassi ette, aga kui ma teiste nägusid näen, siis on raskem rääkida. Õpetaja andis mulle tagasi ajaloo kontrolltöö. Töö algusosad olin teinud viiele, aga õpetaja ütles, et tagumist faktide osa mitte. Vastasin, et fakte ma ei õppinud pähe. Läksin kontrolltööga sööklasse. Sööklas nägin, et on siiski alles vahetunni algus, mitte lõpp, sest ruum oli sööjaid täis. Vaatasin, et õpetaja on vist lugenud kontrolltöös veaks asju, mis vead ei olnud. Inglise keeles olid Hollandi ja ühe teise riigi nimi sarnased, üks meist võis valesti arvata, kummast riigist on jutt, kui ma olin väitnud, et Prantsusmaa selle vallutas. Sõin esimeses lauas. Vaatasin, et teises lauas silitab üks poiss terava noaga oma nägu ja teisel poisil on ka nuga käes. Otsustasin põgeneda. Mõtlesin, et algul põgenen aeglasemalt ja jooksma hakkan alles siis, kui olen teisel pool ust.