2. veebruar 1988

2. veebruaril 1988 toimus Tartus seoses Tartu rahu aastapäevaga esimene Nõukogude-vastane meeleavaldus, mida ma otsapidi nägin. Minu ema on kirjutanud sellest minu jutu põhjal raamatus "Sajandi kool. Sada aastat Miina Härma Gümnaasiumi" (Tartu 2006). Kirjutan nüüd oma sõnastuses, kuidas ma asja praegu mäletan ja mida ütleb selle kohta minu arhiiv.

Olin tol ajal Tartu 2. keskkooli 4. klassi õpilane. Kool töötas kahes vahetuses. Nooremad klassid käisid koolis õhtupoolses ja vanemad hommikupoolses vahetuses. Olin juba jõudnud sellesse vanusesse, kus tavaliselt oli koolipäev hommikul, aga aastal 1988 oli koolimajas midagi remondi taolist, mistõttu minu tunnid olid ajutiselt uuesti õhtuti. 2. veebruari õhtul läksime pärast viimase tunni lõppu riidehoidu. Viimase tunni õpetaja tuli sinna järele ja ütles, et need, kes lähevad Annelinna, ei läheks sel päeval kesklinna poole jala, vaid bussiga. Põhjust ta ei öelnud, aga põhjuse sain teada ühe klassivenna jutust, kes ütles, et teda see meeleavaldus ei huvitagi. Läksin kodu poole koos ühe teise klassivennaga. Jätsime õpetaja korralduse täitmata ja läksime esimese poole maad jala nagu tavaliselt. Tee peal kohtasime uusi keelajaid. Tahtsime minna läbi diagonaalis Vanemuise tänavale viiva hoovi, aga tee peal olid mehed, kellest oli aru saada, et nad on KGB-lased. Nad ütlesid, et siit läbi ei pääse, me peame minema Kitsa tänava trepist. Tol ajal ei olnud mobiiltelefone, aga neil oli häält tegev aparaat, millest me arvasime, et see ongi raadiosaatja. Jätsime ka nende meeste korralduse täitmata, me ei läinud Kitsast tänavast, vaid keerasime ülikooli raamatukogu eest Vanemuise tänavale, seal valvet ei olnud. Vanemuise tänaval ei olnud meeleavaldus veel alanud, aga rahvas juba kogunes ja tänav oli bussiga risti suletud. Liinibussid olid tol päeval vist Vanemuise tänavalt Riia maanteele ümber suunatud. Meeleavaldusele me ei jäänud, vaid läksime edasi.

Kodus kuulasin järgnevalt teisel kellaajal meeleavaldusest möödunud isa juttu, "Ameerika Häält", lugesin ajalehte "Edasi" ja kuulsin ka muude täiskasvanute jutte. Tolle aasta kalendermärkmikusse olen kirjutanud 2. veebruari peale:

"Linnas oli suur sõda vere koertega

Eile võeti inimene kinni. Radiot ei kuulata täna, vaid homme."

Pärast meeleavaldust toimusid vaidlused, kas meeleavalduse laialiajamiseks kasutati koeri või mitte. Mõni väitis, et koeri näidati ainult keti otsast, aga keegi väitis, et ta on ise hambajälgi näinud.

Inimese kinnivõtmine tähendas vist seda, et üks inimene arreteeriti meeleavaldusele kutsuvate lendlehtede levitamise eest. Aga see lendleht olevat ka ajalehes ära trükitud. Ajaleht ei olnud siiski meeleavaldajate vastu eriti sõbralik, meie kooli direktor saatis ajalehele meeleavalduse vastase kirja, mille pealkiri oli minu mälu järgi "Üleüldse mitte lugupeetud Lagle Parek". Mõned aastad hiljem, kui ajad olid muutunud, riputas keegi selle kirja väljalõike kooli stendile, aga see kadus sealt kiiresti.

5. veebruari peale olen kirjutanud kalendermärkmikusse muuhulgas: "Sõda polegi veel läbi." Aga et ma olin 10-aastane, siis vahepeal kirjutasin ka fantaasiasõdadest, nii olen kirjutanud 8. veebruari peale: "Old Fantomsi väed panid taganema Fafi väed. Laserrakettid valmistuvad."