"Garibaldi" meenutuseks

- Räägi meile raamatust "Garibaldi".
- "Garibaldi" oli romantiline seiklusromaan, mis ilmus Eesti ajal vihikute kaupa. Peategelane on ajalooline isik, kes tegeles 19. sajandil rahvaalgatuse korras väikeste Itaalia riikide ühendamisega. Isa laenas kelleltki selle romaani vihikuid, mida ma kuskil põhikooli ajal suure põnevusega lugesin. Kaks vihikut oli laenutatud komplektist puudu. Ühe vahelejäämisega midagi eriti arusaamatuks ei jäänud, aga teise ajal toimus tegevuses hüpe, nii et midagi läks kaotsi.
- Mida sa mäletad raamatu sisust?
- Raamatus kasutati kohati selliseid võtteid, nagu tõepärased unenäod või nägemused. Raamatul oli ka naistegelasi, seal olid peale poliitiliste sündmuste ka armulood. Vahepeal toimus tegevus Napolis, kus tegutses kuritegelik organisatsioon nimega Kamorra. Vahepeal oldi Põhja-Itaalias, vahepeal Türgi riigis ja vahepeal Lõuna-Ameerikas, kus toimuvates võitlustes Garibaldi samuti osales. Kõike ma parem ümber ei jutusta, põnevusromaani on teistel huvitavam lugeda, kui nad kõike ette ei tea.
- Mida sa arvad sellest raamatust praegu?
- Ma ei saa kindlalt öelda, kui palju see raamat on mind mõjutanud, sest lugesin Itaalia kohta ka muud kirjandust. Igal juhul ilukirjandus aitas kaasa sellele, et kirjutasin Itaalia kohta kolm keskkooli geograafia referaati, ülikooli lõputöö ja magistritöö. Ka hiljem Carlyle'i raamatut lugedes oli mul meeles, et Carlyle, Dumas ja Garibaldi ning tema kohta kirjutatud romaan on kõik romantism. Seda romaani ongi ilmselt parem lugeda kooliõpilasena, hiljem võib vägivald tugevamalt vastu hakata ja raamatu sisu ei ole enam nii üllatav. Aga ajalooline isik Garibaldi võib ka praegu eeskujuks olla, et ta võitles idee, mitte isikliku võimu nimel, ja viis ideed ka ellu.
- Kas romaani autorist saab ka eeskuju võtta?
- Ma ei oska öelda romaani autori nime, ma ei ole ilmselt ühtegi tema teist raamatut lugenud. Aga see raamat tuli tal hästi välja. Minul sellesarnane raamat ilmselt välja ei tuleks ja kas ongi vaja mitut ühesugust. Aga selles mõttes võib eeskuju võtta, et keegi kirjutaks ka tänapäeval ilukirjandust ajalooliste sündmuste kohta. Selles mõttes minu kaks ilmunud proosaraamatut ongi sarnased, kuigi neid kirjutades ma vist otseselt sellele raamatule ei mõelnud. Aga ühisosa on, et kõigis kolmes raamatus on tegemist unenägude või nägemuste ja Itaalia teemaga.