Uitmõtted hilja ärgates

Väljas sajab lund. Vanasti ma nägin lumehelbeid nagu paremini, olid eristatavad nende jäänõelad. Võibolla ma pole nüüd lihtsalt sellistesse kohtadesse vaadanud, kus neid näha oleks. Nina alla võiksin ma natuke endiselt näha, sest mul on miinus, mitte pluss prillid. Kuud näen küll taevas halvemini kui vanasti. Lumehelbe fotosid üks päev ühest blogist vaatasin. Pildistajal oli nähtavasti kallim fotoaparaat kui minul, minu aparaadiga sellised fotod vist välja ei tuleks. Kõige halvem aparaat mul ka ei ole. Üks põhjus, miks mulle seda aparaati soovitati, oli see, et ta on väikeste mõõtudega. Algajal olevat raske suure aparaadiga avalikus kohas tegutseda. Ega mul väiksega ka kõige kergem ei ole. Aga mul polegi nii suurt pildistamishuvi, et seda väga palju peaks tegema. Minu blogis on ikka palju vähem fotosid kui mõnes teises. Seevastu tähemärke on rohkem. Ja minu tähemärgid ei piirdu ainult blogiga. Mul läheb ilmselt päevas kirjutamisele rohkem aega kui rääkimisele, kui kirjaliku tõlke tegemine ka kirjutamiseks lugeda. Kuigi see pole originaalteksti kirjutamine. Väljamõeldiste kirjutamine on vist originaalsem tekst kui päriselt juhtunud asjadest. Aga ei saa vist ikkagi muust kirjutada kui päriselt tulnud mõtetest. Fantaasiad võib hiljem ellu viia. Üksi olles allub tegevus paremini planeerimisele kui rahva hulgas. Mulle meeldib üksi olla.