Tuna 3/2017

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“ 3/2017.

Jaak Valge kirjutab teemal, kas Hitler tuli võimule demokraatlikul teel. Ta jõuab järeldusele, et demokraatia kadus Saksamaal juba enne Hitleri võimuletulekut. Lugejal võib niiviisi jääda mulje, et Hitleri võimuletulekuga suurt midagi ei muutunudki. Aga nii see polnud. Mujal on eristatud parlamentaarset ja presidentaalset demokraatiat ning autoritaarset ja totalitaarset diktatuuri. Enne Hitleri võimuletulekut Saksamaal totalitaarset diktatuuri kindlasti ei olnud, alles Hitleri ajal mindi mitmeparteisüsteemilt üheparteisüsteemile. Valge kirjutab, nagu oleks Hitleri võimuletulekut olnud võimalik vältida, sest tema partei populaarsus juba langes. Aga seda on näha ka tänapäeva Eestis, et vahepeal parteide populaarsus langeb ja hiljem võib uuesti tõusta. See essee on vast keskmisest Valge kirjutisest vähem väärtuslik, võibolla välisriikide ajaloo Eesti omast halvemini tundmise tõttu. Lugeda oli siiski selle poolest huvitav, et oli kirjutatud argumenteeritult.

Kaspar Kolk kirjutab vanadest raamatutest. See kirjutis on vähem argumenteeritud, aga argumendid võib ise juurde mõelda. Kolk näiteks ei seleta, miks ta üldse selle artikli teema valis. Tundub, et teda raamatud huvitavad, aga ta kirjeldab rohkem nende välimust kui sisu. Autor leiab, et vähem säilinud võivad olla just need raamatud, mida rohkem kasutati. Ka meie koduses raamatukogus on olnud nii, et lagunenud on rohkem sõnaraamatud, entsüklopeediad ja lasteraamatud, kust lapsed kordudvalt pilte vaatasid, samuti maleraamatud, mida pole võimalik kiiresti läbi töötada. Paremini on säilinud romaanid, mis on ühe hooga läbi loetud ja siis riiulisse tagasi pandud. Aga kui ma vaatan raamatukogu kataloogist oma teoste laenutatavust, siis mul on teinud tuju paremaks suurem laenutuste arv, mitte nende väiksemast kasutamisest tingitud suurem säilimine. Enda kirjutatud raamatute koduste eksemplaridega olen küll mõelnud, et ma loen luuletusi parem peast, et köited vähem kuluksid.

Üks klassivend rääkis kooli ajal, et usk on teadusele tohutut kahju tekitanud. Aga „Tuna“ artiklist leiab taas kinnitust, et just vaimulikud organisatsioonid on tegelenud raamatute säilitamisega.

Marten Seppel kirjutab 1603. aasta Tallinna katkust. Mõtlesin lugemise ajal, et ajalugu on hea teadus, inimene sureb haigusesse enne kui jõuab elus midagi korda saata, aga ajaloolane tuletab teda veel sadu aastaid hiljem meelde. Artiklis mainitakse muuhulgas, et talvel külmakraadide tõttu katk taandus. Gripp levib tänapäeval vist vastupidi peamiselt külmal aastaajal. „Loomade elus“ kirjutatakse, kuidas erinevad liigid vajavad erinevat temperatuuri, ilmselt on see nii ka erinevate haigustekitajatega. Organism tekitab endale haigusega võitlemiseks palaviku, aga võibolla mõne haigusega võitlemiseks oleks parem kehatemperatuuri langetamine, kas organism oskab vahet teha?

Sorokin on kirjutanud, kuidas revolutsiooni ajal ei teki mitte üheainsa haiguse epideemia, vaid rohkem hakkavad levima paljud haigused. Nii arvatavasti liigitasid mineviku inimesed ka erinevaid haigusi üheks ja samaks katkuks. Aastal 1603 ei olnud Eestis veel ühtegi ülikooli, kus oleks arstiteadust õpetatud. Tänapäeval võivad seevastu haigustest lugenud olla ka need inimesed, kes ei ole arstiteadust ülikoolis õppinud. Aga ei ole siiani kõige kergem vahet teha, kas tegemist on gripi või mõne muu haigusega.

Lauri Kann kirjutab 1905. aasta revolutsioonist Pärnus. Uurisin hiljuti 1905. a. „Eesti Postimehi“, aga suvekuude omi, mis olid selle aasta suhteliselt rahulikumad. „Tuna“ artiklis kirjutatakse revolutsioonisündmustest rohkem seoses eelnenud talve ja järgnenud sügisega. Ja artikli autor tugineb muudele allikatele kui ajalehed, paljud mässajad võibolla ei lugenudki ajalehti.

Aivar Jürgenson kirjutab 1917. a. revolutsioonist Abhaasias ja eestlaste osast selles. Nagu Eestis nõudis Jaan Tõnisson 1917 rohkem kui 1905, nii oli ka Kaukaasias, et 1905 läks revolutsiooniga kaasa Gruusia, aga mitte Abhaasia, 1917 tegid seda juba mõlemad.

Lauri Leppik ja Allan Puur kirjutavad soomepoiste keskmisest elueast. See olevat välismaale jäänud soomepoiste puhul suhteliselt kõrge, seda mitte ainult Eestisse tagasi pöördunute, vaid ka Korea ja Vietnami sõja veteranidega võrreldes. Artikli autorid seletavad soomepoiste pikka elu sellega, et Soome hakkasid minema inimesed, kes olid tugevamad ja ettevõtlikumad. Minu meelest tuleks kogu rahvastikuga võrdelmisel arvesse võtta ka seda, et soomepoisiks saamine eeldas juba, et inimene ei surnud esimesel eluaastal.

Vladimir Sazonov kirjutab kuningas Dareiose raidkirjast. Leidsin sealt sarnasusi Piibliga. Näiteks ainult süüdlase asemel ka tema järeltulijate nuhtlemine või tähtsa tegelase puhul tema esivanemate loetlemine. Artikli autor ei saa aru, miks on raidkiri vajalik, kui see pole lugejatele nähtav. Minu teada paljud kirjalikud allikad ongi olemas tänu sellele, et kirjutaja loodab, et kirjapandu lugejate kätte ei satu. Vanades kirjades esineb palveid kiri läbilugemise järel hävitada ja päevikutes õuduselamusi seoses sellega, et veel üks inimene peale kirjutaja on seda lugenud. Haudadesse on pandud asju kaasa surnule tarvitamiseks, mitte arheoloogidele leidmiseks.