Kaja 1927

„Kaja“ 21. august – 3. september 1927. Peatoimetaja A. Tupits. Loetud 100 kirjutist.

Aasta 1927 ajalehe valisin lugemiseks, et eelnevalt ja järgnevalt uuritavaid revolutsiooniaastaid ühe eeldatavalt rahulikuma aastaga võrrelda. Ajalehe „Kaja“ valisin välja sellepärast, et kuigi ma olen selle perioodi kohta vanu ajalehti varemgi lugenud, ei ole ajaleht „Kaja“ loetud lehtede hulka kuulunud, üksikud bibliograafiast leitud artiklid muude teemade juurde võibolla väljaarvatud.

„Kaja“ oli Pätsi Põllumeestekogude ajaleht, see ilmus päevalehena ja vaadatud numbrid olid kas 8-leheküljelised või paksemad. Tänavu ilmunud Karjahärma raamatus Pätsi kohta öeldi, et Eesti iseseisvusajal Päts ise enam ajalehtedes ei kirjutanud, vaid eelistas pidada suulisi kõnesid. Tuttavatest nimedest leidsin „Kaja“ reklaamikülgedelt aga oma isapoolse vanaisa Kressoni oma, kes tegeles oma kodukülas „Kaja“ tellimuste vastuvõtmisega. Seda kuulutust avaldati korduvalt, vahepeal avaldati samalaadseid kuulutusi ka mõne teise valla kohta.

Eesti ajakirjanduse kohta saab „Kajast“ teada, et kui ajalehtede sulgemist ja ülevõtmist on seostatud rohkem 1930. aastate vaikiva ajastuga, siis üks punane leht suleti ka aastal 1927. Mõnes raamatus on kirjutatud, et pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatset kommunistide igasugune populaarsus kadus, aga „Kaja“ peab Eesti kommuniste ohtlikuks ka aastal 1927, arvates, et sotsialiste tuleb kommunistidele vastukaaluks toetada. Kui refereeritakse ühte Eesti sotsialisti, kasutab see aga nii räiget keelt, et selle põhjal võiks teda ka kommunistiks pidada.

Mõnes raamatus vastandatakse Pätsi ja Tõnissoni kui kahte suurt vastast, aga selle aastakäigu järgi tundub, et Põllumeestekogude suurim vastane oli hoopis teine maaerakond, mida tuntakse Asunike nime all, sest sellega konkureeriti häälte pärast rohkem. Asunikke defineeritakse ajalehes rentnikena ja arvatakse, et rentnike pärispõllumeesteks saamisega kaovad ka asunikud.

Tõnissoni nimetatakse ajalehes erinevates numbrites erinevalt. Ühte Tõnissoni kõnet kritiseeritakse, et ta rääkis liiga pikalt. Kui talle siiski plaksutati, siis seda seletab ajaleht sellega, et olevat plaksutatud heast meelest, et kõne lõpuks läbi sai. Teisel korral kirjutatakse Tõnissonist täiesti neutraalselt või isegi tema osalusega üritusest heatahtlikult.

Ajalooõpikutes öeldakse, et aastal 1929 algas Ameerikast suur ülemaailmne majanduskriis. 1920. aastaid on hilisemas kirjanduses iseloomustatud erinevalt, kas „möirgavate kahekümnendate“ buumiajana või osana aastatel 1914–1945 toimunud kolmekümneaastasest sõjast. Ka sama aja inimesed iseloomustavad erinevates ajaleheartiklites aega erinevalt. Aasta 1927 ei olnud Eesti põllumajandusele kõige parem. 1929 olevat ülemaailmne majanduskriis puhkenud ületootmiskriisina, aga 1927 kaevatakse vähemalt Eestis viletsa saagi ja neli aastat järjest kestnud ikalduse üle. Ühes loos kirjutatakse, kuidas välismaalased käivad Eestis ja kiidavad Eesti põllumajanduse edusamme, teises kirjutises iseloomustatakse aega majanduslikult äärmiselt raskena, mistõttu soovitatakse sadama külmhoone ehitamine edasi lükata.

Ka välismaal toimuvast leitakse nii head kui ka halba. Kuigi ei kohanud väljendit „möirgavad kahekümnendad“, võiks seda väljendit illustreerida sagedased lood mootorite võidukäigust. Magistritööd kirjutades lugesin Itaalia diktaatorist Mussolinist kui harrastuslendurist, aga laiemaid teemasid vaadates on näha, et lendamisest kirjutati üldse palju, sest see oli uus nähtus. Praegu kirjutatakse uue asjana droonidest, mis lendavad ilma piloodita, aga Nõukogude ajal oli suureks uudiseks inimese kosmosesse minek, kui droonisarnasemad inimeseta aparaadid olid orbiidile saadetud juba varem. 1927 lennati veel ka tsepeliinidega, mille eeliseks pikematel lendudel peeti, et tal on lennukist rohkem mootoreid ja ta saab lendu jätkata ka siis, kui mootorid üles ütlevad.

Vähem rahumeelsetest sündmustest kirjutati kodusõjast Hiinas, mässuliikumisest ukrainlaste maal ja Nõukogude Liidust väljapoole jäävas Aserbaidžaani osas, Poola-Leedu tülist ning kommunistide ja anarhistide juhitud mässuliikumisest Läänes seoses Sacco ja Vanzetti hukkamisega. Ajaloos on olnud juttu, kuidas Saksamaa oli tehtud Esimese maailmasõja süüdlaseks, aga ajalehest võib lugeda, kuidas ka sakslased ise süüdistasid veel Belgiat Esimese maailmasõja aegses partisanisõjas. Sorokini raamatus revolutsiooni sotsioloogiast peeti Vene revolutsiooni lõpuks neppi, mille ajal endised tegelased hakanud vastutavatesse ametitesse tagasi pöörduma, aga Eesti ajaleht pole sellist suundumust märganud ja kirjutab veel, kuidas revolutsioonieelsed tegelased on ametitest kõrvaldatud ja asju revolutsiooni auks ümber nimetatakse.

Magistritöö jaoks leidsin bibliograafia põhjal 1920. ja eriti 1930. aastate lehtedest Itaalia fašismi kohta materjali väga palju, aga nüüd järjestikuseid numbreid vaadates leidsin vaid ühe loo Itaaliast. Selles arvas Itaalia kuningas, et ta on konstitutsiooniline monarh ja ei osutaks fašistidele vastupanu, kui need ta ametist kõrvaldaksid. 1943 kukutas ta siiski ise Mussolini.